reede, 21. jaanuar 2011

TAAVETI PALVEELU INTENSIIVISTUS SÜGAVAL ORUS

Taavet hüüdis suures meeleheites Jumala poole: „Issand, kuule mu häält, sinu kõrvad pangu tähele mu anumise häält!“ (Psalmid 130:2). Minu jaoks kõlab see kui surija viimse palvena. On selge, et Taavet ei pobisenud lihtsalt mingeid „mõttepalveid“. Ta oli silmili maas – murtud, süümepiinades ja anudes Jumalat oma südame kõige sügavaimatest soppidest. „Oo, püha Jehoova, sa pead kuulma mu appihüüdu. Ma lihtsalt ei jaksa enam. Mu patt kisendab mu silme ees ja ma olen uppumas oma hirmu ja õuduste sisse. Halasta mu peale, Jumal. Palun!“

Taavet teadis, et ta hing vajab päästet ja ta teadis ka seda, et ainuüksi Jumal saab talle seda pakkuda. Ta ütles: „Ma olen omadega ikka nii metsas kui metsas ja ainuüksi Jumal saab mind aidata. Ma ei saa toetuda ei nõustajatele, sõpradele ega oma pereliikmetele. Mu ainukene lootus peitub palves, mistõttu ma hüüan Jumala poole nii ööl’ kui päeval’, kuni Ta kuuleb mu appihüüdu.“

Oled sa kunagi olnud sama meeleheitel kui Taavet? Oled sa olnud silmili Jumala ees, anudes Tema abi ja päästet? Vaiksed, igavad ja laisad palved ei saavuta midagi. Kui sa ei vala oma tegelikku südant välja Jumala ees, ei igatse sa ka tegelikku vabanemist, vaid lihtsalt väljapääsu oma olukorrast. Taavet tunnistas: „Ma olen jõuetu ja puruks pekstud koguni; ma oigan oma südame ägamise pärast.“ (Psalmid 38:8-9).

Nõnda nagu Taavet, pead sinagi hüüdma kõige täiega Jumala poole. „Issand, kuule mu appihüüdu! Ma ei lase sust’ lahti enne, kui oled mulle vastanud!“