reede, 7. detsember 2012

ON SU ARMASTUS ELAV?

Elades oma igapäeva elu ja seistes silmitsi selle kõikvõimalike nõuete ja asjadega ning samas veetes vaid 10.minutit Jumala ligiolus, su armastus sureb.

Mõtle korra: kui sa armastad kedagi rohkem kui ühtegi teist hinge siin maamuna peal, siis sa annad talle ka mõista ja kogeda, et ta on sinu jaoks kõige tähtsam. Kõik muu lihtsalt kahvatub tema kõrval. Kas see polnud mitte nõnda ka siis, kui oma abikaasaga esimest korda kurameerima hakkasid? Kui ta helistas, jätsid sa kõik muu sinnapaika, et vaid temaga rääkida. Kui keegi sekkus teie isiklikku aega, tundsid suurt pahameelt. Teie armastuse kõrval muutus kõik muu teisejärguliseks.

Samas on tänapäeval nii palju kristlasi, kes elavad nädalaid või isegi kuid ilma Jeesusega kvaliteetaega veetmata. Ehk siis – kuidas on võimalik, et nad armastavad Jeesust kogu südamest, kui nad samas ei võta aegagi Tema jaoks?

Ülemlaulus ei saanud pruut sõba silmale, kuna tema kallim „oli pöördunud ja läinud“ (Ülemlaul 5:6). See naine ärkas keset ööd, öeldes: „Ma jäin hingetuks…Ma otsisin teda, aga ei leidnud, hüüdsin teda, aga ta ei vastanud mulle.“ (sama salm). Mistõttu ta tormas kiirustades tänavaile, otsides oma kallimat kõikjalt ja hüüdes: „Olete te mu armsamat näinud?“ Miks ta seda kõike nii tõsiselt võttis? Aga seetõttu, nagu ta isegi ütles: „Niisugune on minu kallim, jah, niisugune on minu sõber“ (s.16)…“Et ma olen armastusest haige.” (s.8). Ta lihtsalt ei suutnud olla ilma oma armsamata.

Kuidas küll Jeesus end tunneb, kui Ta katab me jaoks rikkaliku laua, oodates seltskonda, aga me ei tulegi? Piibel nimetab meid Tema pruudiks; Tema armsamaks; Tema üheks ja ainsaks armastuseks. Piibel ütleb ka, et meid on loodud pidama osadust Temaga. Seega – millist hüljatust võib siis küll Tema kogeda, kui me pidevalt teisi Temast ettepoole seame?