esmaspäev, 31. jaanuar 2011

LÕIKA NAD ÄRA

Jeesus ütleb oma jüngritele: “Aga (seepärast) kui su käsi või su jalg ajab sind patustama, raiu ta ära ja heida minema! Sul on parem minna käteta või jalutuna ellu kui kahe käega ja kahe jalaga olla visatud igavesse tulle.” (Matteuse 18:8).

Jeesus alustab lauset sõnaga seepärast, mis tähendab, “selles valguses”. Ta seob oma väite kogu õppetunni konteksti, mida ta on õpetanud inimese enda tegude segamise kohta ristiga. Seega, kui ta siin ütleb: “Kui su käsi või jalg sind pahandab”, siis ta räägib sellest pahandusest, mida rist lihale toob.

Kui Jeesus ütleb: “Kitku välja, lõika ära”, siis ta räägib juutidest kuulajatele esiteks nende lootmise kohta enda heade tegude peale. Käsi, jalg ja silm esindavad liha, sõltumatuse instrumente, millega inimene läheb oma teed lootuses, et tema omaenda tahtmine ja inimlikud pingutused vabastavad ta patu ahelatest. Kristus ütleb sellisele inimesele: “Su silm on keskendunud valele asjale. Sa vaatad omaenese võimele ja jõule. Seepärast kisu oma silm välja. Sa pead oma keha, mõistuse ja südame eemaldama kõigest sellisest kurjast mõtteviisist. Ütle sellest lahti, eemalda see endast kirurgiliselt. Lõika ära kõik lootus pakkuda Jumalale midagi, mis on sinu enda teenetest või headusest tulenev. Himu ja solvumised peavad olema ära lõigatud, aga mitte sinu oma käte poolt. See on Vaimu töö”.

“Siis lihtsalt jookse minu käte vahele. Alanda end nagu laps emmates minu risti peal saavutatud võitu. Anna oma elu, et täielikult mulle pühenduda ja minust sõltuda. Minu töö tõttu Kolgatal ei ole sa enam enda oma. Ma olen su ostnud. Minu Vaim täidab minu käsu pühaduse järele sinus”.

reede, 28. jaanuar 2011

MA EI SAA SINUGA RÄÄKIDA, KUI SA...

Nii kurb, kui see ka pole – paljud kristlased ei oska kuulda Jumala häält. Mõned võivad elada lausa kuid kui mitte aastaid ilma, et nad oleks kuulnud midagigi Jumalalt. Jah, Jumal kunagi küll rääkis neile, kuid aastate jooksul on nad õppinud vaigistama Tema häält oma südameis. Teistel aga on saanud kõrini teatud usklike rumalast veendumusest selle kohta otsekui iga sõna, mis neile pähe turgatab, on Jumalast. Taolised inimesed kuulutavad sageli: „Oo, Jumal ütles mulle!“, aga tegelikult pole selle kuulutuse taga midagi enamat kui vaid nende oma lihalik loomus, mis tõstab häält.

Kui sina tahad kuulda ja panna tähele Jumala häält, ole esmalt valmis panema tähele Tema üleskutset seadma oma asjad korda. Paljud kristlased igatsevad kuulda Jumala käest, kuidas hoida alal seda, mida nad on teeninud; kuidas kanda hoolt oma perede eest ja hoida oma karjääri või firmat vee peal, kuid fakt on see, et enne, kui Jumal jagab mingeid juhiseid tulevikuks, tuletab Ta meile meelde oma käske.

„Selle käsu annan ma teile: armastage üksteist!“ (Johannese 15:17). Jumal annab sulle kõigepealt märku sinu käitumise kohta kodus – selle kohta, kuidas sa käitud oma naise ja lastega; sinu kiire ärritumise, vihapidamise ja andeksandmatuse kohta. Ta toob esile iga väiksemagi salajase asja su elu ja ütleb siis armastavalt: „Ma tahan olla su juht ja nõuandja; su kaitsja ja varustaja. Ma tahan rääkida sinuga igas su raskuses ja katsumuses ning anda sulle armu, õnnistust ja soosingut, hoides sind oma Vaimu läbi. Kuid esmalt pead sa paljastama oma salajased ebajumalad. Hetkel hoiad sa neist kinni, kuid sa peaksid neil minna laskma! Sest me ei saa jätkata ühist teekonda, kuni me pole su südameasjades ühtsele kokkuleppele jõudnud!“

neljapäev, 27. jaanuar 2011

ÕPI TUNDMA JUMALA HÄÄLT

Jumal tahab, et me teaks, et ükskõik kui raskeks me olukorrad ka ei läheks – Tema kannab meid läbi! Kuid seda juhul, kui me usaldame Teda ja Tema vaikset häält, mis kõnetab meid päevast päeva!

Prohvet Jesaja kinnitab seda, öeldes: „Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: "See on tee, käige seda!"“ (Jesaja 30:21). On oluline mõista, et Jesaja edastas selle sõnumi iisraellastele keset nende kõige raskemaid aegu. See rahvas oli kõigi poolt hukkamõistetud ja täiesti laostunud ning kõik see, mis oligi veel alles, oli samuti hääbumas. Mispeale Jesaja ütles Iisraeli juhtidele: „Pöörduge Issanda poole kohe praegu! Ta tahab anda teile juhatuse sõna. Ta tahab rääkida teiega, öeldes: „Minge seda või teist või kolmandat teed...“. Kuid nemad ei kuulanud. Nad otsustasid pöörduda tagasi Egiptusesse, et päästa ise oma rahvas! Nad arvasid, et võivad toetuda Egiptuse hobustele, vankritele ja varustatusele, et näha võitu.

Sellest hoolimata ei saatnud Jumal oma hukkamõistu nende üle. Ta otsustas hoopis oodata, kuni iga viimnegi kui iisraellaste plaan läbi kukkus ja ütles siis: „Ja ometi ootab Issand, et teile armu anda, ja jääb kõrgeks, et teie peale halastada, sest Issand on õiguse Jumal, õndsad on kõik, kes teda ootavad.“ (Jesaja 30:18). Ei läinudki kaua aega, kui kõik inimlikud plaanid põrusid ja rahva olukord muutus üha halvemaks. Lõpuks, kui kõik nende plaanid ja kavatused olid täiega läbikukkunud, ütles Jumal oma rahvale: „Las nüüd mina võtta üle! Avage oma kõrvad ja ma kõnelen teile. Mina tean väljapääsuteed ja ma juhatan teid. Ma tahan juhtida igat teie sammu, nii paremale kui vasakule, et päästa teid. Ma juhin teid oma hääle kaudu, andes teile viimse kui detailini teada, mida teha.“

On eluliselt tähtis, et sa õpiksid tundma Jumala häält, sest Ta on ikka veel kõnelemas. Ta ütles seda väga selgelt: „Minu lambad tunnevad minu häält!“ Tänapäeva maailmas on palju hääli – üsna valjusid ja lausa nõudvaid. Kuid on ka õrn ja vaikne Jumala hääl, mis on kuuldav kõigile, kes usuvad kõike, mida Jeesus rääkis.

teisipäev, 25. jaanuar 2011

RAHU JUMALAGA

Jeesus suri ristil, et osta mulle rahu Jumalaga ja ta on praegu taevas, et seda rahu minu jaoks säilitada. Rahu, mis meil on Kristuse läbi Jumalaga, eraldab meid kõigist teistest religioonidest.

Kõigis teistes religioonides, välja arvatud kristluses, ei saa patu küsimus kunagi vastust. Patu valitsemist pole lithsalt kunagi murtud. Seepärast ei saa ka olla rahu. “Õelatel ei ole rahu ütleb Issand” (Jesaja 48:22). Aga meil on Jumal, kes annab rahu andestades meie patu. Just sellel põhjusel tuli Jeesus maa peale, et tuua rahu vaevatud, kartust täis inimkonnale.

Kuida säilitab Jeesus meie joaks Jumala rahu? Ta teeb seda kolmel viisil:

• Esiteks on Kristuse veri kõrvaldanud minu patu süü. Sama ütleb ka Paulus: “Tema on meie rahu” (Efeslastele 2:14). Jeesus lõi rahu minu jaoks läbi oma vere.
• Teiseks säilitab Kristus minu rahu ja rõõmu usus: “Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes!” (Roomlastele 15:13).
• Kolmandaks annab Jeesus mulle põhjuse rõõmustada lootuse üle, et ma sisenen ausse: “Me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele” (Roomlastele 5:2).

Lihtsalt öeldes on rahu hirmu puudumine. Ja elu ilma hirmuta on elu täis rahu.

Kui Jeesus läks tagasi taevasse, siis ta ei peesitanud lihtsalt selles Jumala aus, mis tema peale paistis. Ei, ta läks Isa juurde, et säilitada seda raskelt võidetud rahu, mille ta oli Kolgatal meie jaoks saavutanud.

Meie Päästja elab aus just praegu. Ja ta on üheaegselt täiesti Jumal kui ka täiesti inimene, käte, jalgade, silmade ja juustega. Tal on ka lisaks naelte armid kätel ja jalgadel ning haav tema küljes. Ta pole kunagi oma inimlikkust hüljanud, ta on siiamaani aus olev mees. Ja praegu töötab meie mees igavikus selle nimel, et meilt ei varastata kunagi seda rahu mille ta siit maapelat lahkudes meile jättis. Ta teenib meie ülempreestrina, olles aktiivselt tegev selle nimel, et hoida oma maapealset ihu rahuga täidetuna. Ja kui ta tuleb uuesti, siis ta tahab, et meid “leitaks rahus temas” (2 Peetruse 3:14).

Kui ma teen pattu, siis saab minu rahu kahel alal häiritud. Esiteks, mu teadvus vaevab ja süüdistab mind ja seda ka asja eest. Aga teiseks panevad saatana süüdistused minusse hirmu. Ma usun, et need on kaks peamist ala, kus Kristuse eestpalved meie kohta käivad.

Esiteks, minu ülempreester ei luba mu teadvusel mind vangis hoida. Lisaks ei lase ta ka saatana süüdistustel minu vastu ilma väljakutseteta jääda. Kristus on Isa ees minu advokaat iga põrgust tuleva süüdistuse vastu. Kes on advokaat? Ta on lihtsalt “minu sõber kohtus”. Kristlaste jaoks on see kohtus olev sõber ka kohtuniku poeg. Lisaks on meie advokaat ka meie vend. Tegelikult oleme me määratud pärima kohtuniku varandust koos temaga.

esmaspäev, 24. jaanuar 2011

MEIE EESTKOSTJA

“Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda.” (Heebrea 7:25).

Mida peab Pühakiri silmas, kui see ütleb, et Jeesus palub meie eest? Ma usun, et see teema on niivõrd sügav, majesteetlik ja väljaspool igasugust inimlikku arusaamist, et ma lausa värisen seda teemat puudutades. Piiblitundjatel on selle teema kohta mitmeid arvamusi.

Ma hakkan läbi palve ja Püha Vaimu juhtimist usaldades vähehaaval sellest imelisest teemast aru saama. Hiljuti palvetasin ma lihtsalt nii: “Issand, kuidas mõjutavad sinu taevased eestpalved minu elu? Sinu Sõna ütleb, et sina seisad Isa ees minu eest. Missugust tähendust omab see minu igapäevases osaduses sinuga?”

Inglise keeles tähendab sõna eestpalve “teise eest anumist”. See räägib kellestki, kes asub teiste ees sinu kohale, kostes või anudes sinu asjade pärast. Sellist definitsooni kuuldes kujutad sa Kristust ette pidevalt Jumala ees sinu eest anumas, paludes halastust, andestust, armu ja õnnistusi? Minu arvates kujutab see meie taevast Isa kitsina. Ma lihtsalt keeldun uskumast, et armu peab meie armastavalt Jumalalt välja kangutama. Kui me limiteerime end sellise kitsarinnalise eestpalve definitsiooniga, siis ei mõista me kunagi sügavamal vaimsel tasandil, mida Kristus meie jaoks teeb.

Piibel kuulutab, et mu taevane Isa teab mu vajadusi enne, kui ma nendele temalt vastust palun. Ja tihtipeale ta katab mu vajadused enne, kui ma nende pärast palvetada jõuan. Seepärast on mul raske uskuda, et Jumala enda Poeg peab temalt midagi anuma. Lisaks ütleb Pühakiri, et Isa on oma Pojale juba kõik asjad usaldanud: “Sest Temas elab kogu Jumala täius ihulikult” (Koloslastele 2:9).

Ma ei väida teadvat kõike Kristuse eestpalvete kohta meie pärast. Aga ma usun, et mida iganes meie ülempreester teeb oma eestpalvetes meie jaoks, on see väga lihtne. Ja ma usun, et eestpalve on otseselt seotud tema ihu kasvuga siin maa peal. Ta töötab, varustades iga ihu liigest ja osa väe ja jõuga.

reede, 21. jaanuar 2011

TAAVETI PALVEELU INTENSIIVISTUS SÜGAVAL ORUS

Taavet hüüdis suures meeleheites Jumala poole: „Issand, kuule mu häält, sinu kõrvad pangu tähele mu anumise häält!“ (Psalmid 130:2). Minu jaoks kõlab see kui surija viimse palvena. On selge, et Taavet ei pobisenud lihtsalt mingeid „mõttepalveid“. Ta oli silmili maas – murtud, süümepiinades ja anudes Jumalat oma südame kõige sügavaimatest soppidest. „Oo, püha Jehoova, sa pead kuulma mu appihüüdu. Ma lihtsalt ei jaksa enam. Mu patt kisendab mu silme ees ja ma olen uppumas oma hirmu ja õuduste sisse. Halasta mu peale, Jumal. Palun!“

Taavet teadis, et ta hing vajab päästet ja ta teadis ka seda, et ainuüksi Jumal saab talle seda pakkuda. Ta ütles: „Ma olen omadega ikka nii metsas kui metsas ja ainuüksi Jumal saab mind aidata. Ma ei saa toetuda ei nõustajatele, sõpradele ega oma pereliikmetele. Mu ainukene lootus peitub palves, mistõttu ma hüüan Jumala poole nii ööl’ kui päeval’, kuni Ta kuuleb mu appihüüdu.“

Oled sa kunagi olnud sama meeleheitel kui Taavet? Oled sa olnud silmili Jumala ees, anudes Tema abi ja päästet? Vaiksed, igavad ja laisad palved ei saavuta midagi. Kui sa ei vala oma tegelikku südant välja Jumala ees, ei igatse sa ka tegelikku vabanemist, vaid lihtsalt väljapääsu oma olukorrast. Taavet tunnistas: „Ma olen jõuetu ja puruks pekstud koguni; ma oigan oma südame ägamise pärast.“ (Psalmid 38:8-9).

Nõnda nagu Taavet, pead sinagi hüüdma kõige täiega Jumala poole. „Issand, kuule mu appihüüdu! Ma ei lase sust’ lahti enne, kui oled mulle vastanud!“

neljapäev, 20. jaanuar 2011

KORRALEKUTSUTUD – TÄHENDAB ARMASTATUD

Kui sa tänu patule viibid sügavas kuristikus või koged Issanda karistust oma peal, ole julge – see on Tema korralekutsumise viis läbi oma armastuse sinu vastu! Ta laseb sul kogeda oma karistust, kuna Ta tahab, et kogeksid Tema ees ühtaegu nii aukartust kui ka Tema hoolt sinu suhtes.

Mida see jumalakartus tähendab? See tähendab võimet öelda: „Ma tean, et mu Isa armastab mind. Ma olen igavesti Tema oma ja ma tean, et Ta ei hülga mind iial. Ta kogeb mu valu keset mu eluvõitlusi ja on kannatlik mu suhtes, kui maadlen uskmatusega. Ta on alati valmis andestama, kui vaid seda palun. Kuid samas ma ka tean, et Ta ei lase mul olla lõputult sõnakuulmatu Tema Sõna suhtes. Mu Taevane Isa ei salli seda, sest Ta armastab mind liiga palju.“ Karistus on vaid selleks, et mind korrale kutsuda.

See ongi kogu loo mõte. Jumal tahab, et me võtaks vastu Tema andestuse ja kogeks aukarust Tema ees. „Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks.“ (Psalmid 130:4) Kogedes aukartust Jumala ees, igatseme me enamat kui vaid Talle sõnakuulelik olemist. Me tahame olla Talle meelepärased ja tuua naeratuse Tema suule. See on püha jumalakartuse tõeline vili.

kolmapäev, 19. jaanuar 2011

VAID USU LÄBI

Jumala andestusest on võimalik osa saada vaid usu läbi – see pole mõistuse tegu. Kristuse and ja lepitus oma vere läbi on nii sügav, armuline ja mõistatuslik, et see ületab igasuguse mõistuse. Me võime küll mõista seadust, mis käib meie patu kohta ja kogeda hukkamõistu, hirmu ja süütunnet kõige tehtu üle, kuid sellest hoolimata viibib meie armastav Taevane Isa meie kõrval, olles valmis andestama igal hetkel.

Kristuse veri, Isa armastus ja igatsus andestada, on õnnistused, millest on võimalik osa saada vaid usu läbi. „Sest usust õige jääb elama.“ (Galaatlastele 3:11)

Sa võid vahel mõelda: „Kui mitu korda võib küll Jumal andestada mulle mu pidevalt ühte ja samasse pattu kinnijäämise?“ Kuid ole rahulik – tema imeline andestus on piiramatu! Igakord, kui oled patustanud, võid minna Jeesuse juurde ja leida halastust. Samas ei ole Jumala andestus pime ega rumal. Seetõttu on ka oluline mõista, et kuigi ta on andestav Taevane Isa, kutsub Ta meid mingi hetk siiski korrale, et hoida meid edasisest patust. „Sest keda Issand armastab, seda ta karistab.“ (Heebrealastele 12:6).

teisipäev, 18. jaanuar 2011

TAAVET PÄÄSES OMA ORUST MEENUTADES JUMALA ANDESTAVAT LOOMUST

Peale kõike nutmist ja Jumala poole hüüdmist, jõudis Taavet lõpuks äratundmiseni: „...sinu käes on andeksand, et sind kardetaks.“ (Psalmid 130:4). Püha Vaim hakkas täitma tema hinge mälestustega Jumala armust ja korraga meenus Taavetile kõik see, mida ta oli õppinud Isa andestava loomuse kohta. „Aga sina oled andeksandja Jumal, armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest...“ (Nehemja 9:17)

Taavet rõõmustas teadmise üle, et: „...sina, Issand, oled hea ja andeksandja, ja rikas heldusest kõigile, kes sind appi hüüavad.“ (Psalmid 86:5). „Tema annab andeks kõik su ülekohtu...“ (Psalmid 103:3). Jeremija kuulutuses peitub üks uue lepingu peamisi tõotusi: „Sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.“ (Jeremija 31:34). Paulus lisab sellele Uues Testamendis: „Andestades meile kõik üleastumised.“ (Koloslastele 2:13). Jumal on tõotanud andestada meile kõik meie patud!

esmaspäev, 17. jaanuar 2011

LIIGA PALJUD KRISTLASED JÄÄVAD MAHASURUTUKS JA RÕHUTUKS

Paljude usklike jaoks tähendab põhja vajumine täielikku lõppu. Tänu oma läbikukkumistesse kinnijäämisele kujuneb neil välja väärtusetuse tunne ja teatud aja möödudes tunnevad nad end nii lõksus, et sealt ei tundu olevat enam mingit väljapääsu. Jesaja kirjutas taoliste usklike kohta järgmist: „Sina vilets, vintsutatu, trööstimatu!“ (Jesaja 54:11)

Mõned neist muutuvad pahaseks Jumala peale. Nad väsivad ootamast, millal Jumal ometigi end liigutab, mistõttu nad halavad süüdistavalt: „Issand, kus sa küll olid, kui ma sind vajasin? Ma palusin, et sa mind päästaks kõigest sellest, aga sa ei teinud seda. Ma olen teinud kõik, mida olen osanud teha ja ometigi pole saanud vabaks. Mul on kõrini pidevast nutust ja meeleparandusest, kui ma ei näe mingeid muutusi!“ Paljud taolised kristlased lihtsalt annavad alla ega püüa enam, andes end üle oma lihalikele himudele.

Teised jälle langevad vaimse apaatia udusse, olles täiega veendunud, et Jumal ei hooli neist enam. Nad ütlevad iseendile: "Minu tee on varjul Issanda eest ja mu õigus läheb mööda mu Jumalast." (Jesaja 40:27). "Issand on mu maha jätnud, Jumal on mu unustanud.“ (Jesaja 49:14).

On ka neid, kelle tähelepanu püsib järjekindlalt oma läbikukkumiste peal, hoides neid pideva süütunde all. Nad elavad pidevas segaduses, hüüdes: „Meie üleastumised ja patud on meie peal ja nende tõttu me hääbume; kuidas me siis võiksime jääda elama?“ (Hesekieli 33:10). Tõsi aga on see, et enese pidev hukkamõistmine ei too veel lahendust. Kuigi me ühest küljest peaks tundma süüd ja kahetsust oma patu pärast, et tohiks me samas jääda liiga kauaks nende tunnete alla pidama. Need tunded on loodud vaid selleks, et näidata meile meie piiratust ja juhtida meid ristil saavutatud võiduni!

neljapäev, 13. jaanuar 2011

ISSAND, MEIE ÕIGUS

„Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma lasen tõusta Taavetile ühe õige võsu; tema valitseb kui kuningas ja talitab targasti, tema teeb maal õigust ja õiglust. Tema päevil päästetakse Juuda ja Iisrael elab julgesti; ja see on nimi, millega teda hüütakse: "Issand, meie õigus".“ (Jeremija 23:5-6)

Keset raskeid aegu, mille sarnastega me ka tänapäeval silmitsi seisame, andis Jumal prohvet Jeremijale ilmutuse Jehoovast Tsidkenu’st (hääldatakse Je-HO-va Sid-KAY’-noo). Mida see meie jaoks tähendab? Milline on see õigus, mille Issand Ta on ja kuidas peaksime me tundma ja mõistma Jeesust keset seda rolli?

Piiblis on päris mitmeid kirjakohti, läbi mille Paulus annab meile aimu Jumala õigluse definitsioonist.

• "Aabraham uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks." (Roomlastele 4:3)
• „Aabrahamile arvestati usk õiguseks.“ (Roomlastele 4:9).
• "Aabraham uskus Jumalat ja see arvestati talle õiguseks", (Galaatlastele 3:6).

Kõik need salmid viitavad ühele ühisele nimetajale, mida Aabraham tegi saavutamaks õigust ja see oli see, et: ta uskus.

Lõpuks aga toob Paulus esile ka Issanda definitsiooni õigusest: „Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud. Seepärast see arvestatigi talle õiguseks.“ (Roomlastele 4:20-22)

Enam selgemini ei saakski kogu teemat esitleda! Õigus tähendab uskuda Jumala tõotusi ja olla täiesti veendunud, et Ta peab oma sõna.

esmaspäev, 10. jaanuar 2011

KÕIK, MIDA TA TAHAB, ON SINU USK

Jumal ei taha sinu kodu, sinu autot, sinu mööblit, sinu säästusid või vara. Kõik, mida Ta tahab, on sinu usk – sinu tugev usk Tema Sõnasse. Ja see võib olla üks asi, mis teistel, väliselt väga vaimulikena tunduvatel inimestel, võib puududa. Sa võid vaadata mõne inimese peale, kes tundub palju vaimulikum kui sina, kuid seesama inimene võib maadelda väga tõsiselt selle nimel, et säilitada seda välist õigsuse fassaadi. Ometigi, kui Jumal vaatab su peale, siis Ta ütleb: „Seal on minu õiglane mees või naine!“ Miks? Aga seepärast, et sa oled tunnistanud oma abitust õigeks saamisel ja sa oled usaldanud Jumalat, et Tema võiks anda sulle oma õiguse.

Paulus ütleb meile, et Jumala silmis oleme me õiged ja seda samadel põhjustel kui Abraham seda oli. „Seepärast see arvestatigi talle õiguseks. Aga et see arvestati talle õiguseks, ei ole kirjutatud üksnes tema pärast, vaid ka meie pärast, kellele see samuti arvestatakse, sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse.“ (Roomlastele 4:22-24)

Sa võid küll kuulutada, et: „Ma usun sellesse. Ma usun Jumalasse, kes äratas Jeesuse surnuist.“ Kuid küsimus on, kas sa usud, et Jeesus võib taaselustada sinu raskustes abielu? Usud sa, et ta võib ellu äratada mõne su vaimselt surnud sugulase? Usud sa, et Ta on võimeline tõstma sind välja sind nõrgestavast harjumusest? Kas sa usud, et Ta võib kustutada su neetud mineviku ja taastada kõik need aastad, mille röövikud on nahka pistnud?

Kui kõik näib lootusetuna – kui sa oled keset võimatut olukorda, kus sul pole mingit lootust ega vahendeid, et sealt välja pääseda – kas sa siis usud, et Jumal on sinu Jehoova Jaire, kes kannab hoolt sinu vajaduste eest? Usud sa, et Ta on pühendunud sellele, et pidada sulle antud tõotusi ja isegi kui üks Tema öeldud sõnadest ei peaks täituma, siis taevad sulaksid ja kogu universum variseks kokku?

reede, 7. jaanuar 2011

ISSAND, MEIE ÕIGUS

„Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma lasen tõusta Taavetile ühe õige võsu; tema valitseb kui kuningas ja talitab targasti, tema teeb maal õigust ja õiglust. Tema päevil päästetakse Juuda ja Iisrael elab julgesti; ja see on nimi, millega teda hüütakse: "Issand, meie õigus".“ (Jeremija 23:5-6)

Keset raskeid aegu, mille sarnastega me ka tänapäeval silmitsi seisame, andis Jumal prohvet Jeremijale ilmutuse Jehoovast Tsidkenu’st (hääldatakse Je-HO-va Sid-KAY’-noo). Mida see meie jaoks tähendab? Milline on see õigus, mille Issand Ta on ja kuidas peaksime me tundma ja mõistma Jeesust keset seda rolli?

Piiblis on päris mitmeid kirjakohti, läbi mille Paulus annab meile aimu Jumala õigluse definitsioonist.

• "Aabraham uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks." (Roomlastele 4:3)
• „Aabrahamile arvestati usk õiguseks.“ (Roomlastele 4:9).
• "Aabraham uskus Jumalat ja see arvestati talle õiguseks", (Galaatlastele 3:6).

Kõik need salmid viitavad ühele ühisele nimetajale, mida Aabraham tegi saavutamaks õigust ja see oli see, et: ta uskus.

Lõpuks aga toob Paulus esile ka Issanda definitsiooni õigusest: „Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud. Seepärast see arvestatigi talle õiguseks.“ (Roomlastele 4:20-22)

Enam selgemini ei saakski kogu teemat esitleda! Õigus tähendab uskuda Jumala tõotusi ja olla täiesti veendunud, et Ta peab oma sõna.

neljapäev, 6. jaanuar 2011

ME EI ELA ILMA LOOTUSETA

Meie, kes me tunneme Kristust ja Tema õiglust, ei peaks elama nagu need, kel pole lootust. Meid on õnnistatud nii Jumala armastuse –kui ka jumalakartusega ja Tema tahe meie suhtes keset kõige pimedamaid ja kohutavamaid aegu on see, et me hoiaks alal oma rõõmu ja hõiskamise. Isegi siis, kui me näeme kohtumõistmist sündimas me ümber, peaksime me laulma, hõiskama ja rõõmustama. Ja seda mitte kohtumõistmise tõttu, vaid sellele vaatamata!

Jesaja raamatus tuletas Jumal oma rahvale meelde: „Eks olnud sina see, kes kuivatas mere, suure sügavuse veed, kes tegi teeks meresügavikud...“ (Jesaja 51:10) Ehk teisisõnu Ta ütles: „Mina olen endiselt Issand, imede tegija läbi aegade ja ma mu käsi on endiselt tugev, et päästa teid!“

Mida siis Jumal tahab oma lastele öelda selle tõe valguses? Jesaja 51:11 ütleb kõik:

• „Ja Issanda lunastatud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates.“ Ehk teisisõnu: „Ma saan omama rahvast, kes pöördub tagasi mu juurde usus, usalduses ja kindlas meeles. Nad tõstavad pilgu oma olukordadelt ja pöörduvad tagasi oma rõõmulaulude juurde.“

• „Nende pea kohal on igavene rõõm.“ Rõõm, mida jumalarahvas saab kogema, ei ole mõeldud vaid pühapäeva hommikutesse või vaid mõnda nädalasse või kuusse. See kestab läbi aastate ja läbi kõige raskemate aegade ning viimse hingetõmbeni välja

• „Rõõm ja ilutsemine valdavad neid.“ Jumal vaatas maa peale läbi aegade ja ütles: „Ma saan omama rahvast, kes haarab kinni rõõmust, võtab selle omaks ja hoiab seda alal, kuna see kuulub neile.“

• „Aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ See ei tähenda nüüd seda, et kõik meie kannatused saavad otsa. See tähendab hoopis seda, et meie usk ja usaldus Jumala suhtes tõstavad meid kõrgemale igast valust ja katsumusest. Neil pole mingit meelevalda röövida meilt meie rõõm ja hõiskamine Kristuses.

kolmapäev, 5. jaanuar 2011

ISA TUNDMA ÕPPIDES

Mina usun, et meie lapsed õpivad tundma meie loomust ja iseloomu nende suhtes siis, kui nad seisavad silmitsi raskustega. Sest keset oma kannatusi, valu ja vajadusi mõistavad nad meie tõelist hoolt ja abikätt nende suhtes. Ajal, mil me lapsed üles kasvasid, ei pidanud ma neile loenguid teemal, milline ma olen. Ma ei pidanud neile kunagi ütlema, et: „Ma olen teie isa ja ma olen teie suhtes lahke, kannatlik, armastav ja armuline. Mu süda on kinni teie küljes ja valmis andestama igal ajal.“ See oleks olnud ikka täiega naeruväärne! Miks? Aga seepärast, et mu lapsed õppisid tundma mu armastust nende vastu keset oma kriise. Ja nüüd, kui nad ise on abielus ja lapsevanemad, õpivad mu pojad ja tütred mind tundma täiesti uute kogemuste ja olukordade kaudu. Nüüd, kui nad ise on uues elukorras, õpivad nad tegelikult veelgi enam minu hoiakute ja tegude kaudu.

Sama lugu kehtib ka meie puhul, kui me õpime tundma oma Taevast Isa. Alates Aadama aegadest kuni ristini välja, ilmutas Jumal oma lastele üha suureneva ilmutuse oma loomusest. Ometigi ei teinud Ta seda läbi selle, et Ta ütles, kes Ta on. Ta ei püüdnud ilmutada end, öeldes: „Need on need nimed, mis iseloomustavad minu loomust – minge, õppige need pähe ja avastage nende läbi, kes ma olen!“

Heebreakeelsed väljendid (nimed) tõepoolest kirjeldavad neid imeliselt aulisi tõotusi ja varustatust, mis peituvad Issanda nimedes. Kuid – Jumal ilmutas oma loomust rahvale läbi selle, et Ta tegelikult tegigi nende heaks seda, mida Ta oli kuulutanud oma nimedes peituvat. Ta nägi oma laste vajadusi ja nägi ka ette vaenlase rünnakuid nende suhtes, mistõttu Ta sekkus üleloomulikult oma laste poolel!

Ma tahan julgustada sind õppima tundma oma Taevast Isa tasapisi, sihipäraselt ja südame tasandil. Palu Püha Vaimul tuletada sulle meelde neid kümneid kordi, kus Jumal varustas sind keset raskeid aegu. Ja seejärel palu, et Püha Vaim võiks kinnistada sinus ühe kindla teadmise sellest, kes ütleb MINA OLEN – Jumalast, kes on kõik, mida sa vajad ükskõik, mis ajal!

teisipäev, 4. jaanuar 2011

SUURIM KÕIGIST PROOVILEPANEKUIST

„Siis Mooses sirutas oma käe mere kohale ja Issand laskis mere taanduda tugevast idatuulest kogu öö ning tegi mere kuivaks – vesi lõhenes.“ (2Moosese 14:21)

Iisraellaste ees avanes tee, mis pidi juhtima neid turvalisse paika. Sel otsustaval hetkel tahtis Jumal, et Ta rahvas vaataks nende veemüüride peale ja usuks, et Ta peab vett kinni seni, kuni nad on turvaliselt teisele kaldale jõudnud. Lihtsamalt öeldes igatses Jumal, et Ta lastel oleks usku, mis kuulutaks: „See, kes on selle imega alustanud meie heaks, viib ka selle lõpule, sest Ta on juba tõestanud meile, et Ta on ustav!“

„Tagasi vaadates me näeme, et kõik meie hirmud olid asjata. Me poleks pidanud kartma, kui egiptlased tulid, sest Jumal rajas üleloomuliku pimedusemüüri kaitsmaks meid nende eest. Me poleks pidanud kartma nende ähvardusi kesk ööpimedust. Kogu selle aja, mil me vaenlased istusid pilkases pimeduses, varustas Jumal meid ereda valgusega. Me poleks pidanud kartma ka siis, kui torm ja maru möllasid, sest Jumal kasutas kogu selle aja ja olukorra selleks, et rajada meile põgenemisteed.“

„Me mõistame nüüd, et Jumal igatseb meile vaid head. Me oleme näinud Tema au ja väge tegutsemas meie kasuks, mistõttu me oleme otsustanud mitte elada enam hirmus. Isegi kui need veemüürid peaks langema, siis vahet pole, sest me kas elame või sureme – me kuulume ikka Issandale!“

Sel oli üks põhjus, miks Jumal tahtis, et Ta lastel oleks sel hetkel selline usk. Nad seisid silmitsi kõrbeteekonnaga, kus neid oli ootamas ees puudus, ohud ja kannatused. Seepärast Ta ütles: „Ma tahan, et mu rahvas teaks, et ma soovin neile ainult head. Ma ei taha, et nad tunneksid surmahirmu iga ohu ees, mis nende teele sattub. Ma igatsen rahvast, kes ei karda surma, sest nad teavad, et ma olen usaldusväärne kõigis asjus!“

Tõeline ülistaja pole see, kes tantsib peale seda, kui võit on käes. See pole ka isik, kes ülistab Jumalat taevani peale vaenlase lüüasaamist. Kuid see on just see, mida iisraellased tegid. Alles siis, kui Jumal oli Surnumere kaheks löönud ja Ta rahvas turvaliselt teisele kaldale jõudnud, laulsid ja tantsisid nad, kiites ja ülistades Tema suurust. Samas, kolm päeva hiljem nurises seesama rahvas Jumala ees täiega. Nende näol polnud tegu mitte ülistajate –vaid lihtsalt tühipaljaste jutupaunikutega!

Tõeline ülistaja on see, kes on õppinud usaldama Jumalat keset oma torme. Tema ülistus ei peegeldu ainuüksi tema sõnades, aga ka tema elamise viisis. Tema maailm on täis rahu ja hingamist, sest tema usk Jumala ustavusse on vankumatu. Samuti ei tunne ta hirmu tuleviku ees, sest ta ei karda surra.

Gwen ja mina nägime taolist vankumatut usku oma 12-aastases tütretütres. Istudes ta voodiserval tema elu viimseil hetkeil, kogesime me sellist rahu, et see ületas kogu mõistuse. Ta ütles mulle: „Vanaisa, ma tahan minna koju. Ma nägin Jeesust ja Ta ütles mulle, et minu koht on seal, mistõttu ma ei taha enam kauem olla siin.“ Tiffany oli kaotanud igasuguse hirmu surma ja lahkumise ees.

See on see rahu ja hingamine, mida Jumal igatseb anda oma rahvale. See on see veendumus, mida väljendasid nii Paulus kui ka Tiffany - „Ma kas elan või suren, aga ma kuulun Issandale!“ See on see, mis teeb kellestki tõelise ülistaja.

Mu palve on, et kõik, kes seda sõnumit loevad, võiksid öelda keset oma torme: „Jah, majandus võib küll kokku kukkuda. Jah, ma võin ikka seista silmitsi pimedate tormiste öödega, kuid Jumal on tõestanud mulle, et Ta on ustav. Seetõttu – misiganes ka ei tuleks – ma hingan Tema armastuses minu vastu!“

esmaspäev, 3. jaanuar 2011

TEE KOLME ASJA

Keset iisraellaste katsumusi käskis Jumal teha neil kolme asja: „Ärge kartke. Püsige paigal. Vaadake Issanda päästet.“ Tema kinnitus oma lastele oli: „Ma võitlen teie eest ja kõik, mis te tegema peate, on lihtsalt hoidma alal oma rahu. Püsige vagusi ja usaldage mind, sest juba praegu olen ma tegutsemas üleloomulikes sfäärides. Kõik on minu kontrolli all, mistõttu ärge paanitsege! Uskuge, et mina sõdin Saatanaga ja see lahing ei kuulu teile.“ (vt.2 Moosese 14:13-14)

Peagi saabus hämarik ja alguse sai Iisraeli pimedaim ja tormiseim öö. Aga samas oli see ka Jumala üleloomuliku tegevuse algus. Ta saatis võimsa kaitseingli seisma oma rahva ja vaenlase vahele ja ma usun, et Jumal saadab veel tänapäevalgi oma kaitsvaid ingleid ümbritsema neid, kes Teda armastavad ja kardavad (vt. Psalmid 34:8)

Jumal liigutas ka üleloomulikku pilve, mille ta oli andnud iisraellastele suunanäitajaks. Korraga tõusis see pilv Iisraeli laagri eesotsast ja liikus nende taha, maandudes rünkmusta seinana egiptlaste ette. Pilve teine pool kiirgas aga üleloomulikku valgust, andes iisraellastele võime näha kogu öö. (vt.2 Moosese 14:20)

Vaatamata sellele, et vaarao armee oli keset pilkast pimedust, said nad siiski tõsta oma hääled, mistõttu kogu öö saatsid nad lendu valesid ja ähvardusi. Iisraeli telgid värisesid nende ähvarduste all, kuid ükskõik kui kõvasti vaenlane ka poleks ähvardanud – Jumala ingel oli valvamas oma laste üle ja Jumal oli tõotanud, et Ta kannab oma lapsed läbi.

Armas Jumala püha, kui sina oled Tema vere kaudu lunastatud laps, siis Ta on juba asetanud ühe võitleva ingli sinu ja vaenlase vahele. Ja Ta ütleb sulle sama, mida Iisraelilegi: „Ära karda! Püsi paigal ja usu minu päästesse.“ Saatan võib ju rünnata sind kõige karmimate ähvardustega, kuid mitte hetkekski ei avane tal võimalust hävitada sind keset su pimedaimat tormist ööd.

Siis Mooses sirutas oma käe mere kohale ja Issand laskis mere taanduda...“ (2Moosese 14:21)

Torm, mille Jumal lasi tõusta, oli nii tugev, et see lõi merelained kahte lehte: „...tugevast idatuulest...tegi mere kuivaks – vesi lõhenes.“ (14:21)

Heebreakeelne tähendus sõnale tuul viitab „metsikule väljahingamisele“. Ehk teisisõnu: Jumal hingas välja ja veest moodustusid kui seinad. Iisraeli telgivaiad vappusid vist täiega, kui need võimsad veejoad üle laagri uhusid. Kuid miks lasi siis Jumal minna Iisraelil läbi kogu selle tormise öö, kui Ta oleks võinud öelda vaid ühe sõna ja vaigistada kõik?

Pidi see vast üks torm olema! Ja pidi see ka üks hirmutav aeg olema iisraellaste jaoks! Las ma küsida teilt – mida Jumal küll plaanis? Miks lubas ta sellisel võimsal tuulel ja tormil möllata kogu öö? Miks ei käskinud Ta Moosesel lihtsalt puudutada kuuehõlmaga vett ja need oleks lahknenud üleloomulikult? Mis võis küll olla see põhjus, miks Jumal lasi sel kohutaval ööl üldse aset leida?

Seal oli vaid üks põhjus: Jumal oli loomas ülistajaid. Ta tegutses ju kogu selle aja, kasutades kohutavat tormi selleks, et sillutada oma lastele teed raskustest välja. Ometigi ei näinud iisraellased seda sel hetkel. Paljud peitsid end oma telkides, kuid need, kes julgesid välja tulla, said aulise valguse vaatemängu osalisteks. Samuti olid nad tunnistajateks sellele aulisele vaatepildile, kus merelained koondusid, moodustades võimsad seinad ja valmistades kuiva tee läbi mere. Seda kõike nähes pidi rahvas küll hõiskama: „Vaadake, Jumal on kasutanud tormi ja tuult, et valmistada meile tee. Kiitus Issandale!“