TÄIUSLIK SÜDA LOODAB JA USALDAB

„Sinu peale lootsid meie esiisad, lootsid, ja sina päästsid nad; nad kisendasid sinu poole ja pääsesid,nad lootsid sinu peale ega jäänud häbisse.“ (Psalm 22:5-6)

Heebreakeelne algne tähendus sõnale lootma viitab „üle kaljuserva hüppamisele“. See on otsekui laps, kes on roninud redelil liiga kõrgele ja ei julge enam ise alla tulla. Ta kuuleb oma isa ütlevat: „Hüppa!“ ja ta hüppab, viskudes otse oma isa käte vahele. Oled ehk sinagi täna sarnases olukorras? Vaarud just täpselt ääre peal ja ei oma muud võimalust kui heita end otse Jeesuse käte vahele? Või oled sa lihtsalt leppinud kogu olukorraga? Kui nii, siis sel pole vähimatki pistmist usaldusega! Usaldus on nii palju erinevam passiivsest taandumisest. Usaldus tähendab aktiivset usku!

Mida enam me januneme Jeesuse järele, seda enam me leiame, et meie usaldus Tema suhtes kasvab. Meie elus võib olla olnud aegu, kus me leidsime, et ei saa ikka väga usaldada Teda, kuna Tal vist puudus täielik kontroll meie elude üle ja me pidime ohjad enda kätte haarama. Kuid taoline arvamus muutub, kui me kasvame lähemale Talle ja õpime Teda paremini tundma. See tähendab ka seda, et me ei pöördu Tema poole ainult siis, kui viimne häda käes, vaid hakkame elama koos Temaga nii lähedases osaduses, et me kuuleme juba ette Tema hoiatusi, enne kui raskused meid tabavad.

Usaldav süda ütleb alati: „Kõik minu sammud on juhitud Issanda poolt. Ta on minu armastav Isa, kes laseb mul küll kogeda kannatusi, katsumusi ja kiusatusi, kuid mitte iialgi rohkem kui ma suudan kanda, valmistades mulle alati ka väljapääsu. Kõik minu juuksekarvadki on loetud Tema poolt ja Tema kujundas mind juba mu ema ihus. Ta teab, millal ma seisan, istun või pikali heidan, sest ma olen Tema oma. Tema on Issand ja seda mitte ainult minu üle, aga ka iga sündmuse ja olukorra üle, mis mind puudutab.“

Täiuslik süda on ka murtud süda!

Taavet ütles: „Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim.“ (Psalm 34:19)

Murtus tähendab enamat kui vaid meeleheidet ja nutmist; rohkem kui rusutud vaimu ja alandlikkust. Tõeline murtus vabastab südames võimsaima väe, mida Jumal võib eales inimkonna kätte usaldada. Väe, mis on suurem kui see, mis äratab surnuist või parandab ükskõik, millise häda või haiguse. Kui me oleme tõeliselt murtud Jumala ees, antakse meile vägi, mis taastab kõik varemed ja toob ühe erilise au Jumalale.

Murtus on seotud müüridega – katkiste, murenevate müüridega. Taavet seostas Jeruusalemma murenevaid müüre Jumala rahva murtud südamega. „Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal. Tee head Siionile oma head meelt mööda, ehita Jeruusalemma müürid! Siis hakkavad sulle meeldima õiguse ohvrid...“ (Psalmid 51:19-21)

Nehemja oli murtud südamega mees ja tema näide on seotud ka Jeruusalemma lammutatud müüridega (vt.Nehemja 2:12-15). Nehemja „vaatles müüri“ keset ööpimedust. Siin on kasutatud heebreakeelset sõna shabar, mis on sama sõna, mida on kasutatud ka „murtud südame“ kohta Psalmis 51:19. Heebreakeelses täielikus tähenduses oli Nehemja süda murtud kahel viisil. Algselt ahastusest lammutatud müüride pärast ja hiljem lootusest nende ülesehitamise tõttu.

Tõeline murtud süda on see, mis ühest küljest näeb kogudusi ja perekondi varemeis ning kogeb Jumala ahastust kogu olukorra pärast. Selline süda kurvastab ja hüüab Jumala sekkumise järele. Samas vaatab see enese sisse, nagu Taavetki tegi ja näeb omaenese häbi ja läbikukkumisi. Kuid selle murtusega käib kaasa veel ka teine tähtis osa ja see on lootus. Tõeliselt murtud süda on kuulnud Jumalalt: „Mina tervendan, taastan ja ehitan. Heida ära kogu rämps ja prügi ning asu varemeid üles ehitama!“