LIIGA PALJUD KRISTLASED JÄÄVAD MAHASURUTUKS JA RÕHUTUKS

Paljude usklike jaoks tähendab põhja vajumine täielikku lõppu. Tänu oma läbikukkumistesse kinnijäämisele kujuneb neil välja väärtusetuse tunne ja teatud aja möödudes tunnevad nad end nii lõksus, et sealt ei tundu olevat enam mingit väljapääsu. Jesaja kirjutas taoliste usklike kohta järgmist: „Sina vilets, vintsutatu, trööstimatu!“ (Jesaja 54:11)

Mõned neist muutuvad pahaseks Jumala peale. Nad väsivad ootamast, millal Jumal ometigi end liigutab, mistõttu nad halavad süüdistavalt: „Issand, kus sa küll olid, kui ma sind vajasin? Ma palusin, et sa mind päästaks kõigest sellest, aga sa ei teinud seda. Ma olen teinud kõik, mida olen osanud teha ja ometigi pole saanud vabaks. Mul on kõrini pidevast nutust ja meeleparandusest, kui ma ei näe mingeid muutusi!“ Paljud taolised kristlased lihtsalt annavad alla ega püüa enam, andes end üle oma lihalikele himudele.

Teised jälle langevad vaimse apaatia udusse, olles täiega veendunud, et Jumal ei hooli neist enam. Nad ütlevad iseendile: "Minu tee on varjul Issanda eest ja mu õigus läheb mööda mu Jumalast." (Jesaja 40:27). "Issand on mu maha jätnud, Jumal on mu unustanud.“ (Jesaja 49:14).

On ka neid, kelle tähelepanu püsib järjekindlalt oma läbikukkumiste peal, hoides neid pideva süütunde all. Nad elavad pidevas segaduses, hüüdes: „Meie üleastumised ja patud on meie peal ja nende tõttu me hääbume; kuidas me siis võiksime jääda elama?“ (Hesekieli 33:10). Tõsi aga on see, et enese pidev hukkamõistmine ei too veel lahendust. Kuigi me ühest küljest peaks tundma süüd ja kahetsust oma patu pärast, et tohiks me samas jääda liiga kauaks nende tunnete alla pidama. Need tunded on loodud vaid selleks, et näidata meile meie piiratust ja juhtida meid ristil saavutatud võiduni!