neljapäev, 14. mai 2015

MURTUSE LAINE

Esra poolne poolepäevane jutlus polnud näljaste iisraellaste jaoks piisav. Nad igatsesid enama Jumala Sõna järele, mistõttu nad moodustasid grupid, kus lisaks Esrale oli veel 17 nn „koguduse vanemat“, kes kogu ülejäänud päeva juhtisid piiblitunde. Leviidid „õpetasid rahvale Seadust…Ja nad lugesid raamatut, Jumala Seadust, peatükkide kaupa ja andsid seletust, nõnda et loetust aru saadi.“ (Nehemja 8:7-8). Jumala seadustele pihta saades, hakkas see rahvas leinama oma patu üle. „Sest kogu rahvas nuttis, kui nad Seaduse sõnu kuulsid.“ (Nehemja 8:9). Kujuta seda vaatepilti ette: 50 000 inimest lamab silmili maas, nuttes ühiselt oma patu üle. Jumala Sõna oli otsekui haamrina purustanud nende uhkuse ja nende nutt kostis kilomeetrite taha üle mägede.

Kas see ongi see, mida ärkamine endast kujutab? On see sõna tõesti nii lõikav, et see surub inimesed põlvedele, nutma ja parandama meelt Jumala ees? Olen ka ise taolisi pühasid koosviibimisi näinud ja kogenud. Olles laps, võttis me pere osa laagri koosolekutest Elava Vee Laagris Pennsylvanias. Jeesuse teisest tulekust kuulutati nii suure väe ja meelevallaga, et kõigil oli tunne, et Ta saabub tunni pärast. Püha jumalakartus langes inimeste üle surudes nad silmili maha. Osad ulusid ja nutsid murtult, otsekui seisaks nad põrgu veerel, tundes tohutut kurbust oma patu pärast. Sageli oli nii, et Jumala Sõna kuulutati päev otsa, kuni õhtuni välja. Sageli leiti rahvast veel järgmise hommiku varatundidelgi silmili maas palvetoas, ägades oma patu üle. Osad tuli sealt lausa välja kanda.

See oli just üks sellistest õhtutest, kui Jumal mind 8-aastasena jutlustama kutsus. Ma olin tunde Vaimus, murtud ja nutusena, kogedes, kuidas Jumala Sõna sai elavaks mu südames. Kristuse tagasitulek põletas mu sees kui kõige ehedam reaalsus ja ma ei unusta seda imelist kogemust iialgi.

Jumala enda soov aga pole küll see, et Ta rahvas silmili maha põrandale jääks, valades ojade viisi pisaraid. Ei! Tema sooviks on tuua esile ehedat ja püsivat rõõmu! „Rõõm Issandast on teie ramm!“ (Nehemja 8:10). Rõõm, mis lähtub piibellikust kuulutusest ja tõelisest meeleparandusest, toob Jumala rahvale ka tõelise jõu ning tõmbab patuseid Tema kotta. Samas aga ei seosta enamus kristlasi kunagi rõõmu meeleparandusega. Samas aga on meeleparandus just kõige rõõmu algus Jeesuses. Ilma selleta ei saa olla ka rõõmu. Nii et iga usklik, kes käib meeleparanduses, saab ka üle ujutatud Issanda rõõmuga.