TEMA AINUS LOOTUS
Kurdi ja kidakeelse mehe ainus lootus terveks saada peitus Jeesuses (Markuse 7:31-35). Ta vajas isiklikku kohtumist Temaga. Olgu siinkohal täpsustuseks öeldud, et see mees polnud selline, nagu need, keda Paulus kirjeldas: „…vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest...“ (2 Timoteose 4:3-4). Ka polnud sel mehel „tuimuse vaimu või kõrvu, mis ei kuule“ (Roomlastele 11:8). Ta polnud ka selline nagu need, keda kirjeldatakse Apostlite tegudes 28:27 „…nad kuulevad kõrvadega raskesti ja pigistavad oma silmad kinni, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks.“ või need, kes osalesid Stefaonse kividega surnuks viskamises „hoides oma kõrvu kinni“ (Apostlite toed 7:57).
Fakt on see, et see mees tahtis kuulda. Ta tahtis meeleheitlikult terveks saada. Ja ometi me loeme, et „tema juurde toodi kurt“ (Markuse 7:32). See mees ei saanud ise Jeesuse juurde tulla, vaid ta toodi Tema juurde. Ta pidi ilmselgelt teadma, kes Jeesus on ja et Tal on vägi tervendada. Veelgi enam, see mees teadis, kuidas suhelda – kas siis viipekeeles või kirjutades – ja ta tuli oma eluga ise toime. Küll aga ei teinud ta ise kunagi ühtegi sammu, et tulla Jeesuse juurde, vaid teised pidid ta tooma. Kes need teised olid? Võin vaid ette kujutada, et need olid selle mehe pereliikmed või lähedased sõbrad. Inimesed, kes hoolisid temast piisavalt, et tuua ta Jeesuse juurde. Usun, et see stseen räägib väga palju ka me tänapäeva noortest. Nad ei lähe ise Jeesuse juurde, vaid neid tuleb tuua kas siis oma vanemate, sõprade või kogudusepere poolt. Nii nagu selle kurdi mehe vanemad, peame ka meie tooma oma lapsed ja lähedased Jeesuse juurde. Aga kuidas? Läbi igapäevase usupalve.
Meie laste ja kallite jaoks on vaid üks ravi ja lootus kuulda tõde ja see on isiklik kohtumine Jeesuse endaga. Nad palusid Teda, et Ta paneks oma käed selle mehe peale (Markuse 7:32). Kreekakeelne tähendus siinsele palumisele viitab kogu hingest anumisele või palvetamisele. Need vanemad anusid Kristust: „Palun, Issand, puuduta me poega ja pane oma käed ta peale.“
Fakt on see, et see mees tahtis kuulda. Ta tahtis meeleheitlikult terveks saada. Ja ometi me loeme, et „tema juurde toodi kurt“ (Markuse 7:32). See mees ei saanud ise Jeesuse juurde tulla, vaid ta toodi Tema juurde. Ta pidi ilmselgelt teadma, kes Jeesus on ja et Tal on vägi tervendada. Veelgi enam, see mees teadis, kuidas suhelda – kas siis viipekeeles või kirjutades – ja ta tuli oma eluga ise toime. Küll aga ei teinud ta ise kunagi ühtegi sammu, et tulla Jeesuse juurde, vaid teised pidid ta tooma. Kes need teised olid? Võin vaid ette kujutada, et need olid selle mehe pereliikmed või lähedased sõbrad. Inimesed, kes hoolisid temast piisavalt, et tuua ta Jeesuse juurde. Usun, et see stseen räägib väga palju ka me tänapäeva noortest. Nad ei lähe ise Jeesuse juurde, vaid neid tuleb tuua kas siis oma vanemate, sõprade või kogudusepere poolt. Nii nagu selle kurdi mehe vanemad, peame ka meie tooma oma lapsed ja lähedased Jeesuse juurde. Aga kuidas? Läbi igapäevase usupalve.
Meie laste ja kallite jaoks on vaid üks ravi ja lootus kuulda tõde ja see on isiklik kohtumine Jeesuse endaga. Nad palusid Teda, et Ta paneks oma käed selle mehe peale (Markuse 7:32). Kreekakeelne tähendus siinsele palumisele viitab kogu hingest anumisele või palvetamisele. Need vanemad anusid Kristust: „Palun, Issand, puuduta me poega ja pane oma käed ta peale.“