teisipäev, 23. märts 2010

SILMAPILGU PÕLVKOND

Paljud kristlased loevad regulaarselt Piiblit, uskudes, et see on Jumala elav, ilmutatud Sõna nende elude jaoks. Ikka ja jälle, peatükk peatüki järel võivad nad Piiblist lugeda põlvkondade kohta, kes kuulsid Jumala häält. Nad võivad näha, kuidas Jumal rääkis oma rahvaga kord korra järel ja panna tähele juba vana tuttavat fraasi: „Ja Jumal ütles...“. Ometigi elavad aga paljud neist samadest kristlastest viisil, otsekui Jumal tänapäeval ei räägikski enam oma rahvaga.

Terve põlvkond usklikke on hakanud langetama otsuseid tuginedes ainuüksi omaenda tarkusele, pühendamata hetkegi Jumalalt või Tema Sõnast nõu küsimisele. Paljud lihtsalt otsustavad selle järgi, mis neile meeldib, paludes seda siis Jumalal lihtsalt õnnistada. Nad liiguvad edasi täie käiguga, paludes ainuüksi seda, et: „Jumal, kui see ei ole sinu tahtmine, siis peata mind!“

Me elame aegadel, kus inimesi on hakatud kutsuma „silmapilgu põlvkonnaks“, kuna nad langetavad eluliselt tähtsaid otsuseid vaid hetkega, silmapilgu vältel. Selle kohta on isegi üks bestseller välja antud, mis kannab pealkirja: „Silmapilk: Võime mõelda ilma mõtlemata.“ (Blink: The Power of Thinking Without Thinking.). Kogu raamatu sisu tugineb teooriale, mis käsib „usaldada oma instinkte, kuna silmapilgu vältel langetatud otsused on tõestanud end olevat need kõige paremad ja õigemad.“

Mõelge kõigele sellele soravalt kõlavale „silmapilksele kõnepruugile“, mida me enda ümber iga päev kuuleme: „See on sajandi pakkumine!! Te võite üle öö rikkaks saada, kuid võimalus selleks on ainult nüüd ja praegu!“ Kõigi nende lendlausete taga hõljub aga vaid üks vaimsus: „Silmapilk, silmapilk, silmapilk!“

Taoline mõtteviis on hakanud mõjutama ka meie kogudusi, kus otsuseid ei langeta enam mitte ainult „silmapilgu kristlased“, aga ka „silmapilgu jumalasulased“. Oleme saanud suurel hulgal kirju hämmingus inimestelt, kellede sõnum on üks ja seesama: „Meie pastor tuli tagasi „koguduste-kasvatamise konverentsilt“ ja teatas, et: „Tänasest päevast saab kõik olema teisiti!“ Ta otsustas, et meist peab üle öö saama üks populaarne ja trendikas kogudus ning ei palunud meil isegi palvetada selle pärast...Me oleme segaduses!“

Veel mõni aasta tagasi olid kristlaste seas levinud küsimused nagu: „Kas sa ikka palvetasid selle pärast? Oled sa küsinud Issanda arvamust selles küsimuses? Kas su õed ja vennad toetavad sind palves? Oled sa saanud häid juhtnööre ja nõu?“ Tahaksin küsida su käest, oled sa esitanud neid samu küsimusi? Mõeldes tagasi viimase aasta peale, siis: kui mitu tähtsat otsust sa langetasid, kus sa tõesti siiralt ja tõsimeeli viisid need asjad Jumala ette ja palusid nende pärast kogu südamest? Või, kui mitu neist otsustest said langetatud „silmapilkselt“? Põhjus, miks Jumal tahab omada täit kontrolli meie elude üle, peitub selles, et ainult nii saab Ta meid hoida eemal tõelistest kaostest, mis on just need, kuhu meie „silmapilksed otsused“ omadega välja jõuavad.