TÕELINE VIINAPUU by Gary Wilkerson
See oli Jeesuse viimane õhtu oma jüngritega ja Ta teadis, et Tal pole enam palju aega. Nad olid just lõpetanud oma õhtusöögi ja Jeesus tahtis jätta oma sõpradele veel oma viimase õpetuse siin maa peal. Ta võttis nad kokku ja ütles: „Tõuske, läki siit minema!“ (Johannese 14:31) ning viis nad ühele jalutuskäigule. Teel olles jagas aga nendega järgmist näidet: „Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja. Teie olete juba puhtad sõna tõttu, mida ma teile olen rääkinud. Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.“ (Johannese 15:1-5):
Milline armas kujund võtmaks kokku meie suhet Poja ja Isaga. Jeesus on viinapuu ja meie Temast lähtuvad oksad. Tema on kogu meisse voolava elu allikas. Meie Taevane Isa hoiab aga sel voolul silma peal, olles samas kui aednik, kes kannab hoolt meie kasvu eest. Kas saaks üldse ollagi enam selgemat pilti meie elust Kristuses?
Selles ühes lõigus on nii paljut, mida nö lahti pakkida ja ma võin kinnitada teile – see kõik on hea. Silme ette tõuseb pilt aiakääridest – vilunud aedniku tööriistast, kus aednikuks on meie armuline, armastav ja kaastundlik Issand. Selles sõnumis, mille Ta oma kogudusele andis, peitub sügav ilu ja esimene asi, mida sellest lõigust mõista, on Jeesuse mõte „tõeline viinapuu“.
Kristus ütleb meile, et Ta on me jaoks enamat, kui vaid lihtsalt eluallikas. Ta on tõelise elu allikas. Teised „viinapuud“ võivad ju tunduda ka paljutõotavatena, kuid ükski neist ei kätke endas tõelist elu nagu Tema. On kristlasi, kes otsivad elu teistest viinapuudest; allikatest, mis hoopis hävitavad elu ja pole tegelikult isegi lubatud neile. Teised otsivad elu allikatest, mis tunduvad head ja lubatud – ambitsioon ja innukus, edu ja mugavus – kuid need viinapuud iseendas on täiesti elutud. Nad ei suuda tuua esile tõelist elu. Jeesus tahab, et oleksime kindlana kinnistunud Temasse, et ammutada igapäevaselt sügavat sõõmu elu Temast.
Milline armas kujund võtmaks kokku meie suhet Poja ja Isaga. Jeesus on viinapuu ja meie Temast lähtuvad oksad. Tema on kogu meisse voolava elu allikas. Meie Taevane Isa hoiab aga sel voolul silma peal, olles samas kui aednik, kes kannab hoolt meie kasvu eest. Kas saaks üldse ollagi enam selgemat pilti meie elust Kristuses?
Selles ühes lõigus on nii paljut, mida nö lahti pakkida ja ma võin kinnitada teile – see kõik on hea. Silme ette tõuseb pilt aiakääridest – vilunud aedniku tööriistast, kus aednikuks on meie armuline, armastav ja kaastundlik Issand. Selles sõnumis, mille Ta oma kogudusele andis, peitub sügav ilu ja esimene asi, mida sellest lõigust mõista, on Jeesuse mõte „tõeline viinapuu“.
Kristus ütleb meile, et Ta on me jaoks enamat, kui vaid lihtsalt eluallikas. Ta on tõelise elu allikas. Teised „viinapuud“ võivad ju tunduda ka paljutõotavatena, kuid ükski neist ei kätke endas tõelist elu nagu Tema. On kristlasi, kes otsivad elu teistest viinapuudest; allikatest, mis hoopis hävitavad elu ja pole tegelikult isegi lubatud neile. Teised otsivad elu allikatest, mis tunduvad head ja lubatud – ambitsioon ja innukus, edu ja mugavus – kuid need viinapuud iseendas on täiesti elutud. Nad ei suuda tuua esile tõelist elu. Jeesus tahab, et oleksime kindlana kinnistunud Temasse, et ammutada igapäevaselt sügavat sõõmu elu Temast.