AARE SAVIASTJATES
Kristlik elu ei ole vaid seilamine tuulevaiksel merel. Iga uskliku elus tuleb ette ka halvemaid aegu, ükskõik kui pühad nad ka poleks. Samas enamus kristlasi teab, et Kristus ei ole „vaid heade aegade“ päästja. Ta ei ole meiega vaid siis, kui kõik hästi läheb, aga ka siis, kui kõik on halvasti. Kui raskused meid tabavad, ei kao Ta lihtsalt uttu, öeldes: „Näeme taas, kui omadega jälle kombes oled!“ Ei! Ta on ustav ja hooliv läbi kõigi meie eluolukordade.
Apostel Paulus mainib sellest, kui ütleb: „See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist.“ (2Kor.4:7). See aare, millele Paulus siin viitab, tähendab Jeesuse Kristuse tundmist ja ligiolu. Kreekakeelne tähendus Pauluse poolt kasutatud sõnale „saviastjates“ tähendab aga „nõrka, kergesti purunevat, kergesti peibutatavat“. Ehk teisisõnu ta ütleb: „Jah, me kanname Jeesuse ligiolu oma ihudes, mis samal ajal on nõdrad ja kergesti kiusatavad ning purunevad“.
Fakt on see, et me kõik oleme ühel või teisel moel nõdrad. Peamiselt oma tervisliku seisundi v. füüsise poolest. Paulus rääkis Timoteose pidevatest haigustest, nimetades neid „põdemisteks“. (vt.1Tim.5:23). Kreekakeelne tähendus antud kontekstis viitab „haige ja jõuetu olemisele; ihu ja meelte nõrkusele.“ Samas aga leidub füüsilistele nõtrustele teisigi nõrkusi, millega on sama raske toime tulla. Usun, et meele nõrkused on eeldavasti ühed kõige enam levinumad. Pean siinkohal silmas neid seletamatuid aegu, kus su tunded sind alt veavad ja su mõtetele vingerpussi mängivad. Las ma seletada lähemalt. Hirm, süütunne ja ärevus on kõik meele nõtrused. Nad võivad jälitada sind tänu su minevikule või mõnele patule, mis end sulle külge haakinud. Ja nad kõik mõjutavad su tundeid.
Kui oled mõnest sellisest katsumusest läbi minemas, pead mõistma, et sa pole tänu taolistele rünnakutele vähem vaimulik. Sa oled endiselt oma Taevase Isa laps ja Ta ei lase sul vaid üksi selle kõigega võidelda. Ta saadab oma Püha Vaimu, et peletada eemale kõik su kahtlused. Seetõttu ära hakka isegi Saatanaga vaidlema, sest sa nagunii ei suuda talle midagi tõestada. Selle asemel hoopis – kui järgmine rünnak tuleb – jookse kohemaid oma Taevase Isa juurde. Seejärel aga püsi kannatlikult ja lootusrikkalt paigal!
Apostel Paulus mainib sellest, kui ütleb: „See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist.“ (2Kor.4:7). See aare, millele Paulus siin viitab, tähendab Jeesuse Kristuse tundmist ja ligiolu. Kreekakeelne tähendus Pauluse poolt kasutatud sõnale „saviastjates“ tähendab aga „nõrka, kergesti purunevat, kergesti peibutatavat“. Ehk teisisõnu ta ütleb: „Jah, me kanname Jeesuse ligiolu oma ihudes, mis samal ajal on nõdrad ja kergesti kiusatavad ning purunevad“.
Fakt on see, et me kõik oleme ühel või teisel moel nõdrad. Peamiselt oma tervisliku seisundi v. füüsise poolest. Paulus rääkis Timoteose pidevatest haigustest, nimetades neid „põdemisteks“. (vt.1Tim.5:23). Kreekakeelne tähendus antud kontekstis viitab „haige ja jõuetu olemisele; ihu ja meelte nõrkusele.“ Samas aga leidub füüsilistele nõtrustele teisigi nõrkusi, millega on sama raske toime tulla. Usun, et meele nõrkused on eeldavasti ühed kõige enam levinumad. Pean siinkohal silmas neid seletamatuid aegu, kus su tunded sind alt veavad ja su mõtetele vingerpussi mängivad. Las ma seletada lähemalt. Hirm, süütunne ja ärevus on kõik meele nõtrused. Nad võivad jälitada sind tänu su minevikule või mõnele patule, mis end sulle külge haakinud. Ja nad kõik mõjutavad su tundeid.
Kui oled mõnest sellisest katsumusest läbi minemas, pead mõistma, et sa pole tänu taolistele rünnakutele vähem vaimulik. Sa oled endiselt oma Taevase Isa laps ja Ta ei lase sul vaid üksi selle kõigega võidelda. Ta saadab oma Püha Vaimu, et peletada eemale kõik su kahtlused. Seetõttu ära hakka isegi Saatanaga vaidlema, sest sa nagunii ei suuda talle midagi tõestada. Selle asemel hoopis – kui järgmine rünnak tuleb – jookse kohemaid oma Taevase Isa juurde. Seejärel aga püsi kannatlikult ja lootusrikkalt paigal!