reede, 29. aprill 2011

by Gary Wilkerson

“Sest Taavet, kui ta oma sugupõlve ajal Jumala tahtmist oli teeninud, uinus magama.” (Apostlite teod 13:36)

Kolmapäeva pärastlõunal hukkus minu isa, David Wilkerson, autoõnnetuses. Tunneme sügavat leina oma armastatud isa, truu abikaasa ja püha jumalamehe lahkumise üle. Minu ema, Gwen, kes oli isaga abielus 57 aastat, sattus samuti sellesse õnnetusse, kuid arstide sõnul paraneb ta täielikult.

Minu isa üle 60 aasta kestnud teenistus mõjutas nii nende elusid, kes talle kõige lähemal kui ka miljonite inimeste elusid üle maailma. Ja kuigi me täna kogeme suurt isiklikku kaotust, tunneme me siiski rõõmu selle üle, et me isa elas oma elu kõige täiega, kuuletudes täielikus pühendumises Jumalale ja armastades Jeesust tingimusteta.

Ta oli tuntud oma piiramatu usu poolest. Ta uskus, et Jumal suudab muuta nii erinevate jõugu liikmete kui kõige meeleheitlikumate narkosõltlaste elusid. Ta uskus, et Times Square’i südamesse New York City’s on võimalik rajada üks dünaamiline kogudus. Ta uskus, et võib olla mees, kes armastab oma naist ja lapsi kogu südamest ja ta tõesti ka tegi seda.

Mu isa ei hoolinud kiiduhõisetest fanfaaride saatel või ametlikest tseremooniatest. Ta loobus paljudest kutsetest kohtuda maailma tippjuhtidega, kuid andis endast kõik, et toetada mõnda orbu või hädast olevat lesknaist.

Nii nagu kuningas Taavet omal ajal, nii teenis ka mu isa Jumala eesmärke oma põlvkonna keskel. Ta kuulutas kompromissitu kire ja järeleandmatu armuga. Tema kirjutised olid tabavad, selged ja kindlameelsed. Ta jooksis oma võidujooksu hästi ja kui töö sai tehtud, kutsuti ta koju.

Ma ei usu, et mu isast oleks saanud hea pensionär. Ma ei usu, et ta oleks suutnud istuda rahulikult kiiktoolis ja meenutada vanu häid aegu. Seetõttu arvan ma, et Jeesus teadis seda ja kutsus ta lihtsalt armuliselt koju.

Isa viimane missioon siin maa peal oli seista kõige vaesemate eest – pakkuda abi ja tuge näljastele lastele, lesknaistele ja orbudele. Olles rajanud sellised organisatsioonid nagu Teen Challenge, World Challenge ja Times Square kogudus, otsis ta alati võimalusi, et toita nälginud lapsi maailma kõige vaesemates paikades. Täna päästab organisatsioon Please Pass the Bread (Palun Ulata Leiba) tuhandete laste elusid läbi 56 teenistusharu 8 maal.

Nõnda nagu kuningas Taavet, olles täitnud Jumala eesmärgi, ta suri. Ma tean, et kui mu isa saaks veel täna teid kuidagigi moodi julgustada, siis ta kutsuks teid üles andma kõik, mis teil on, üle Jeesusele, armastama Jumalat kogu oma südamest ja ohverdama iseendid teiste vajaduste nimel.

Kõik tööd ja teod, mida isa alustas, elavad edasi. Võime kõik olla tunnistajaks tema mõjust meie elude üle. Ja seda mitte ainult läbi tema jutluste, kirjutiste või maailma muutvate teenistuste, vaid ka läbi tema armastuse, pühendumise, kaastunde ja võime õhutada üles meie usku, et teha veelgi suuremaid tegusid.

neljapäev, 28. aprill 2011

Press Release

Käesolevaga teatame sügava kurbusega pastor David Wilkersoni ootamatust surmast kolmapäeval, 27.aprillil, 2011.a. Täiendavat infot kõigi edaspidiste sündmuste kohta edastame siinsel kodulehel niipea, kui seda tuleb.

kolmapäev, 27. aprill 2011

KUI INIMLIKULT NÄIB KÕIK VÕIMATU

Usk, mis püsib ka siis, kui inimlikult näib kõik võimatuna, on Jumalale ütlemata meelepärane ja vastuvõetav. Jeesus ütles Toomasele: "Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad." (Johannese 20:29)

Õndsad on need, kes usuvad ka siis, kui puuduvad igasugused märgid palvevastustest; kes usuvad ja loodavad ka siis, kui inimlikult näib kõik võimatu.

Keegi teist on jõudnud lootusetuse piirini – inimlikult näib kõik võimatu. Sinu lähedane seisab silmitsi surmaga ja arstid ei anna mingit lootust. Surm tundub vältimatu. Lootus on kadunud. Ime, mille pärast palutud, pole sündinud.

See on just see aeg, mil Saatan kõigi oma hordidega ründab su meeli ja mõtteid hirmu, viha ja kõikehõlmavate küsimustega: „Kus su Jumal siis nüüd on? Sa oled palunud seni, kuni enam ühtki pisarat ei tule; oled paastunud ja seisnud tõotustel ning uskunud seda kõike.“ Jumalat teotavaid mõtteid süstitakse pidevalt su meeltesse stiilis: „Su palved on läbikukkunud. Su usk on läbikukkunud. Sa ei pea küll loobuma Jumalast, kuid ära usalda Teda enam, sest see ei tasu end ära!“ Su meeli rünnatakse isegi küsimustega Jumala olemasolu kohta, mis on muide olnud Saatana rünnakurelvaks aastasadu. Mõned kõige jumalakartlikumad mehed ja naised, kes eales maa peal elanud, on langenud selliste deemonlike rünnakute ohvriks.

Kõik, kes te olete minemas läbi surmavarju oru, pange tähele järgnevat sõna: nutmine kestab läbi mõningate pikkade ja pimedate ööde, kuid keset seda suurt pimedust kuuled sa peagi oma Isa sosinat, kes ütleb: „Ma olen koos sinuga. Ma ei saa sulle hetkel öelda, miks see kõik on vajalik, kuid ühel päeval saad mõistad. Sa saad nägema, et see kõik oli osa minu plaanist ja ei sündinud lihtsalt niisama. See ei olnud tingitud sinu eksimustest või läbikukkumisest. Seetõttu pea vastu ja lase mul hoida end keset seda kannatuste tundi.“

Mu armsad, Jumal on alati tegutsenud headusest ja armastusest lähtuvalt. Ja kui inimlikult pole mingit lootust, on Tema armastus siiski see, mis püsib. Seetõttu hoia kinni oma usust ja seisa kindlana Tema Sõnal, sest maailmas ei leidu ühtki teist lootust ega lahendust kui ainul Jumal.

teisipäev, 26. aprill 2011

MEIE EKSIMUSED JA VEAD ON MEILE PROOVIKIVIKS

Selle mõttega ei pea ma silmas seda, nagu kristlaste tagasilangemine vanadesse pattudesse või maailma tagasipöördumine oleks nendeks proovikivideks. Kindlasti mitte. Nende usklike jaoks tähendab see nende usu hukku.

Küll aga hoiatas Peetrus kõiki: „…olge valvsad, et teid ei kistaks kaasa kõlbluseta inimeste eksitustega ja te ei langeksära oma kindlalt aluselt.“ (2 Peetruse 3:17). Peetrus hoiatab siin neid usklikke, kes kasvavad oma pühaduses ja on otsustanud järgida Issandat.

Vaatamata kõigile arengutele, mida olete kogenud oma elus Jumalaga, on teie seas siiski neid, kes on komistanud ja kukkunud. Kui ma küsiksin teie käest, mis selle kukkumise põhjustas?, vastaksite te ehk järgnevalt: „Vend Dave, see oli mu vihahoog. Mu pere näris mu kallal seni, kuni ma lihtsalt lahvatasin. Ma ei saa küll aru, kuidas see juhtuda võis, sestarvasin, et olen muutunud veidikenegi paremaks ja rohkem Jeesuse sarnasemaks, kuid…keegi lihtsalt vajutas valet nuppu ja ma kaotasin kontrolli.“ Või te võite öelda: „Ma olen ju kõigest inimene. Kui palju ma siis ikka kanda jõuan?“

Tegelikult pole vähimatki tähtsust, kas või kui palju sind provotseeriti või kas sul oli õigus või mitte! Provokatsioon oli lihtsalt järjekordne tõestus sellest, et sa vajad vabanemist. Piiblis on öeldud: „Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale koos kogu kurjusega.“ (Efeslastele 4:31).

Jumal jätkab sinu proovilepanemist seni kuni sa ütled: „Minu sees on üks vaimsus, millest tuleb lahti saada.“ Kuni sa pole öelnud Jumalale: „Sul on õigus Issand, juuri see minust välja!“, ei näe sa ka mingit kasvu Kristuses ega koge rahu ei tööl ega kodus.

Kogedes proovilepanekuid kas selles või mõnes muus vallas, võid sa mõelda: „Ma tunnen end nii väärtusetuna. Ma olen nii palju eksinud ja seetõttu ka paljust ilma jäänud, mistõttu kas Jumal üldse veel armastab mind?“

Armas Jumala laps – kui sa oled tõeliselt meelt parandanud, pole sa ka millestki ilma jäänud! Jumal põimib oma armastavad käed su ümber ja ütleb: „Ma lasin sel kõigel sündida, et sa näeksid, mis on su südames. Aga sa teed juba edusamme. Sa oled öelnud, et tahad elada ja käia koos minuga, mistõttu ma õpetan sind. Ma tean, mis on su südames ja ma lasen sind senikaua läbi katsuda, kuni sa sellest lahti saad.“

Koged sa neid läbikatsumisi? Kui nii, siis palu järgnevalt: „Issand, sa oled viidanud teatud valdkondadele mu elus. Juuri need välja mu südamest. Julgusta mind, Issand, et ma ei läheks tagasi, vaid ainuüksi edasi ühes sinuga.“

esmaspäev, 25. aprill 2011

USALDADES JUMALAT KESET RASKEID AEGU

Mitte miski ei austa Jumalat enam kui meie usaldus Tema vastu kesk’ raskeid aegu. Samas, me oleme ütlemata varmadunustama kõik mineviku imed ja õnnistused!

Psalmis 106 saab iisraellastele osaks imepärane ime, kui Kõrkjameri nende endi silme all kogu Egiptuse sõjaväe endasse neelab. Selles Psalmis on öeldud: „Veed matsid nende rõhujad, ei jäänud neist üle ühtainustki. Siis nad uskusid tema sõnu, nad laulsid temale kiitust.“ (s.11-12). Sellele aga järgneb salm: „Kuid varsti nad unustasid tema teod.“ (s.13).

Meie mälu on lühike ja me oleme kiired unustama. Teisalt aga ei saa me rajada kogu oma usku mineviku kogemustele, sest neist üksi ei piisa, et anda meile piisavalt jõudu tänase päeva raskustega toimetulekuks. Me vajame värsket usku, mis on igapäevaselt ankurdatud Jumala Sõnasse; Jumala värskesse sõnasse!

Usalda Jumalat keset oma raskusi ning Jumal usaldab sulle enam oma armu, läbikandva väe ja varustuse.

Jumala usaldamine keset raskusi nõuab omajagu usku; kõigi oma asjade ja olude üleandmist. Tuleb aeg, mil me lihtsalt peame astuma vee peale ja usaldama kõik oma mured Tema hoolde. Taoline julge usk on aga Jumalale ütlemata meelepärane.

Usk on meie ainukene lootus ja võimalus pääseda raskustest. Seetõttu – astugem julgelt välja ja usaldagem kõik Tema hoolde!

reede, 22. aprill 2011

ANKUR KESK’ TORME

„Mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse.“ (Heebrealastele 6:19).

Ankur, millest siin salmis räägitakse, tähendab lootust. Lootust, mis pole rajatud meid ümbritsevale kurjale maailmale, aga Jumala tõotusele hoida, õnnistada ja varjata neid, kes Temasse usuvad. Ainuüksi see lootus saab olema meie ankruks kesk’ tormi, mis hetkel üle maailma maad on võtmas. Heebrea kirja autor manitseb kõiki: „Et te ei jääks loiuks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes pärivad tõotused usu ja pika meele tõttu.“ (Heebrealastele 6:12).

Jumal andis tõotuse kõigile „tõotuse pärijaile“, kelleks on kõik, kes usuvad Jeesusesse. Ta andis tõotuse lõpetada kõik pingutused ja kahtlused, et: „saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest.“ (Heebrealastele 6:18).

See on, milles peitub meie lootus: JUMAL ON TÕOTANUD VIIA TÄIDE OMA LUBADUSED JA ON VÕIMATU, ET JUMAL SEDA EI TEEKS.

Jumal pidas oma sõna Aabrahami ees ja Ta teeb seda ka sinu ees, kui vaid usud ja usaldad Teda. Me vajame rohelt lohutust ja kinnitust neil aegadel.

Ja kui siis kõik on öeldud ja tehtud ning kõik jutlused lootuse kohta jutlustatud, taandub kogu lugu vaid järgnevale teemale: kas me oleme valmis usaldama kõik oma asjad Tema hoolde, hingama Tema Sõnas ja püsima ilma kõhklemata Tema armastuses, olles täiesti veendunud, et Tema tõotused meie suhtes saavad täidetud?

Sa võid haarata kinni sellest usust ja ulatuda sellega „vahevaiba taha sisimasse“.

neljapäev, 21. aprill 2011

VAADATES JEESUSELE

„Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale.“ (Heebrealastele 12:2).

Kui te küsiks mu käest praegu, mis on hetkel maailmas toimumas, vastaksin järgnevalt: „Kõik see, millest Jeesus ette hoiatas, et saab toimuma viimseil päevil!“. Ta hoiatas sellest, kuidas inimeste südamed on täis hirmu tänu kõigele, mis maa peal sünnib. Ta hoiatas maavärinate suhtes eri paigus üle maailma ja sellest, et rahvas tõuseb rahva vastu ja suguharud suguharude vastu.

Me oleme elanud päevani, mil ettekuulutused lõpuaegadest on täitumas meie endi silme ees. Pange tähele Luuka 21:11: „Tuleb suuri maavärinaid…“ Kuid mida Jeesus käskis meil teha, kui me seda kõike näeme sündimas? Ta ütles: „…tõstke oma pea (silmad) ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!" (Luuka 21:28).

Mu armsad, kui te armastate Jeesust, siis te ei tohiks olla üllatunud või ehmunud, sest JUMALAL ON KÕIK KONTROLLI ALL!

Jah, me algul ikka kohkume, kui kuuleme ja näeme neid hirmuäratavaid uudiseid, kuid see on just aeg, mil vaadata Jeesusele! Tema on see, kes on toonud meid tänasesse päeva, olles meie usu alustaja ja Tema on ka see, kes viib meid lõpusirgele täis rahu ja lootust, sõltumata olukordadest me ümber. Seetõttu ärgu ükski halb uudis rõhuda te südant. Tõstke oma pilk üles ja hoidke kogu oma tähelepanu Jeesusel, sest Tema tuleb pea.

„Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud.“ (Heebrealastele 10:23).

kolmapäev, 20. aprill 2011

LOOTUS KESK’ SAABUVAT TORMI

Taavet loob meile väga selge pildi Jeesuse hoiakust saabuvate tormide suhtes. Kõneledes Kristusest, kuulutas ta prohvetlikult: "Ma näen Issandat alati enese silme ees, sest ta on mu paremal pool, et ma ei kõiguks.“ (Apostlite teod 2:25). Selle salmi otsene tähendus on: „Ma olin alati Tema lähedal; Ta oli alati mu silme ees.“ Ja taaskord tsiteerib Taavet Jeesust, öeldes: „Seepärast mu meel rõõmustab ja mu keel hõiskab, mu ihugi võib hingata lootuses.“ (Apostlite teod 2:26).

Kogu selle loo saladus peitub vaid järgnevas: Jeesus hoidis alati Isa oma silme ees! Jeesus otsis pidevalt salajasi paiku, kus olla vaid koos Isaga. Ja alles peale Jumalaga koosolemist, astus Ta esile, et teenida, olles täiesti veendunud, et Isa on koos Temaga. „Tema on mu paremal käel ja mitte miski siin maa peal kõiguta mind!“ Kreekakeelne tähendus sõnale „kõigutama“ viitab „raputamisele või häirimisele“. Jeesus üles: „Mitte ükski neist probleemidest, olgu see siis miski halb või eesseisvad sündmused, ei saa mind maha suruda või rivist välja lüüa. Mu Isal on täielik kontroll olukorra üle!“

Mu armsad, kui meidki ootavad ees teatud tormid, peame me seadma end valmis, et miski ei häiriks ega raputaks me vaimu. Ja ainuke viis, kuidas seda teha, on veeta aega koos Isaga, hoides Tema palet oma silme ees. Me peame võtma aega Tema jaoks, oma põlvedel, otsides Teda ja Tema ligiolu, kuni me oleme täiesti veendunud, et Ta on meie paremal käel.

Jumal ütleb meile väga selgelt: „Ärge olge kõigutatud või mõjutatud ühegi asja poolt, mida näete. Hoidke oma pilk alati minul ja mina hoian alal teie rõõmu.“ Ja tuginedes Taavetile, tunnistas Jeesus: „Sa täidad mind rõõmuga oma palge ees." (Apostlite teod 2:28). See on otsekui Kristus ütleks meile: „Ma olen juba seisnud silmitsi kõige sellega, millega te saate silmitsi seisma lõpuaegadel. Ma kogesin seda sama halba eelaimdust, kui nägin tormi tulemas, kuid ma jooksin oma Isa palge ette ja Tema võttis mu koormad. Ta näitas mulle väljapääsu ja Tema ligiolus leidsin ma kogu rõõmu, rahu ja lootuse, mida vajasin nii selleks hetkeks kuni lõpuni. Ma kogen rõõmu ja rahu tänu sellele, et olen olnud koos Temaga.“

„Mu ihugi võib hingata lootuses.“ (Apostlite teod 2:26).

teisipäev, 19. aprill 2011

USK PEAB OLEMA RAJATUD JUMALA SÕNALE

Jumal tunneb suurt muret oma laste usu heitlikkuse pärast ja selle pärast, et nad ei usalda Teda keset raskeid aegu. Mu armsad, suurim patt on mitte uskuda, et Ta teeb seda, mida on tõotanud. Ja see solvab Jumalat palju enam kui abielurikkumine, hooramine, alkoholi või uimastite kuritarvitamine või ükskõik, milline muu lihalik patt.

Jumala Sõnas on öeldud: „Nii oskab Issand küll jumalakartlikke kiusatusest välja kiskuda.“ (2 Peetruse 2:9). „Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda (1 Korintlastele 10:13).

Need salmid on kas suur rõõmusõnum või siis sulaselge vale. Kui need aga on rõõmusõnum, siis me peame ka seisma neil. Jumal tahab, et me oleksime võimelised ütlema: „Issand, kui ma peaksin just praegu surema siin sinu ees seistes ja sind usaldades, siis lase mul surra usus. Kas ma elan või suren – ma olen ikkagi sinu oma!“

Tulgu põrgu tugevaimad tuuled ja tormid su üle või ükskõik, mis muu su üle – meie Jumal on öelnud, et Tema on võimeline ja enam kui teadlik, kuidas sind sellest kõigest päästa.

Tema plaan oli, et sina ja mina võiksime elus kogeda täit rahu, rõõmu, võitu ja hingamist. Seetõttu otsib Ta ka mehi ja naisi, kes tõuseksid vastu kõigele, mis neid pimedatel aegadel ründab; sulaseid, kes seisaksid rahus ja kindluses tänu sellele, et Kristus elab nende sees.

Jumal nii väga igatseb, et sa võiksid usaldada Teda sellisel viisil. Tema soov on, et sa enam kunagi ei kardaks, vaid hingaksid kõige täiega Tema väes ja võimes asju korraldada. Ta teab, kuidas päästa sind kõigi püüniste, katsumuste ja kiusatuste käest, kui sa vaid ainult usaldaksid Teda.

esmaspäev, 18. aprill 2011

TEE MINUGA, MIDA IGANES SOOVID

Olles jõudnud kõigi oma katsumuste haripunkti, ütles Martin Luther järgmist: „Nüüd Issand, kus sa oled mulle kõik andestanud, tee minuga, mida iganes sa soovid!“ Luther oli veendunud, et kui Jumal oli suutnud pühkida ära kõik tema patud ja päästa tema hinge, oli Ta ka täiesti võimeline kandma hoolt tema ihu ja maiste vajaduste eest.

Ehk teisisõnu ütles Luther: „Mida saaksidki inimesed mulle teha? Ma teenin Jumalat, kes võib puhastada mind kõigist mu möödalaskmistest ja tuua rahu mu hingele. Seetõttu pole vahet, kui ka kõik mu ümber kokku kukuks. Kui minu Jumal on võimeline mind päästma ja hoidma mu hinge igaviku tarvis, miks ei peaks Ta siis olema võimeline kandma hoolt minu füüsilise ihu eest siin maa peal?“

„Oo Issand, nüüd kui ma olen andeks saanud ja oman võimalust seista täie rõõmuga kohtupäeval su ees, tee minuga, mida iganes sa soovid!“

Vend, õde – rõõmusta! See maine elu siin pole tegelik reaalsus. Meie tegelik reaalsus peitub igaveses elus oma kalli Issanda ligiolus.

Seetõttu hoia alal oma usku! Asjad võivad küll allamäge minna, kuid meie liigume siiski üles!

reede, 15. aprill 2011

JUMAL LÕPETAB SÕJAD

"Kes lõpetab sõjad maailma otsani…“ (Psalm 46:9).

Milline võrratu uudis jumalalapsele, kes on olnud vintsutatud ja kurnatud hinge sõdade poolt! Lahingud minu hinges on Jumala lahingud ja ainuüksi Tema saab need ka lõpetada! Minu Taevane Isa ei lase mu lihalikul loomusel või Saatanal vedada mind lõksu. Minu sõjad on selgelt defineeritud Jakoobuse poolt, kes kirjutas: „Kust tulevad siis sõdimised ja kust tülid teie keskel? Eks nad tule sealt, teie ihuliikmetes sõdivatest lõbuhimudest?“ (Jakoobuse 4:1). Nende himude alla käivad ka saamahimu, uhkus ja kadedus.

Jumalamehed on läbi sajandite küsinud ühte ja sama küsimust: „Kas see himude lahing üldse kunagi lõppeb mu sees?“ Ja kas pole see mitte see sama küsimus, mida paljud need, kes Jumalat täie südamega armastavad, samuti enestelt küsivad?

Vastus sellele on, et otse loomulikult see sõda peab lõppema ja lõppebki, tuues endaga kaasa suurima rahu, mida eales tuntud. Kuid kuidas see sõda siis lõppeb ja kes selle lõpetab? Sest kui see on minu lahing ja minu vastutus see lõpetada, siis peab Jumal ka näitama mulle, kuidas seda teha? Kui see aga on Tema lahing, siis on see ka Tema rida see omal ajal ja omal viisil lõpetada, andes mulle rahu seniks, kuni lahing veel käib ja teadmist, et vaatamata kõigele, Ta armastab mind siiski.

Jakoobuse poolt kasutatud kreekakeelne sõna stratenomai viitab lahingule lihalike kalduvuste vastu; viitab sõdurile sõjas. See sõna tuleneb juurest stratia, mis tähendab väehulka või laagrisse jäänud sõjaväge. Kas mitte Taavet ei rääkinud meie vastu suunatud sõjaväest? Meie lihalikud kalduvused ründavad meid kui sõjavägi; kuri jõuk, kelle peamiseks eesmärgiks on hoida meid kesk’ keeristormi, suruda meid maha ja hävitada meie usk läbi hirmu ja uskmatuse me mõtetes ja südames.

Kui uurida lähemalt heebreakeelset tähendust sõnale „sõda“ Psalmis 46:10, annab see meile põhjust rohkeks rõõmustamiseks. See sõna on milchamah, mis tähendab millestki toituma, ammutama, midagi kugistama. Ehk, mida Jumala Sõna meile siin ütleb, on lihtsalt imeline: Jumal peatab vaenlase, et ta ei saaks meid enam endasse haarata või meid alla neelata. Ta ei lase enam himul toituda meist või saada jagu meist. Seetõttu ole julge! Jumal lõpetab meie himude sõja. See on Jumala lahing ja Tema ei kaota kunagi!

neljapäev, 14. aprill 2011

HEITUMINE

Kui me oleme haiget saanud või hirmunud; kui me tunneme end üksikuna ja eluolukorrad löövad pea peal lainetena kokku, pöördume me kiiresti eemale oma tõelisest rahu –ja võidu allikast ning püüame leida inimlikke lahendusi. Kui traagiline! Me ju teame, et Jumal on endiselt troonil, oodates, mil me Teda appi hüüame. Me teame, et ainuüksi Jumalal on kõik vastused ja lahendused meie vajadustele. Me isegi tunnistame oma kristlastest sõpradele, et: „Ma tean, et pean paluma! Ma tean, et Jumalal on kõik vastused! Ma tean, et pean valama välja selle kõik just Tema ees!“

Suurim heitumus väljendub just nimelt hirmus ja meeleheitele järgi andmises, ignoreerides oma armastava Isa kõikvõimsust ja ustavust. Jumal ütles Iisraelile: „…te nägite, et ma taevast teiega rääkisin…Kõigis paigus, kus ma käsin oma nime kuulutada, tulen ma sinu juurde ja õnnistan sind.“ (2Moosese 20:22,24). Kuid Iisrael vastas: "Jumal on unustanud, ta on oma palge peitnud…" (Psalmid 10:11) Aga Siion ütleb: "Issand on mu maha jätnud, Jumal on mu unustanud." (Jesaja 49:14).

Oled ehk sinagi meeleheitel kristlane? Sa tõepoolest oled, kui oled eiranud Jumala imelisi tõotusi ja kahelnud Tema võimes neid täita! Ta on tõotanud: „Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina sind mitte. Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse, su müürid on alati mu silme ees.“ (Jesaja 49:15-16).

Sa jääd alati mahasurutuks, kui kannad pidevalt kaasas mõttetuid süü, -hirmu, -üksilduse, -ärevuse -ja rahutuse koormaid ja seda kõike vaid seetõttu, et keeldud hingamast Jumala imelistel tõotustel.

Jumal ei tee oma laste üle nalja, kui on öelnud, et: „Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks - neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud.“ (Roomlastele 8:28). Ka ei ole petlik Jumala järgmine tõotus: „Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende appihüüdmise poole. Õiged kisendavad ja Issand kuuleb ning tõmbab nad välja kõigist nende kitsikustest.“ (Psalmid 34:16, 18).

Seetõttu ei tohiks me muutuda rahutuks ning käituda vastavalt oma tunnetele. Kui me sattume raskustesse, paludes Jumalalt armu ja abi, aktiveerub kogu taevas meie heaolu nimel. Kui vaid Jumal saaks meile näidata kogu vaimselt maailma ja kõiki neid häid asju, mis Tal on varuks kõigi nende jaoks, kes hüüavad Tema poole ning usaldavad Teda! Oleks see alles vaatepilt!

teisipäev, 12. aprill 2011

TÕUSE JA KÕNNI

Markuse 2. peatükis mainitud mees sai küll andeks ja õigeksmõistetud Jumala silmis, kuid jäi ometigi oma kannatuste vangiks. Ta sai küll vabaks kõigist oma pattudest, kuid oli ometigi jõuetu. Ta tundis Kristust kui olukordade leevendajat, kuid mitte kui oma allikat!

Andekssaanud halvatu ja vabastatud vangi staatusest aga ei piisa. Ka meil on oma osa täita. Kristuse osa on mõista meid õigeks Jumala ees, kuid meie osa on tõusta ja kõndida! Me peame jõudma kaugemale kergendatud patukoormast ja saama osa Tema vabadusest ning varustatusest.

Kumb on kergem, kas öelda halvatule: "Sinu patud on andeksantud!" või öelda talle: "Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja kõnni!"? Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte
andeks anda maa peal," - ta ütles halvatule - "sinule ma ütlen: Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!"

See mees ei tõusnud omast jõust, vaid tänu Kristuse jõule, mis talle osaks sai. Ilma Kristuseta ei suuda me midagi! Ainus viis, kuidas ületada kõik eluolukorrad, on läbi Kristuse jõu ja Püha Vaimu väe!

Kristus ütles sellele mehele: „Ma teen sinust elava näite oma väe võidust patu üle! Ma muudan su tugevaimaks seal, kus sa enne olid kõige nõrgem. Sa võtad selle, mis sind enne vangistas ja lihtsalt kõnnid. Sa ületad just selle, mis sind enne ahistas.“

Vaimulikult halvatud inimene ei saa kunagi olla tõeline Kristuse peegeldus. Me peame elama täies võidus ja väes, olles vabad patuahelaist. Me kõik teame oma nõrkusi ja asju, mille suhtes me oleme haavatavad. Ka ei väsi Saatan meile kordamast, et me ei saa sellest kunagi lahti ja üks päev võtab see täiesti me üle võimust. Kuid see pole tõsi! Tänu oma aulisele väele, võib Jumal muuta meid kõige nõrgemal hetkel kõige tugevamaks. See on just see, mida Piibel silmas peab, kui ütleb, et Tema jõud saab täieliseks meie nõtrustes.

Mis sind siis takistab? Salajane patt, nõrkus, lahendamata seesmine vastuolu? Mis iganes see siis ka pole, sa pead sellest lahti saama! Sa ei saa enam jääda aheldatuks läbikukkumiste aseme külge. Tänu Jumala tõotustele oled sa sellest kõigest vaba!

Jumal tahab, et sa tõuseksid oma asemelt! Ta annab sellekssulle oma väe, et saada täielikult vabaks ja elada selles vabaduses!

esmaspäev, 11. aprill 2011

IMELINE ARM

Mis on meis küll nii erilist, mis tõmbab ligi Päästja imelist armu, halastust ja andeksandmist? On selleks meie ilu, headus või jõud? Või mingi potentsiaal meis?

Ei! See on meie suurim vajadus ja ületamatu abitus, mis tõmbavad ligi Tema armu. Meie nõtrus on see, mis tõmbab ligi Tema tugevust. Meie abitut olukorda peegeldab eriti selgelt üks halvatud mees Markuse evangeeliumi 2-peatükis: „Ja neli meest tuli tema juurde, kandes halvatut.“ (Markuse 2:3).

See on pilt täielikust abitusest; mehest, kel polnud grammigi jõudu ega väge. Ta ei olnud isegi võimeline omal käel Jeesuse juurde tulema. Vaadake veelkord seda värisevat, nõrka, abitut kuju – meest, kes oli aheldatud oma aseme külge. Sina ja mina olime täpselt samasugused enne Kristuse väe kogemist.

Jeesus seisis selle abitu mehe ees, kes oli lastud ta juurde läbi katuse, ega maininud sõnagi tema füüsilisest seisundist. Ta oli otsustanud viia selle mehe Isa ette puhta ja laitmatuna. Ta pidi kogema vastuvõtmist enne kui tervenemist. Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: "Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!" (Markuse 2:5)

Milline võrratu pilt Jumala armastusest Jeesuses Kristuses! Siin oli üks abitu mees, kes oli nii kurnatud oma puudest, et ta ei suutnud isegi nutta enam selle pärast. Rääkimata mingist ülestunnistusest.

„Sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses…“ (Efeslastele 2:10). Variserid kõigi oma heade tegude –ja uhkeldamistega ei tõmmanud kunagi Jumala armu ligi, sest Jumala arm ei sõltu tegudest, et keegi ei saaks selle üle uhkeldada.

Näidake mulle mõnda Jumala last, kes maadleb salajase patuga; on nõrkemas süü –ja meeleheite koorma all ning tunneb end nõrga –ja abituna ning mina näitan teile kedagi, kelle rikkalik arm katab selle kõik. Kus iganes valitseb patt, valitseb ka arm ja seda ülikülluslikult (vt. Roomlastele 5:20).

Kui sa oled meelt parandanud, siis seisa usus ja võta vastu kõik ristil kordasaadetu! Tänu usule Temasse on kõik su patud Tema verega kaetud. Nüüd elad sa teispool templi eesriiet, istudes koos Kristusega taevastes paikades ja olles armastatud nii Kristuse kui Isa poolt. Jumala viha sinu pattude suhtes ei kehti enam ja sa oled rohkem kui võitja, elades ja käies Vaimus. Sa oled täidetud Kristuse täiusega, omades väge kõigeks elu -ja pühadusega seonduvaks. Sa oled Tema silmatera, uuendatud oma meelte ja mõtlemiste poolest ning pärimas kõike, mis kuulub Issandale Kristusele.

reede, 8. aprill 2011

PÜHADUS

Kui ma räägin Kristuse täielikust usaldamisest, siis seda mitte ainult pääste kontekstis, aga ka Tema alalhoiu kontekstis ja väes. Me peame usaldama Püha Vaimu, kes hoiab meid ja muudab meid Jeesuse sarnaseks.

Mõtle omaenda tunnistuse peale. Oli aeg, mil sa tänu oma kurjadele teedele olid Jumalast täiesti võõrdunud ja äralõigatud. Mida head sa ka tegid, et saada õigeks Jumala ees? Mitte midagi! Mitte keegi pole veel ise suutnud päästa end!

Nõnda samuti pole keegi suutnud ka muuta või hoida end pühana. Me käime igapäevaselt Kristuse pühaduses vaid tänu usule ja usaldusele Jumala Sõna vastu, mis ütleb, et: „Kui sa oled Kristuses, siis sa oled sama püha kui Tema!“

„Ka teid, kes te varem olite Jumalast võõrdunud ja oma mõtlemise poolest tema vaenlased oma kurjade tegudega, on Kristus lepitanud nüüd oma lihalikus ihus surma läbi, et teid seada pühadena ja veatutena ja laitmatutena Jumala palge ette, kui te vaid jääte kindlaks ja rajatuks usule ega lase end kõrvale viia evangeeliumis olevast lootusest, mida te olete kuulnud ja mida on kuulutatud kogu loodule taeva all ja mille teenriks olen saanud mina, Paulus.“ (Koloslastele 1:21-23).

Pane tähele mõtet: „kui te vaid jääte kindlaks ja rajatuks usule“. Ehk teisisõnu ütleb Jeesus: „Jätka minu usaldamist ja usus elamist ja mina sean sind pühana, veatuna, laitmatuna Jumala palge ette.“

Mu armsad, see kõik on Püha Vaimu pühitsev töö. Kui Püha Vaim annab sulle väe suretada kõik lihalikud teod, juhib Ta sind ka oma kindla meele ja lohutusega.

On ainult üks viis, kuidas olla püha: Kristuses! Seetõttu ei või ka ükski usklik olla „püham kui sina“. Pühadusel ei ole erinevaid tasemeid, vaid küpsusel on. Seetõttu võid sa olla alles verinoor kristlane, kuid olla sellegipoolest täielikult püha Jeesuses. Seetõttu on ka rumal mõõta end kellegagi, keda sa võib-olla pead eriti „pühaks“. Meid kõiki mõõdetakse vaid ühe mõõdupuuga ja selleks on Kristuse pühadus. Ja kui me oleme Temas, mõõdetakse Tema pühadust meile kõigile ühe mõõduga.

Seetõttu ära vaata enam kunagi mõne teise kristlase peale, öeldes: „Oh oleks ma ometigi sama püha kui tema!“ Jah, sa võib-olla pole sama distsiplineeritud või ei oma sarnast palveelu kui tema; sul võib olla ka rohkem võitlusi ja sa teed vigu, mida tema ei tee, kuid sellest hoolimata – ta ei ole Isa silmis rohkem väärt kui sina! Seetõttu ära võrdle end kellegagi, sest mitte keegi pole Isa poolt nii palju armastatud kui sina!

Seetõttu, armas Jumala püha: võta kingad jalast ja heida ära iseendale toetumine, sest pinnas, millel sa elama peaks, on järgmine: „Ma võtan vastu pühaduse, mis on Jeesuses Kristuses ja ma olen osa Tema ihust. Mu Isa näeb mind pühana, sest ma elan Temas.“

neljapäev, 7. aprill 2011

TÄNADES JUMALAT TEMA HEADUSE EEST

„Su suure headuse mälestust kuulutatagu ja su õiguse üle hõisatagu!“ (Psalmid 145:7)

Me ei saa eitada Jumala üleskutset kiita Teda kõige Tema suuruse eest, kuid veelgi enam oleme me kutsutud kiitma ja tänama Teda Tema headuse eest.

Pange tähele, et psalmist ärgitab meid kiitma kõige täiega, tuletades meelde Isa headust. Nad laulsid heebrea keeles ülevoolavate sõnadega otsekui vesi või kosk, mis mühinal langeb mägedest.

Psalmis 107:8-9 kirjutab Taavet: “Tänagu nad Issandat ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele, et ta kosutas janunevat hinge ja täitis nälgiva hinge heaga.“

See tõde Jumala kiitmise kohta kõigi Tema mineviku heategude eest puudutas täiega mu südamekeeli ja on pannud mind tegema seda nõnda nagu Taavetki tegi. Meid on kutsutud tähistama Jumala headust.

Taavet avab selle headuse teema, öeldes: Jumal on oma loomult armuline ja tunneb kaasa kõigile meie katsumustele ja hädadele. Taavet laenas mõtteid 2Moosese 34:6, kus Jumal rääkis Moosesega: „Ja Issand möödus tema eest ning hüüdis: "Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest.”

Mu armsad, vaadake tagasi kõigele olnule ja meenutage, kui hea on Jumal olnud te vastu. Meenutage Tema kaastunnet, mis iialgi ei vedanud alt, aga kandis teid alati läbi. Mul on alati hea meel kiita Jumalat kõigi asjade eest, aga eriti Tema headuse eest. Ja seda mitte ainult minevikus osutatud headuse eest, aga kõige selle hea eest, mida näen igapäevaselt enda ümber – just nüüd ja praegu.

“Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Issanda kotta eluajaks.” (Psalmid 23:6)

kolmapäev, 6. aprill 2011

HETKELINE HULLUS

Ma olen šokeeritud hetkel maailmas valitsevast hullusest. Valitsusjuhid on täiega löödud Jumala kohtumõistva pimedusega ja raske on isegi mõista või selgitada paljude juhtide ja poliitikute pimedust. Nad kobavad pimeduses otsekui üks pime juhataks teist.

Tundub, nagu kõik piirid oleksid kõrvale heidetud ja moraalne hullumeelsus on pimestanud paljusid.

Kogu see hullus paneb mind aga veelgi enam rõõmustama selle üle, et Kristus on ärgitamas üles neid, kes kord olid surnud oma pattudes ja üleastumistes. Mul on hea meel, et need, kes kord käisid selle maailma radu – olles selle maailma vürsti valitsuse ja väe all ja selle vaimu juhtida, kes valitseb sõnakuulmatute üle; kes olid täis lihahimu ja mõtteviise ja surnud omaeneste pattudes – on nüüd äratatud üles surnuist ja elavaks tehtud Püha Vaimu poolt, istudes taevasis paigus koos Jeesuse Kristusega.

Seetõttu, kui sa ka täna kurvastad hetkelise hullumeelsuse pärast, täna Jumalat selle eest, et oled pääsenud sellest kõigest.

Tänu Jumalale!