TORMILE VASTU

Jeesus käskis oma jüngritel astuda paati, mis oli minemas vastu tormile. Piibel ütleb: „Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda.“ (Matteuse 14:22). Paati ootasid ees mäslevad veed ja siia-sinna loksutamine. Jüngrid läksid sõna otseses mõttes vastu Titanicu huku miniversioonile ja Jeesus oli sellest igati teadlik.

Kuid kus Jeesus ise oli? Mägedes, vaadates merele ja paludes oma jüngrite eest, et nad ei põruks testis, millest neil oli vaja läbi minna. Nii see paadisõit, torm, mäslevad veed kui tuuleiilid olid kõik osa Isa plaanist nende suhtes. Nad olid kohe, kohe omandamas oma elu suurimat õppetundi – õppetundi sellest, kuidas tunda ära Jeesust keset torme!

Siiani olid jüngrid tundnud Jeesust vaid kui imede tegijat; meest, kes muutis viis leiba ja kaks kala imetoiduks. Nad teadsid Teda kui patuste sõpra ja kedagi, kes toob pääste igale inimhingele. Nad tundsid Teda kui kõigi oma vajaduste täitjat, makstes isegi nende makse kala suust leitud rahaga. Nad tunnistasid Jeesust kui Kristust, Jumala Poega. Nad teadsid Teda kui õpetajat, kes õpetas neid palvetama, andestama ja tooma vabadust neile, kes seotud. Nad teadsid, et Tal on igavese elu sõnad ja et Tal on vägi kõigi hingevaenlase tegude üle. Kuid nad polnud kunagi olnud veel olukorras, kus tunda Jeesust ära keset tormi.

See on paljude tänapäevagi hädade juur. Me usume, et Jeesus suudab saata korda imesid ja tervendada. Me usume, et Ta on me Päästja, kes andestab kõik meie patud. Me vaatame Ta poole leidmaks vastuseid ja varustust oma vajadustele. Me usume, et Ta viib meid kord igavikku ja Jumala ausse. Niipea aga, kui mõni ootamatu torm meid tabab ja tundub, et kõik laguneb koost, on meil raskusi Jeesuse nägemisega enda lähedal. Me ei suuda uskuda, et Ta laseb meil läbi minna tormidest ainuüksi seetõttu, et õpetada meile usaldust Tema vastu. Seetõttu pole me ka kunagi eriti kindlad Tema ligiolus, kui asjad suureks tormiks kisuvad.

Tegelikult aga oli selles tormis vaid üks õppetund, mille jüngrid omandama pidid. Ainult üks ja pealegi väga lihtne! Ei mingit tohutut müstikat, sügavust või võbinaid. Jeesus lihtsalt tahtis, et nad usaldaks Teda kui oma Issandat igas oma elutormis. Ta lihtsalt tahtis, et jüngrid hoiaks alal oma innukuse ja meelekindluse ka elu kõige raskeimal tunnil. Muud ei midagi!