neljapäev, 30. juuni 2016

USUSAMM

Meil on täiesti võimalik end negatiivses võtmes nii üles kütta, et me küsime: „Miks ma küll nii väga kardan? Miks olen pidevalt sellel üles-alla käival meeleheite karusellil? Miks küll põhjustab tulevik mu hinges nii palju paanikat?“ See kõik on seetõttu nii, et me pole täielikult usaldanud oma elusid, peresid, tervist, töökohti ja kodusid Jumala ustavatesse kätesse. Me pole teinud seda ususammu, mis oleks kindel selles, et: „Mu Issand on ustav ja tõeline. Ja kuigi olen lugematuid kordi läbi kukkunud, pole Ta mind kunagi alt vedanud. Seetõttu ka, tulgu, mis tuleb – ma usaldan oma elu ja tuleviku Tema hoolde.“

Kuidas me aga suudaks seda teha? Võttes vastu selle sõna, mille Ta on meile andnud: „Nõnda ütleb su Issand, Issand, su Jumal, kes riidleb oma rahva eest: Vaata, ma võtan su käest uimastuse karika, oma viha peekri - seda ei ole sul enam vaja juua.“ (Jesaja 51:22) Ehk teisisõnu ütleb Ta: „Ma ei maga. Ma olen see sama Jumal, kes lõi Surnumere kahte lehte, kes äratab üles surnuid ja kes on varustanud teid. Minu rahvas pole loodud elama hirmu ahelais.“

See hirmukarikas saab kõrvaldatud me elust, kui mõistame oma vajadust Jumala Sõna järele. Võttes kindla seisukoha usu kasuks, võime kogeda ootamatuid hirmuhooge. Kuid me peame neile hirmudele vastu seisma, haarates kinni Jumala tõotustest ja olles enam kui veendunud, et Ta on võimeline kandma hoolt selle eest, mille oleme Tema hoolde usaldanud. Siis ei pea me enam jooma sellest hirmu karikast.

Fakt on see, et mida pimedamaks ajad muutuvad, seda enam peab Jumala rahvas taolisest usust elama. Sest vastasel korral muudame iga oma hirmu ja paanikaga Jumala vaid valetajaks. Ajakirjas „Newsweek“ ilmus kord artikkel ühe teismelise neiu kohta, kes demonstreeris väga elavalt oma usku. Ta lendas Newark’ist Pariisi, kui lennuk sattus suurtesse õhuaukudesse. Rahvas sattus suurde paanikasse ja hakkas kisendama. See 16-aastane neiu aga istus keset seda kõike ja luges vaikselt oma Piiblit. Kui ta käest hiljem küsiti, miks ta ei kartnud, kui kõik tema ümber hirmust värisesid, vastas ta: „Mu Piibel on tõotanud mulle, et Jumal kannab hoolt mu eest. Nii ma siis lihtsalt palvetasin ja uskusin seda tõotust.“