teisipäev, 18. detsember 2012

JUMAL RÕÕMUSTUB OMA POJAST

Jumal rääkis Jesajale ühest kindlast sulasest, kes valmistas Ta südamele rõõmu: „Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel.“ (Jesaja 42:1). Kes on see keegi, keda Jumal alal hoiab ja kelle igat sammu jälgib? Kes on see Tema valitu; see keegi, kellest Temal on hea meel? Vastuse sellele küsimusele leiame Matteuse evangeeliumist: „Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevast ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!“ (Matteuse 3:16-17). Heebreakeelne tähendus väljendile mul on hea meel, on „rõõmustuma“ või „rõõmu tundma“. Ehk siis Jumal ütles: „Mu hing tunneb rõõmu oma Poja, Jeesuse Kristuse üle!“

Läbi Vana Testamendi ohverdati Jehoovale ohvriks lugematul hulgal lambaid ja kariloomi. Loomade veri voolas ojadena terveid sajandeid. Ja ometigi ütleb Piibel, et ükski neist ohvritest ei valmistanud Jumalale heameelt: „Sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võtaks patud ära. Põletusohvrid ja patuohvrid ei olnud sulle meelepärased.“ (Heebrea 10:4,6).

Kuid juba järgmises salmis võime lugeda Jeesuse imelisi sõnu: „Siis ma ütlesin: Vaata, ma tulen…tegema sinu tahtmist, oh Jumal!” (s.7). Kristus tuli siia maailma tegema midagi, mida ükski loomohver ei suutnud korda saata. „Seepärast Kristus ütleb maailma tulles: „Tapaohvrit ja roaohvrit sa ei tahtnud, aga ihu sa oled mulle valmistanud.“ (s.5). Jumal oli valmistanud Kristusele füüsilise ihu siin maa peal. Ihu, mis pidi tooma täiusliku ja lõpliku ohvri. Ehk teisisõnu – Jumal alandus meie pärast, võttes inimese kuju ja saades osa meie loomusest. Ta loobus kõigist taeva rikkustest, saades vaeseks ja andes oma elu lunaks meie eest.