JULGUS SISENEDA JUMALA LIGIOLLU

„Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika - selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu - siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses!“ (Heebrealastele 10:19-20, 22)

 

Kristuse ristipuul kordasaadetud tööl on kaks külge. Üks neist toob kasu inimesele, teine Jumalale. Üks toob kasu patusele, teine Isale.

 

Me oleme väga hästi teadlikud kasust, millest inimkond osa saab, sest Kristuse rist pakub meile andestust meie pattude eest. Meile on antud vägi ja meelevald kogu patu ahelate ja sidumiste üle. Meile on antud armu ja halastust ja otse loomulikult on meile antud igavese elu tõotus. Rist on andnud meile vahendid, mis võimaldavad põgeneda patu ja põrgu piinade eest.

 

Ma olen nii tänulik Jumalale selle kasu eest, mida rist pakub kogu inimkonnale ja selle võrratu kergenduse eest, mida see endaga kaasa toob. Mul on hea meel, et sõnumit sellest kuulutatakse nädal nädala järel kogudustes üle maailma.

 

Samas aga on risti kasuvusel ka teine pool ja see on midagi, millest me teame väga vähe. See on midagi, mis toob kasu Isale. Me mõistame väga vähe Isa rõõmu, mis sai võimalikuks ainuüksi tänu ristitööle. See on rõõm, mis vallandub iga kord, kui Ta võtab oma kotta vastu ühe ”kadunud poja”.   

 

Kui kõik, mida me ristist kuulutame, on vaid andestus – kui sellega kogu meie sõnum piirdubki – siis me magame maha väga olulise Jumala tõe, mida Ta tahab, et me risti kohta teaksime. Kogu sellel lool on palju sügavam tähendus ja see on väga tihdelat seotud Tema rõõmu ja meeleheaga. Tõde pakub inimestele palju enamat kui vaid kergendust. See toob endaga kaasa vabaduse, rahu, rõõmu ja kergustunde.

 

Ma usun, et enamus kristlasi on õppinud ära selle, kuidas tulla täie julgusega Jumala ette, et saada osa Tema andestusest, varustatusest ja leida vastuseid oma palvetele. Küll aga jääb neil puudu julgusest selles usuaspektis – aspektis, mis on sama eluliselt tähtis kui kogu nende elu koos Issandaga.