teisipäev, 28. juuni 2016

VÄRISEMISE KARIKAS

See pole kunagi olnud Jumala plaan, et Tema rahvas elaks paanikas ja hirmust värisedes. Isegi Vanas Testamendis oli Tal inimesi, kes uskusid Tema tõotustesse ja keda ei kõigutanud kaosed nende ümber. Me näeme seda prohvet Habakuki elus – mees, kellele anti nägemus „lõpust“ (Habakuk 2:3).

Habakuk nägi lõpuaja inimesi, kes olid ahned ja saamahimulised. Tuginedes nägemusele, mille ta sai, pidi kohutav vägivalla vaim võtma võimust neil aegadel (vt Habakuk 1:9). Habakuk ütles selle kohta: „Issanda parema käe karikas jõuab ringiga sinuni, ja su au kaetakse häbiga.“ (Habakuk 2:16).

Me teame, et prohvet räägib alati esmalt oma rahvale. Kuid tuginedes Habakuki enda sõnadele, on see prohvetlik sõna mõeldud ka meie põlvkonnale. Ta ütleb meile: „Sest nägemus ootab küll oma aega, aga ta ruttab lõpu poole ega peta.“ (Habakuk 2:3). Habakuk nägi ühte värisemise karikat: „Ma kuulen seda ja mu ihu väriseb…ja mu põlved värisevad…“ (Habakuk 3:16).

Siin oli üks jumalakartlik, palvetav prohvet, kes teatud ajaks sai nii haaratud eesolevatest kohutavatest sündmustest, et need panid tedagi värisema. Kuid Jumala Vaim tuli ta üle ja pani teda kuulutama: „Kuigi viigipuu ei õitse ja viinapuudel pole vilja, õlipuu saak äpardub ja põllud ei anna toidust, lambad ja kitsed kaovad tarast ja veiseid pole karjaaedades, ometi rõõmustan mina Issandas, hõiskan oma pääste Jumalas. Issand Jumal on minu jõud. Tema teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks ja paneb mind käima mu kõrgustikel.” (Habakuk 3:17–19).

Jumal kõrvaldas selle värisemise karika oma sulase Habakuki südamest ja teeb seda sama kõigi oma ustavatega ka tänapäeval.