neljapäev, 13. detsember 2012

VÕTTES PATTU KERGELT

Prohvet Hesekiel loob meile väga elava pildi sellest, mis juhtub inimestega, kes võtavad oma pattu kergelt. Nimetatud juhtumis tuli 70 Juuda vanemat Hesekieli juurde, et saada sõna Issandalt. Kõik need mehed olid templi teenistuses ja kui nad ühes prohvetiga ülistama hakkasid, sai Hesekiel ühe omapärase nägemuse: „…ma istusin oma kojas ja Juuda vanemad istusid mu ees; siis langes seal Issanda Jumala käsi mu peale. Ja ma vaatasin, ja ennäe, see oli mingi tule sarnane ilmutis: allpool sellest, mis paistis olevat ta niuded, oli tuli, ja ta niudeist ülalpool paistis nagu sära, otsekui mingi metalli hiilgus. Ja ta sirutas midagi käe sarnast ning võttis kinni mu juuksetukast; ja Vaim tõstis mu maa ja taeva vahele ning viis mu Jumala nägemustes Jeruusalemma…“ (Hesekieli 8:1-3).

Püha Vaim langes selle koosluse üle ja Jumala püha valgus täitis selle paiga valgusega: „Ja vaata, seal oli Iisraeli Jumala auhiilgus.“ (Hes.8:4). Millal iganes Jumala tuli ilmub mõne paiga üle, seal saab ka patt paljastatud. Ja korraga prohvet nägi, et nende meeste mõtted olid täis „kõiksugu pilte jäledaist roomajaist ja loomadest“ (s.10). Ta kirjeldab seal deemonlikke sidumisi ja kurje olendeid, kes olid imbunud Jumala kotta läbi jumalariigitöö!

Seal nad istusid, need 70 kogudusevanemat, vagad ja süütukesed, jättes mulje kui Jumala kummardajatest ja Tema juhtimise otsijaist. Tegelikkuses aga peitsid nad varjatud pattu. Väliselt templi ülistusteenistust juhtides kuulusid nad tegelikult salajasse päikese kummardajate kogukonda. Nende templites tegutsesid prostituudid, kellel oli kummardusrituaalides oma osa täita. Ja need nö. väliselt jumalakartlikud koguduste juhid osalesid samuti kõiges selles hooramises.

Kuid mis kõige hullem – need mehed ei tundnud vähimatki süüd oma kohutavate tegude pärast! Nad olid veennud iseennast, et Jumal pigistab silma kinni nende hooramise suhtes. Kui Taavet koges rasket koormat kõige oma patu pärast, siis need 70 juhti ei kogenud vähimatki süütunnet, füüsilise jõu kadumist või emotsionaalset valu. Selle asemel olid nad pimestatud nö. „võlts rahust“ nagu Mooses seda nimetas.

„Ärgu olgu teie hulgas…ühtegi, kes kuuldes selle sajatuse sõnu, õnnistab südames iseennast, öeldes: „Minu käsi käib hästi, isegi kui ma elan südamekanguses - et juuasaanut ei hävitataks koos janusega.“ (5Moosese 29:18-19). Ehk teisisõnu: „Petetud inimene on kui purjus isik, kes kaotanud igasuguse võime teha vahet hea või halva vahel. Ta ei suuda isegi teha enam vahet janu ja joobnud seisuse vahel!“