Rahulolu teema oli meeletult suur proovikivi Pauluse elus. Oli ju Jumal ise öelnud, et Ta saab Paulust võimsalt kasutama. „Sest tema on mul valitud tööriist minu nime kandma rahvaste ja kuningate ja Iisraeli laste ette.“ (Apostlite teod 9:15). Saades esimest korda teada oma ülesandest, kuulutas ta kohemaid sünagoogis Kristust, öeldes et Jeesus on Jumala Poeg! (9:20)
Paulusel polnud sugugi kiiret nägemaks kõike täitumas oma eluaja jooksul. Ta teadis, et tal on raudkindel tõotus Jumalalt, mistõttu ta hoidis sellest kinni. Ta oli iga hetkega rahul, kuulutades just seal, kus ta parasjagu oli: tunnistades kongikaaslasele, meremehele või mõnele naisele jõekaldal. Sellele mehele oli antud maailmamastaapne ülesanne ja ometigi oli ta ustav kuulutama ka üks-ühele.
Ka ei tundnud Paulus kadedust nooremate meeste pärast, kes tundusid temast ettepoole jõudvat. Ajal, mil nood mööda ilma rändasid ja juute ning paganaid Kristusele võitsid, istus Paulus vangis. Ta kuulis kõiki neid võrratuid uudiseid suurtest rahvahulkadest, kes olid pöördunud tänu meestele, kellega koos Paulus oli „sõdinud“ armuevangeeliumi pärast. Ometigi Paulus ei kadestanud neid mehi, sest ta teadis, et üks Kristusele alistunud mees oskab elada nii vähesega kui ka külluses: „Ent jumalakartus on suur tuluallikas...Kui meil on aga elatist ja ihukatet, siis olgu neist meile küll.“ (1Timoteosele 6:6,8)
Tänapäeva maailm ütleks ehk Paulusele, et: „Sa oled oma eluga lõpusirgel ja sul pole mingeid sääste ega investeeringuid. Kõik, mis sul on, on vaid paar vahetusriideid.“ Ma juba tean, mis Pauluse vastus sellele oleks: „Aga ma olen võitnud Kristuse. Las ma öelda teile – ma olen võitja. Ma olen saanud osa suures tasust. Jeesus kinkis mulle võime panna maha kõik ja võtta see taas üles. Mina aga panin selle maha ja nüüd on aukroon ootamas mind. Mul on siin elus vaid üks eesmärk: näha oma Jeesust silmast silma. Kõik selle aja kannatused pole võrreldavadki rõõmuga, mis mind ees ootab!“
