TULLES TEMA LAUA JUURDE

Ühel vanal kirikulaulul on minu jaoks väga sügav tähendus. Selle sõnad kõlavad järgmiselt: „Jeesuse laud, kus kõik Jumala pühad saavad toidetud, on kaetud. Ta kutsub oma valitud rahvast – tulge ja sööge!“

Milline imeline väljavaade: Issand on katnud oma järgijatele laua taevas! Jeesus ütles oma jüngritele: „...ja mina sean teile kuningriigi, nõnda nagu minu Isa mulle on seadnud, et te sööksite ja jooksite minu lauas minu riigis...“ (Luuka 22:29-30). Nälg Issanda järele tähendab seda, et usu läbi võime me istuda ühes lauas Temaga.

Kui apostel Paulus juhatab meid öeldes: „Pidagem siis pühi...“ (1Korintlastele 5:8), siis ta viitab sellele, et me peaksime väga selgelt mõistma, et meile on koht kinni pandud Kristuse kuninglikus taeva lauas. Paulus ütleb: „Tulge alati kohale. Ärge laske sel sündida, et teie koht on tühi!“

Kurb tõsiasi peitub aga selles, et Jeesuse Kristuse kogudus lihtsalt ei oska mõista, mida see tähendab „pidada pühi“. Me ei oska hinnata seda kuninglikkust ja au, mis meile on määratud selle läbi, et meid on tõstetud ühes Kristusega istuma taevastesse paikadesse. Me oleme liiga hõivatud, et istuda Tema lauas. Ekslikult ammutame oma vaimse rõõmu jumalateenistustelt ja mitte osadusest Temaga. Me teeme üha enam ja enam Issandale, keda me tegelikult tunneme üha vähem ja vähem. Jookseme sageli end ribadeks, et pühendada Tema tööle oma ihud ja meeled, kuid unustades ära, kuidas tunda rõõmu ja „pidutseda“.

Üks asi, mida Issand igatseb üle kõige kõigilt oma sulastelt, jutlustajatelt ja karjastelt, on osadus Tema lauas. See laud on koht, kus kogeda vaimulikku lähedust ja see on kaetud igal päeval. „Pidada pühi“ tähendab tulla jätkuvalt Tema laua ligi, ammutamaks toidust, jõudu, tarkust ja osadust.

Alates ristil toimunust, on kõigil „vaimulikel kangelastel“ olnud üks ühine omadus – nad kõik on pidanud lugu Issanda lauast. Nad „eksisid ära“ Kristuse mõõtmatusse ja ometigi kuulutasid nad kõik surres, kui vähe nad tegelikult tundsid Kristust ja Tema elu.

Meie nägemus Kristusest on liiga väike ja liiga piiratud. Evangeeliumi „lõputu mõõtmatus“ peaks ületama tänapäeva pahelise maailma üha kasvavad ja keerulisemad probleemid. Sest Jumal ainuüksi ei lahenda selle maailma probleeme, aga uputab ka need oma mõõtmatusse olemusse. Ükski, kes seda mõistab, ei peaks tundma hirmu ühegi probleemi, kurjuse või väe ees, mis siin maa peal valitsevad. Ta teab, et Kristus on suurem, kui kõik eelnimetatud kokku. Kui meil oleks ilmutus sellest, kui kõikvõimas, tohutu, piiritu ja piiramatu me Issand tegelikult on, ei suudaks ükski elumure meid enda alla matta.

Paulus on meile heaks eeskujuks. Ta oli pühendunud sellele, et saada osa üha kasvavast ilmutusest Kristuse kohta. Muide, kõik, mida Ta sai Kristuselt, tuli läbi ilmutuse. Ta õppis seda Issanda lauas ja see muutus tõepäraseks talle tänu Püha Vaimu tööle. Mäletate, see oli alles kolm aastat peale Pauluse pöördumist, kui ta läks Jeruusalemma pidamaks osadust teiste apostlitega. Ja samas ei viibinud ta seal kauem kui 15 päeva, jätkates peale seda taas oma misjonireise. Hiljem ütles ta: „Jumal on mulle ilmutuse kaudu teatanud saladuse.“ (Efeslastele 3:3). Püha Vaim teab Jumala sügavamaid peidetud saladusi ja Paulus palus pidevalt, et saada armu mõistmaks ja kuulutamaks „evangeeliumi Kristuse äraarvamatust rikkusest“ (Efeslastele 3:8)

Issand otsib usklikke, kes ei rahulduks vaid sellega, et nad kuidagimoodi suudavad trügida läbi erinevate segadust tekitavate häälte, leidmaks tõelist sõna. Ta tahab, et me igatseksime ilmutuse järele Temast, mis tegelikult kuulubki ju meile – sügav, isiklik lähedus Temaga.