JUMALA IMELINE ARMASTUS
Mis peitub hukkamõistvate tülide taga? Miks jumalasulased, kes on isiklikult nii palju andeks saanud, kohtlevad halvasti oma usukaaslasi ega nõustu nendega osadust pidama? See kõik viib tagasi kõige raskema võimaliku patuni – Jumala headuse põlgamiseni.
Jõudsin sellele järeldusele vaid seetõttu, et tegin omaenda südames inventuuri sellele küsimusele vastamiseks. Mäletan omaenda isiklikke võitlusi võtmaks vastu Jumala armu ja headust. Elasin ja jutlustasin aastaid käsumeeles ja seotuses. Püüdsin nii väga elada standardite kohaselt, mida uskusin juhtivat pühasse ellu. Kuid valdavalt taandus see vaid käskude-keeldude täitmisele.
Fakt on see, et tundsin end mugavamalt kõue kombel kärkivate prohvetite, kui risti juures, kus mu tegelikud vajadused paljastusid. Ma küll kuulutasin rahust, kuid ise ei kogenud seda kunagi. Miks? Kuna ma polnud kindel Jumala armastuses enda vastu ja leplikkuses mu läbikukkumiste suhtes. Nägin end nii nõrga ja kurjana, et ei pidanud end Jumala armastuse vääriliseks. Ehk lühidalt öeldes – pidasin oma patte suuremaks Tema armust.
Kuna ma aga ei kogenud Jumala armastust enda vastu, mõistsin hukka ka kõiki teisi. Nägin teisi nagu iseennast – kompromisside tegijatena – ja see mõjutas ka mu jutlusi. Manitsesin teisi neis peituva kurjuse pärast, samas kui kurjus oli tõstmas peab mu enda südames. Nagu see tänamatu sulane, ei uskunud minagi Jumala headust enda suhtes (vt Matteuse 18:32-33). Ja kuna ma ei osanud võtta vastu Jumala armastavat leplikkust enda suhtes, ei olnud mul seda ka teiste suites.
Lõpuks jõudsin kogu asja tuumani. Enam polnud küsimus selles: „Miks nii paljud kristlased on kõva südamega ja andestamatud?“, vaid selles: „Kuidas mina saaks võimalikult hästi täita Kristuse käsku armastada teisi nii nagu Tema on mind armastanud, kui ma samas pole isegi veendunud, et Ta armastab mind?“
Paulus manitseb meid: „Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale koos kogu kurjusega. Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Efeslastele 4:31-32)
Jõudsin sellele järeldusele vaid seetõttu, et tegin omaenda südames inventuuri sellele küsimusele vastamiseks. Mäletan omaenda isiklikke võitlusi võtmaks vastu Jumala armu ja headust. Elasin ja jutlustasin aastaid käsumeeles ja seotuses. Püüdsin nii väga elada standardite kohaselt, mida uskusin juhtivat pühasse ellu. Kuid valdavalt taandus see vaid käskude-keeldude täitmisele.
Fakt on see, et tundsin end mugavamalt kõue kombel kärkivate prohvetite, kui risti juures, kus mu tegelikud vajadused paljastusid. Ma küll kuulutasin rahust, kuid ise ei kogenud seda kunagi. Miks? Kuna ma polnud kindel Jumala armastuses enda vastu ja leplikkuses mu läbikukkumiste suhtes. Nägin end nii nõrga ja kurjana, et ei pidanud end Jumala armastuse vääriliseks. Ehk lühidalt öeldes – pidasin oma patte suuremaks Tema armust.
Kuna ma aga ei kogenud Jumala armastust enda vastu, mõistsin hukka ka kõiki teisi. Nägin teisi nagu iseennast – kompromisside tegijatena – ja see mõjutas ka mu jutlusi. Manitsesin teisi neis peituva kurjuse pärast, samas kui kurjus oli tõstmas peab mu enda südames. Nagu see tänamatu sulane, ei uskunud minagi Jumala headust enda suhtes (vt Matteuse 18:32-33). Ja kuna ma ei osanud võtta vastu Jumala armastavat leplikkust enda suhtes, ei olnud mul seda ka teiste suites.
Lõpuks jõudsin kogu asja tuumani. Enam polnud küsimus selles: „Miks nii paljud kristlased on kõva südamega ja andestamatud?“, vaid selles: „Kuidas mina saaks võimalikult hästi täita Kristuse käsku armastada teisi nii nagu Tema on mind armastanud, kui ma samas pole isegi veendunud, et Ta armastab mind?“
Paulus manitseb meid: „Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale koos kogu kurjusega. Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Efeslastele 4:31-32)