USU LAHINGUVÄLJALT

Kui Paulus otsustas minna Jeruusalemma, siis seda mitte seepärast, et ta oleks kuulnud seal mõnest suurest ärkamisest. Samuti polnud ta näol tegu heitunud jutlustajaga, kes oleks lootnud leida sealt Jumala üleloomulikke ülekandeid. Ei, ta väljendab väga selgelt, et: „Seejärel....läksin ma taas üles Jeruusalemma...Ma läksin sinna ilmutuse kohaselt ja kõnelesin neile evangeeliumi, mida ma kuulutan paganate seas.“ (Galaatlastele 2:1-2). Paulus läks Jeruusalemma selleks, et jagada inimestega neid saladusi, mida Jumal tahtis neile ilmutada.

Sel jumalakartlikul mehel olid oma täiuslikud aulised ilmutused Kristusest. Jutlused, mida ta kuulutas, ei lähtunud pähetuubitud doktriinidest ega enese sulgemisest raamatute ja kommentaaride uurimise taha. Ta ei olnud mingi eraklik filosoof, kes unistas teoloogilistest tõdedest, mõeldes, et: „Ühel päeval loevad kõik mu teoseid ja annavad seda edasi ka oma tulevastele põlvedele.“

Las ma öelda teile, kuidas ja kus Pauluse kirjad valmisid. Ta kirjutas need pimedate niiskete vanglamüüride vahel. Neid kirjutades pühkis ta samaaegselt oma seljalt vereniresid, mis voolasid mööda ta selga tänu äsja lõppenud peksmisele. Ta kirjutas neid peale merelainetes sumpamist, olles järjekordselt pääsenud ühest laevahukust.

Paulus teadis, et iga sõna ja õpetus, mida ta jagas, lähtus tema isiklikult usu lahinguväljalt. Ja evangeeliumi nimel tundis ta rõõmu igast oma kannatusest. Ta ütles: „Nüüd võin ma täie meelevallaga kuulutada igale meremehele, kes on elanud üle laevahuku; igale vangile, kes on istunud kinni ilma mingi lootuseta; igale ühele, kes on seisnud silmitsi surmaga. Jumala Vaim on teinud minust läbiproovitud veterani, mistõttu ma võin kuulutada tõde igaühele, kel vähegi on kõrva kuulda.“

Jumal ei ole andnud sind üle Saatana meelevalda. Ei! Ta laseb sul minna läbi katsumuste seetõttu, et Püha Vaim on tegemas oma nähtamatut tööd su sees. Kristuse au võtab kuju su sees ja sel on igavikuline väärtus.

Tõeline vaimsus ei lähtu iialgi ühestki inimesest või olukorrast. Kui sina tahad saada osa Jumala aust, siis see tuleb esile just täpselt seal, kus sa parasjagu oled – läbi sinu hetkeolukordade – olgu need siis halvad või head.

Ma usun, et Pauluse vaimsuse suurimaid saladusi peitus tema valmiduses leppida nurisemata ükskõik, mis olukorraga, mis ta ellu ka ei tulnud. Ta kirjutab: „Ma ei ütle seda puuduse pärast, kuna ma olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on.“ (Filiplastele 4:11)

Kreekakeelne vaste sõnale rahulolu viitab „kaitse mahavõtmisele“. Paulus ütles: „Ma ei püüa end kaitsta ebameeldivate olukordade eest. Ma ei anu Jumalat, et ta kergendaks mu olemist. Otse vastupidi – ma tervitan neid, sest teades oma minevikku koos Jumalaga, ma tean, et ta toob midagi igavikulist esile minu sees ja selle läbi.“

„...nii et te suudate taluda.“ (1Korintlastele 10:13). See sõna taluma, mida Paulus kasutab siin, viitab sellele, et meie olukord saab muutuma. Kogu loo mõte on see, et me suudaks vastu pidada oma olukordade all. Miks? Sest Jumal teab, et kui Ta muudaks me olukorra, siis see lihtsalt hävitaks meid. Ta laseb meil kannatada, sest Ta armastab meid.

Meie osa keset katsumusi on usaldada Jumalat ja teada, et Ta varustab meid kõige väe ja vahenditega, mida me vajame, et leida rahulolu ka keset oma raskusi. Palun ärge saage minust valesti aru – „rahulolu“ keset kannatusi ei tähenda seda, et me neid naudiksime. See tähendab lihtsalt seda, et me ei püüa end varjata ja kaitsta nende olukordade eest. Me oleme rahul kõigega, mis me teele tuleb ja peame vastu ükskõik, mis. Seda seetõttu, et me teame, et Jumal on meid muutmas oma Poja sarnaseks.