JÕUD TEEKONNAKS

Mitte ükski maine võim ei saa sind määrata teenistusse. Sa võid ju saada diplomi mõnest seminarist, olla ordineeritud mõne piiskopi poolt või olla läkitatud mõne konfessiooni kaudu, kuid apostel Paulus ilmutab meile ainsa allika, mille kaudu käib tõeline kutse teenistusse. „Ma olen tänulik Kristusele Jeesusele, meie Issandale, kes on mu teinud vägevaks sellega, et ta oma teenistusse pannes on pidanud ustavaks mind.“ (1Timoteose 1:12)

Mida Paulus siin silmas peab, kui ta ütleb, et Jeesus on teinud teda vägevaks (otsetõlkes ka: võimeliseks) ja pidanud teda ustavaks? Mõelge tagasi apostli pöördumisele. Kolm päeva peale erilist kohtumist Jumalaga, määras Jeesus Pauluse teenistusse. Kui täpsemalt öelda, siis kannatuste teenistusse: „...sest mina tahan talle näidata, mida kõike ta peab kannatama minu nime pärast." (Apostlite teod 9:16). See on seesama teenistus, millele Paulus viitab, kui ta ütleb: „Sellepärast et meil on selline amet...“ (2Korintlastele 4:1) ja siis ta jätkab, öeldes: „...nagu see on antud meile halastuse kaudu, me ei tüdi ära.“ Ta räägib siin kannatuste teenistusest ja annab vägagi selgelt märku, et see on teenistus, mis kuulub meile kõigile.

Paulus ütleb meile, et Jeesus andis talle tõotuse nimetatud teenistuse kohta. Kristus tõotas jääda talle ustavaks ja kanda teda läbi kõigist katsumustest. Kreekakeelne tähendus sõnale võimeliseks tegema on „pidevalt jõuga varustama“. Paulus kuulutab: „Jeesus tõotas anda mulle rohkem kui vaid hädavajaliku jõu selleks teekonnaks ja ta annab mulle võime püsida ustavana selles teenistuses. Tänu talle ma ei väsi ega anna alla ja hoian kinni sellest tunnistusest.“

Issanda muutmistöö leiab aset kõigi me eludes. Veelgi enam – meid muudetakse nende samade asjade kaudu, mis on saanud meie elu suurimaks kinnisideeks. Me muutume otsekui nende asjade sarnasteks, mis meie meeli kõige enam köidavad. Meie loomus saab täiega mõjutatud kõige poolt, mis on võitnud me südame.  

Ma tänan Jumalat igaühe eest, kes toidab oma meeli ja hinge vaimsete asjadega. Taolised sulased on kinnitanud oma pilgu sellele, mis püha ja õige. Nende pilgud on naelutatud Kristusele ja nad veedavad väärtuslikku aega ülistades Teda ning ehitades iseendid üles usus. Püha Vaim on tegemas oma tööd kõigi nende pühade seas, muutes nende loomust üha enam Kristuse sarnaseks. Taolised usklikud on valmis rasketeks, plahvatuslikeks kannatusteks, mis on ootel. Laisad, lodevad ja mittepalvetavad kristlased kogevad aga suurt südamevalu ja murdumisi. Nende endi hirmud hävitavad neid, kuna neil pole Püha Vaimu, kes teeks tööd nende sees ja muudaks neid. Ja kui rasked ajad tulevad, ei pea nad vastu.

Siin on aga Pauluse viimased sõnad antud teemal: „Me ei anna mitte milleski põhjust komistamiseks, et seda ametit ei laimataks, vaid näitame end Jumala abilistena kõiges: suures kannatlikkuses, ahistustes, hädades, kitsikustes, hoopide all, vangis... kui kurvad, aga ikka rõõmsad; kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik.“ (2Korintlastele 6:3-5, 10). Kuidas me „teeme paljusid rikkaks“? Kiirates välja Kristuse lootust keset oma kannatusi. Me pakume tõelisi rikkusi ja pärle, kui paneme teised küsima: „Mis on küll ta saladus? Kust ta küll leiab sellise rahu?“