kolmapäev, 12. detsember 2012

VARJATUD PATU KOOREM

Varjatud patu koorem, mida kuningas Taavet endaga aasta jagu kaasas kandis, läks talle kalliks maksma. See mõjutas ta tervist, mürgitas ta meeled ja haavas ta vaimu. See tõi kaasa kaose tema kodus, väärarusaama Jumala rahvast ja pilkamise maailma poolt. Lõpuks hüüdis ta: „Ma olen ju kukkumas ja mu valu on alati mu ees.“ (Psalmid 38:18). Heebreakeelne tähendus sõnale „hukkuma“ tähendab „kukkumist“. Ehk ta ütles: „Ma olen kohe, kohe selle raske murekoorma all kokku kukkumas.“

Mõned kristlased võivad vaadata Taaveti peale keset seda möllu ja mõelda: „Millisesse traagilisse seisu küll Saatan ta pani. Kuidas küll see kord nii õrna hingega laulik võis omadega nii rappa minna? Jumal peab vist tema peale ikka väga pahane olema!“ Kuid ei! Mitte Saatan ei muutnud Taaveti patukoormat nii raskeks, vaid hoopis Jumal. Oma suures armus lasi Jumal sel mehel vajuda kõige põhjatumasse sügavusse, et too mõistaks oma patu ulatust. Ta muutis Taaveti ülestunnistamata patu nii raskeks, et ta lihtsalt ei suutnud seda enam kanda ja pidi meelt parandama.

Fakt on see, et ainult nii õige mees nagu Taavet, võis saada nii võimsalt mõjutatud oma patu poolt. Sest tema tunnetus oli endiselt õrn ja ta koges teravalt igat patutunnetuse noolt, mille Jumal tema südame pihta saatis. Seetõttu võiski Taavet öelda: „Mu valu on alati mu ees.“ Ja selles peitubki kogu loo saladus: Taavet koges jumalikku kurbust; sügavat ja kallist jumalakartust. Seetõttu võis ta tunnistada: „Ma näen Issanda distsiplineerivat kätt selles, mis surub mind põlvili ja paneb mind mõistma, et mu patt väärib igati Tema viha.“

Nutulaulude autor ütleb: „Mina olen mees, kes nägi viletsust tema nuhtluse nuudi all. Ta ajas mind ja pani mind käima pimeduses, mitte valguses…ta murdis mu luud. Ta ehitas mu vastu kindluse…Ta pani mu istuma pimedusse nagu need, kes on ammu surnud. Ta tegi mu ümber müüri ja ma ei pääse välja, ta pani mind raskeisse ahelaisse…Ta tegi mu teele tahutud kividest müüri…“ (Nutulaulud 3:1-9). Teksti autori mõte on selge: kui me elame varjatud patuga, muudab Jumal ise me ahelad nii raskeks, kaootiliseks ja kohutavaks, et me lihtsalt oleme sunnitud üles tunnistama ja täiega meelt parandama.