kolmapäev, 31. juuli 2013

MEIE TEENISTUSELE SAABUNUD KIRI

„Armas pastor David. Mõni aasta tagasi kaotas mu abikaasa töö, mis oli tema jaoks väga tähtis. Tema jaoks oli see äärmiselt traagiline, kuna ta kaotas eneseväärikuse ja hea sissetuleku ning pole sellest tänaseni üle saanud. Kuigi tal on hetkel uus töö, teenib ta sellega poole vähem, kui vanas töökohas. Minust on aga saanud pere peamine toitja.

Mõni nädal tagasi otsisin endale mingit lugemist, kui Jumal juhtis mind ühe pabereid täis kasti juurde, mille olin alles hoidnud. Tõmbasin sealt välja ühe te vana jutluse pealkirjaga „Kui inimlik mõistus on otsas“. Jumala Vaim kõnetas mind selle sõnumi lugemise ajal ja ma mõistsin, et see on just see, kus ma omadega olen – inimlikult on mõistus otsas!

Jumal näitas mulle läbi te sõnumi, et mu sees on tekkinud viha oma mehe vastu. Et ma olen sõltunud täielikult oma mehest ehk siis toetunud nö. lihale. Kuid ma pean pöörduma ainuüksi Jeesuse poole, kes on minu ainus lootus ja ainuke, kes saab tuua varustatuse ja lahendada mu probleemid. Nüüdseks tean, et mu abikaasa ei saaks iialgi lahendada mu probleeme. Samas aga, lugedes teie sõnumit, sain kinnituse, et Jumal on minuga.

Mu katsumused ei ole veel möödas. Olukord on endiselt äärmiselt raske. Vahel teele vaadates näen juba vaimusilmas kõikvõimalikku hävingut tormamas me suunas nagu Iisraeligi laste puhul. Ja samas on Jumal näidanud mulle, et ma olen kahelnud Tema armastuses minu vastu ja Tema ustavuses kanda hoolt minu vajaduste eest.

Ühtlasi olen teie õpetuse põhjal ka mõistnud, et olen väga innukalt kõiki oma hirme maha surunud ja mitte iialgi tegelenud oma kahtluste juurtega. Nüüd tahan neile lõpu teha. Olen otsustanud kiita ja tänada Jumalat Tema armastuse ja varustatuse eest, kuigi seda varustust pole veel kusagilt paista.“

Armas Jumala püha – võimalik, et mitmeid raskeid aegu on su elus alles ootel. Kuid sa pead jõudma omadega punkti, kus ütled: „Jeesus, ma heidan kõik oma mured sinu peale. Läbi Jeesuse Kristuse olen Jumala rikkuste pärija ja tean, et need rikkused hõlmavad endas ka mu maiste vajaduste katmist.“

Võid uskuda ja usaldada Jumalat selles!

teisipäev, 30. juuli 2013

ISA TRÖÖST

Kujuta ette lapsendatud poega, kes on suureks saanud ja pärinud õiguse hallata kõiki oma isa rikkusi. Samas aga elab ta endiselt kui teenri elu, alludes kõigile orjastatuse tingimustele. Oleks see siis normaalne, kui selle noormehe isa lohutaks oma ahelais olevat poega ja kinnitaks talle, kui väga ta teda armastab ja kuidas kõik saab laabuma hästi? Muidugi mitte! Iga isa, kes vähegi oma last armastab, tahaks, et too saaks osa ta pärandist ega elaks enam vaesuses. Ta julgustaks oma last saama osa kõigist rikkustest, mis talle kuuluvad!

Nõnda samuti ei ole ka Jumal vaid me trööstijaks me sidumiste keskel. Pigem tuleb Ta ja ütleb: „Mu laps, millal sa võtad sisse oma koha mu kõrval? Millal sa tuled mu kotta, et haarata kinni kõigist allikaist, mis õigusega sinu omad juba praegu?“ „Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: „Abba! Isa!” Nõnda ei ole sa enam ori, vaid poeg, aga kui sa oled poeg, siis sa oled ka pärija Jumala kaudu.“ (Gal.4:6-7).

Kui Jeesus on su Issand ja Päästja, siis sa oled Jumala laps. Ja kuna sa oled Tema laps, siis sa oled automaatselt ka pärija ning kaaspärija Kristuses, saades osa kõigist Isa rikkustest! Samas ei ole meie pärija staatusel mitte mingit pistmist materiaalsete rikkustega. Väita, et Jeesus suri selleks, et teha meid rikkaks hõbeda ja kulla poolest, oleks jumalateotus. Piiblis on öeldud: „Sest temas elab kogu jumalik täius ihulikult.“ (Kol.2:9). See tähendab, et Jumal on andnud Kristusele aus kõik rikkused ja seetõttu on Tal ka kõik vahendid, et tuua meid välja ükskõik, millisest halvast ajast. Sa võid nüüd muidugi küsida, et „Kas siis Jumal polegi huvitatud meie maisest heaolust? Sest kõik mu raskused ja halvad ajad on seotud väheste finantsidega. Muretsen pidevalt sellepärast, kuidas ots otsaga välja tulla.“

Mu armsad, meie Jumal alustabki sellest, et kanda hoolt meie maiste vajaduste eest. Tema Sõnas on tõotatud: „Küll mu Jumal täidab kõik teie vajadused oma rikkust mööda kirkusega Kristuses Jeesuses.“ (Fil.4:19) Kreekakeelne tähendus sõnale vajadus on „kanda hoolt kõige olulise eest; kõige vajaliku eest, mis on puudu“. Paulus ütleb: „Jumal on ustav, et kanda hoolt kõigi te vajaduste ja murede eest – olgu selleks siis ärilised, rahalised või muud teemad. See puudutab nii teie töökohta, toitu, riideid kui ka kodu. Samas aga on veel olemas Tema helduse rikkused – tarkus, arm ja jõud – nii nagu täielik kindlus päästmisest. Kuid lisaks kõigile neile on veel terve hulk Tema uurimatuid rikkusi!“

esmaspäev, 29. juuli 2013

VÄGI RASKETEL AEGADEL by Gary Wilkerson

Külastasin üht kogudust El Salvadoris, kus koguduseliikmete keskmine sissetulek on 4 dollarit päevas. Seetõttu olin hämmingus, kui kuulsin, et nad annetavad sellest 4-dollarist 2 dollarit heategevusele. Kui küsisin, miks nad nii palju annavad, vastasid nad: „Sest Jeesus käskis anda vaestele.“ Kui ma siis vihjasin sellele, et neil endilgi ju kitsas käes, vastasid nad: „Oh ei, meil pole häda midagi! Oleme õnnistatud ja tahame jagades seda õnnistust teistegagi!“

Nende südamed pole ebapühad või täis eneseimetlust. Kas võime sama öelda ka eneste kohta? Kas me kristlastena oleme aldis õnnistama teisi, kui kontol pole õieti endalgi midagi? Võib tõmbame me õnnistuste jagamise osas pigem koomamale, kuigi oleme ise saanud õnnistatud?

Eesolevad rasked ajad saavad paljastama me südamete hoiaku. Esimest korda ajaloos tunnistab vähem kui 50% kogu Ameerika rahvast, et nad usuvad millessegi. 30% neist on alla 30-aastased. Paljud neist aga märgivad oma usuliste veendumuste kohta üldse „puuduvad“. On ennustatud, et vähem kui aastakümnega mattub see põlvkond täielikult ilmalikkuse ja jumalakartmatuse alla. Ning sallimatus kristlaste suhtes kasvab veelgi.

Mida siis selles olukorras peale hakata? Heebrea kirja kirjutaja ütleb: „Tuletage meelde endisi päevi, mil teie, olles valgustatud, pidite taluma rohket võitlust kannatustes!“ (Heebrea 10:32) Jumal muutis nende algaja kristlaste kannatused evangeeliumi kuulutuse väeks: Mõned teist tehti rahva avaliku teotamise ja tagakiusamise aluseks…Te olete…rõõmuga talunud oma vara riisumist, teades, et teil endal on parem ja jäädav varandus. Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga! Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. „Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita. Aga minu õige jääb usust elama,

kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt.” Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge.“ (Heebrea 10:33-39).

Pole kahtlustki, et tegu on raske ja tõsise sõnumiga, mis samas kätkeb endas siiski ka häid uudiseid. Jumal ütleb meile, et keset kasvavat pimedust teeb Ta midagi aulist, tõstes esile oma viimse aja koguduse kui tunnistuse oma väest rasketel aegadel.

reede, 26. juuli 2013

TA ON LAPSENDANUD MEID

Mina usun, et raskused on sageli mõeldud selleks, et muuta meid küpsemaks ning aidata meil lahti saada lapsikutest sidumistest. Mõtle korra sellele, kuidas lapsed käituvad: üks hetk nad naeravad ja järgmine hetk juba karjuvad. Nad saavad kergesti haiget ja nutavad palju. Kuid sellest hoolimata nende vanemad armastavad ja trööstivad neid, aidates neid läbi erinevatest elukogemustest.

Sama lugu on ka meie kui kristlastega. Ka meie mossitame ja jonnime vahel, kui rasked ajad meid tabavad. Kisendame Jumala poole stiilis: „Kui Sina, Jumal, minuga niimoodi ringi käid ja lased jätkuvalt kõigel halval mu elus juhtuda, siis miks peaks ma üldse paluma Su poole?“ Ja ometi armastab ja lohutab me Taevane Isa meid keset neid jonnituure, koormaid ja üles-alla kõikumisi. Sest Tema igatsus on, et keset kõiki oma elu katsumusi me hakkaks mõistma, kes me Ta lastena oleme ja mis meile on antud. Ta teab, et millal iganes me tunnete tuuled meid siia-tänna lennutama hakkavad, unustame me tihti ära, et oleme Tema lapsed ja hakkame elama allpool oma eelistatud seisust. Ometigi ütleb Ta Sõna meile, et me oleme Tema pärijad ja oma vanema venna, Jeesuse, kaaspärijad!

„Niikaua kui pärija on väeti laps, ei erine ta milleski orjast, ehkki ta on kõige isand.” (Gal.4:1). Paulus räägib tolle aja kombest. Sellest, kuidas mõni rikas inimene võis lapsendada lapse, kes usaldati 8-nda eluaastani õpetaja hoole alla. Vanuses 8-25 eluaastat kuulus laps aga eestkostja hoole alla. Läbi kõigi nende aastate oli laps küll varanduse pärija, aga tal puudus sisuliselt igasugune kontroll või meelevald omaenda elu üle. Paulus ütleb, et taoline laps on piltlik näide nendest, kes elavad käsu all. Käsk on kui õpetaja, mis juhendab meid Jumala korraldustes. Kuid saabub aeg, mil kooliaeg saab läbi ja me peame läbi Kristuse armu võtma oma positsiooni kui Jumala rikkuste pärijad. Ometigi on veel nii palju kristlasi, kes elavad tuginedes oma headele tegudele ja käsu täitmisele, mõistmata oma positsiooni Jumala lastena. „Kui me olime väetid lapsed, siis olime orjuses…” (Gal.1:3) Nad teenivad Jumalat endiselt kui orjad, olles aheldatud hirmu, süütunde ja meeleheite külge ning mõistmata oma staatust. Paulus ütleb taolistele usklikele: „Te olete oma mõtteviisi poolest endiselt kui lapsed, aheldatud käskude külge, mille te ise olete loonud. Te ei näe, et teid on pandud valitsejaiks kõigi asjade üle ja teil on võimalus saada osa kõigest, mis teie Isale kuulub. Ta on lapsendanud teid, armastanud teid ja pannud teid kooli, et valmistada teid ette kõigeks eelolevaks.“ 

neljapäev, 25. juuli 2013

ISEGI PAULUSEL OLI RASKEID AEGU

Paulust tabas halb hetk näiteks teel Makedooniasse: „Sest tõesti, kui me tulime Makedooniasse, ei olnud meie ihul mingit hõlpu, vaid meid vaevati igati - väljas olid tülid, sees kartused.“ (2Kor.7:5). See jumalamees tunnistas, et seesmise inimese poolest ei kogenud ta vaid ühte, vaid mitmeid hirme!

Pole kahtlustki, et Paulus polnud mingi imeinimene, vaid koges kõiki neid samu inimlikke tundeid, mida meiegi. Oli aeg, kus mingil hetkel kogu Aasia usklikud, kelle nimel ta oli andnud kogu oma elu, pöördusid ta vastu. Ta kirjutas: „Kui mina teid rohkem armastan, kas siis mind tuleb armastada vähem?“ (2Kor.12:15). Jah, Paulusegi elus oli kohutavaid aegu, kuid ta ei andnud kunagi järgi oma tunnetele ega nendega kaasnevatele kiusatustele. Oma elu kõige raskemal hetkel kuulutas ta: „Ma olen täis lohutust, mul on ülikülluses rõõmu igas meie kitsikuses.“ (2Kor.7:4) ja lisas siis: „Aga Jumal, kes julgustab alandlikke, on meid julgustanud Tiituse tuleku kaudu.“ (2Kor.7:6)

Oled sa ehk läbi minemas raskest päevast, nädalast või pikemaajalisest rõhumisperioodist? Oled sa heitunud, mahasurutud ja võitlemas loobumise mõtetega? Kui nii, siis kuidas sa arvad, et Jumal reageerib su katsumustele? Sõitleb Ta või manitseb sind? Ei iial! Paulus ütleb: „Jumal pole iialgi lähemal ja enam valmis sind aitama kui keset sinu madalseise ja valu!“

„Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige julgustuse Jumal! Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab.“ (2Kor.1:3-4). Kreekakeelne tähendus sõnale julgustama tähendabki trööstima ja julgustama ning kellegi poolt olema. Milline imeline tõde! Kogedes oma elus raskeid aegu, kasutab Isa neid selleks, et tõmmata meid lähemale iseendale.

kolmapäev, 24. juuli 2013

HALVAD AJAD

Minu halvad ajad saabuvad enamjaolt siis, kui olen üksi oma Issandaga, uurides Tema Sõna. Kogedes kõike seda tõe ookeani enese ees, tunnen end nii võhikuna, et see lausa lämmatab mind, kuna tean, et ka kõige parema tahtmise juures ei suudaks ma haarata kõike seda, mida see endas kätkeb. Veelgi enam meeleheitele sattun aga siis, kui loen kõiki neid imelisi kirjutisi 300 aastat tagasi elanud jutlustajate kohta, mis panevad mind kisendama Jumala poole: „Oo Issand, võrreldes nende suurte vaimulike hiiglastega olen ma oma arusaamiste poolest kui väike titt. Kõik need mehed elasid väidetavalt valgustusajastul ja olles alles noored mehed, kirjutasid asjadest, millest minul veel vanas easki raske on aru saada. Miks see küll nii raske peab olema?“ Ainukene vastus, mille olen saanud, peitub Pauluse sõnades: „Mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda!“ (Ef.2:9). Kogu vägi lähtub vaid Jumalast – sh. siis ka vägi mõista tõde ja hoida alal jumalakartlikku elustiili. Kõik see väärtuslik aare on aga peidetud saviastjatesse, et kogu au võiks kuulda vaid Talle.

Kui sinu halb päev hõlmab endas mõnda deemonlikku rünnakut su usu vastu, tekkib sul kiusatus mõelda, et sa pole piisavalt vaimulik, sest muidu sa ju ei kogeks seda rünnakut. Ometigi pole miski vähem tõsi kui selline mõte.

Üks jumalakartlik noormees helistas mulle ja purskas läbi pisarate: „Täna on mu elu halvim päev ja ma ei tea, mida sellega peale hakata! Üks kummaline tunne tuli mu üle täna ja ma ei saa sellest kuidagi lahti. Vend Dave, ma pole enam kindel, kas Jumal on olemas!“ Sel noormehel polnud aimugi, kust need kahtluse tunded tulid ja ta oli šokis ning haavunud sellest, et need kohutavad mõtted üldse ta pähe tulid. Ta tunnistas: „Ma ei tunne enam Jumala ligiolu. Ja seetõttu ei saa ka jätta kahtlemast, kas Ta on üldse olemas? Mida küll teha? Ma ei taha neid kohutavaid mõtteid!“ Ütlesin talle: „Ära karda ega heitu. Usu mind, see on Saatana vana trikk mängida noorte usklikega, kes kallid Jumalale. Ta lihtsalt ründab su usku ja tahab sind segadusse ajada.“

Sain öelda sellele noormehele sama, mida olin alati oma poeg Gary’le öelnud, kui tema sarnastest raskustest läbi läks: „Lihtsalt lase sel olla. Su Taevane Isa teab täpselt, millest oled läbi minemas ja Tema ise kannab su läbi. On ju Jumal tõotanud sind mitte iial jätta. Seetõttu lihtsalt pöördu jätkuvalt Tema poole ja tee seda vaid usu läbi!“ 

esmaspäev, 22. juuli 2013

AARE SAVIASTJATES

Kristlik elu ei ole vaid seilamine tuulevaiksel merel. Iga uskliku elus tuleb ette ka halvemaid aegu, ükskõik kui pühad nad ka poleks. Samas enamus kristlasi teab, et Kristus ei ole „vaid heade aegade“ päästja. Ta ei ole meiega vaid siis, kui kõik hästi läheb, aga ka siis, kui kõik on halvasti. Kui raskused meid tabavad, ei kao Ta lihtsalt uttu, öeldes: „Näeme taas, kui omadega jälle kombes oled!“ Ei! Ta on ustav ja hooliv läbi kõigi meie eluolukordade.

Apostel Paulus mainib sellest, kui ütleb: „See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist.“ (2Kor.4:7). See aare, millele Paulus siin viitab, tähendab Jeesuse Kristuse tundmist ja ligiolu. Kreekakeelne tähendus Pauluse poolt kasutatud sõnale „saviastjates“ tähendab aga „nõrka, kergesti purunevat, kergesti peibutatavat“. Ehk teisisõnu ta ütleb: „Jah, me kanname Jeesuse ligiolu oma ihudes, mis samal ajal on nõdrad ja kergesti kiusatavad ning purunevad“.

Fakt on see, et me kõik oleme ühel või teisel moel nõdrad. Peamiselt oma tervisliku seisundi v. füüsise poolest. Paulus rääkis Timoteose pidevatest haigustest, nimetades neid „põdemisteks“. (vt.1Tim.5:23). Kreekakeelne tähendus antud kontekstis viitab „haige ja jõuetu olemisele; ihu ja meelte nõrkusele.“ Samas aga leidub füüsilistele nõtrustele teisigi nõrkusi, millega on sama raske toime tulla. Usun, et meele nõrkused on eeldavasti ühed kõige enam levinumad. Pean siinkohal silmas neid seletamatuid aegu, kus su tunded sind alt veavad ja su mõtetele vingerpussi mängivad. Las ma seletada lähemalt. Hirm, süütunne ja ärevus on kõik meele nõtrused. Nad võivad jälitada sind tänu su minevikule või mõnele patule, mis end sulle külge haakinud. Ja nad kõik mõjutavad su tundeid.

Kui oled mõnest sellisest katsumusest läbi minemas, pead mõistma, et sa pole tänu taolistele rünnakutele vähem vaimulik. Sa oled endiselt oma Taevase Isa laps ja Ta ei lase sul vaid üksi selle kõigega võidelda. Ta saadab oma Püha Vaimu, et peletada eemale kõik su kahtlused. Seetõttu ära hakka isegi Saatanaga vaidlema, sest sa nagunii ei suuda talle midagi tõestada. Selle asemel hoopis – kui järgmine rünnak tuleb – jookse kohemaid oma Taevase Isa juurde. Seejärel aga püsi kannatlikult ja lootusrikkalt paigal! 

ELADES JUMALA POOLT VÄESTATUD ELU by Gary Wilkerson

Paljud meist soovivad teada Jumala teid ja kuulda evangeeliumi tõde, kuid me väldime selle kõige välja elamist. Kahjuks on ka tänapäeva kogudustes igati tavaline nähtus, et kirikus olles nauditakse küll jutlusi ja ülistust, kuid koju minnakse ikkagi muutumatutena. Paulus ütles omaenda tunnistuse kohta: „Mu kõne ja mu kuulutus ei püüdnud veenda tarkusega, vaid Vaimu ja väe osutamisega.“ (1Kor.2:4). Kui me ei ela Jumala poolt väestatud elu, on probleem meis ja mitte Jumalas. Jumal ei lõpetanud 100 aastat peale Jeesuse tulekut väe jagamist oma rahvale. Jeesus ei öelnud kunagi: „Te saate tegema suuremaid tegusid kui mina, aga alles siis, kui reformatsioon tuleb!“

Paulus kuulutas sõnumit evangeeliumi väest ja ta tahtis, et ka Timoteos võiks seda kogeda ühel kindlal põhjusel: „Aga see olgu sul teada, et viimseil päevil tuleb raskeid aegu, sest siis on inimesi, kes on enesearmastajad, rahaahned, kelkijad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, nurjatud, halastamatud, leppimatud, laimajad, ohjeldamatud, jõhkrad, hea põlgajad, reetlikud, tormakad, upsakad, rohkem lõbu- kui jumalaarmastajad, kellel on küll jumalakartuse nägu, aga kes on salanud selle väe. Niisuguseid väldi!“ (2 Timoteose 3:1-5). Paulus räägib siin kirikuskäijatest, kirjeldades neid kui rahvast, kellel on vaid „jumalakartuse nägu“. Sellistel kristlastel polnud midagi sünagoogis käimise, vaimulike tekstide lugemise ja religioossete tegevuste vastu. Ometigi oli Pauluse soovitus Timoteosele ühene: „Väldi neid!“ Ta ütles: „Taoliste inimeste seltskonnas viibimine on ohtlik, sest sa võid mingi hetk hakata mõtlema, et nende elu –ja käitumisviis ongi OK. Nad võivad küll paista jumalakartlikena, kuid Jumal näeb nende südameisse ja sealt vaatab vastu ebapühadus ja eneseimetlus.“ Paulus ütles taoliste kristlaste kohta, et nad „aina õpivad, ent kunagi ei suuda jõuda tõe mõistmisele.“ (2Tim.3:7). Ehk teisisõnu: nad kuulasid kõiki evangeeliumi õpetusi, aga ei talletanud neid kunagi oma südameisse. Seetõttu polnud neil ka väge, sest Pauluse sõnul panid nad vastu tõele. (s.8)

Pange tähele, kuidas Paulus algab seda kirjalõiku: „Viimseil päevil tuleb raskeid aegu“ (2Tim.3:1). Ta teeb väga selgeks, et „normaalne“ kristlus ei kanna enam välja neil tulevastel aegadel ja rasked ajad löövad pinnapealse usu laiali. Ma olen eeldatavasti üks kõige vähem prohvetlik kristlane, kuid isegi mina näen raskeid aegu terendamas silmapiiril. Kui globaalne majandussüsteem kõigub, seisavad keskmised ameeriklased silmitsi majandusliku hävinguga ja kui poliitikas toimuvad murrangulised pöörded, peab kuskilt miski lihtsalt järgi andma.

Mida enamus kristlasi teeb, kui asjad väga hulluks lähevad? Oleme me ka tegelikult südameis valmis seisma silmitsi raskete aegadega? Mu palve on, et võiksime reageerida otsekui Apostlite tegude aegne kogudus, kui nad kuulsid lähenevast põuast ja näljaajast. Nad ei kuhjanud selleks kokku erinevaid varusid, vaid võtsid üles hoopis korjanduse nende koguduste tarbeks, keda nad teadsid kannatavat. - See more at: http://sermons.worldchallenge.org/en/node/23676#sthash.UYol6pQz.dpuf

reede, 19. juuli 2013

PANGE TÄHELE OMA TEGUVIISI

Tänu Jumalale prohvet Haggai eest! Jumala mehe eest, kes käis võidus ja kellel oli Jumala mõtteviis; kes elas armus ja kelle ees kogu taevas oli valla. Ta tuli Jerusaalemma lõpetamata templi juurde ja andis Joosuale ning Serubbaabelile edasi järgmise hoiatuse: „Ons teil endil aeg istuda oma vooderdatud kodades, kui see koda on varemeis? Ja nüüd ütleb vägede Issand nõnda: Pange tähele oma teguviisi!“ (Haggai 1:4-5).

See oli üleskutse kiireks asjade üle vaatamiseks. Mitte vaid selleks, et otsida lohutust, aga ka vaadata üle oma lootusetus. Haggai ütles: „Unustage kõik minevikus toimunu! Aeg on tõusta oma tardumusest ja vaatamata kõigile teie patustamistele, tahab Jumal siiski, et jätkaksite Tema tööd sealt, kus see kord pooleli jäi. Seetõttu haarake taas oma tööriistad ja taastage oma kindlus Jumalas. Minge tagasi oma salajasse palvekambrisse ja usaldage taas Jumalat. Te saate taas kuulma Ta häält!“ Piiblis on öeldud: „Ja Issand äratas Serubbaabeli vaimu….ja Joosua vaimu ja kogu allesjäänud rahva vaimu, ja need tulid ning alustasid tööd vägede Issanda, oma Jumala koja kallal“ (Haggai 1:14). Ja siis Jumal andis neile järgneva tõotuse: „Pange ometi tähele aega…sellest päevast alates annan ma neile õnnistuse.” (Haggai 2:18-19).

Joosua ning Serubbaabel käisid taas usus ja õigsuses. Ja nüüd kuulsid nad veel ka prohvetilt läbi aegade parimat sõnumit: Jumal saab kõrvaldama kõik takistused, mis neid üks hetk olid peaaegu hävitanud! „Mis sa ka oled, suur mägi, Serubbaabeli ees? Sa muutud tasandikuks! Tema toob esile tipukivi hüüete saatel: „Ilus, see on ilus!”” (Sakarja 4:7).

Mu armsad – sellele kõigele taanduvad teiegi hetke katsumused. Jumal õhutab taaskord te südamed üles ja te näete oma kutsumise täitumist. Püha Vaim saab hävitama kõik kõrgistused te elus ja seda mitte teie, vaid oma väe läbi. Ja siis lõpetate te ka võidujooksu, mille Jumal andnud teile joosta. Ja nõnda nagu Sakarja, nõnda teete seda teiegi suure hõiskamisega: „Arm, arm! Jumal on olnud meile ustav ja armuline!“ 

neljapäev, 18. juuli 2013

MITTE VÄE EGA VÕIMU LÄBI

„See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand.“ (Sakarja 4:6). Issand saatis kaks meest missioonile ehitamaks üles Jeruusalemma langenud templit. Serubbaabel ja ülempreester Joosua olid jumalakartlikud juhid, kes kuuletusid Jumalale ja tegid Tema tööd täie pühendumise ja ustavusega.

Esmalt pidid nad aga toime tulema väga tugeva vastuseisuga. Suured hulgad tagasilangenud ja ebajumalaid teenivaid juute ning kadedaid samaarlasi seisid vastu nende tööle, tehes kõikvõimaliku, et seda takistada. Lõpuks läks see neil ka korda, saades kuningas Koorese tõusma nende kahe mehe missiooni vastu. Tänu kõigele sellele madinale, vastuseisule, laimule ja vääritimõistmisele väsisid Serubbaabel ja Joosua lõpuks ära, mistõttu Jumala töö peatus järgnevaks 16-aastaks. Ometigi polnud ei Serubbaabel ega Joosua kumbki saanud Jumalalt korraldust see töö lõpetada. Piiblis pole ühtegi kohta, mis viitaks Koorese keelule ehitusega jätkata, mistõttu nad poleks pidanud lõpetama. Sest faktiliselt oli Jumalal endiselt kogu võim ja vägi, et aidata neil edasi minna.

Taolistel aegadel ilmub Saatan alati välja oma väärastunud mõttekäikudega, et anda hoogu kompromissi-aldis elustiilile. Antud juhul kätkes see endas ideed: „Jumala aeg pole veel käes. Koorese korraldus on ilmselge näide sellest. Küll Jumal meile teada annab, kui on õige aeg ehitada. Seniks aga rajagem oma riiki ja nautigem oma religiooni!“ Ehk lihtsamalt öeldes: Iisraeli rahvas - sh. ka need kaks jumalakartlikku meest – olid süüdi silmnähtavas uskmatuses. Nad olid kaotanud kogu oma usalduse ja kindluse Jumalas, et kogeda Tema juhatust ja tuge.

Näen taolist uskmatuse vaimu toimimas tänapäevalgi. Jutlustajad on öelnud mulle otse ja omadega: „Loen juba päevi, mil’ ometigi pensionile saaks. Mul on inimestest nii kõrini ja ma lihtsalt ei jaksa enam nende jamadega tegeleda. Niipea, kui pension käes, olen siit kadunud.“ EI! Ärgu see iial olgu ühegi tõelise jumalasulase suhtumine! Püha Vaim on eluandev Vaim ja kui sa elad ning teenid Vaimus, siis mida vanemaks sa saad ja mida kauem Jumalat teenid, seda tugevamaks sa keset kõiki neid olukordi muutud. Jumala töö peaks muutuma su jaoks iga aastaga üha põnevamaks!

kolmapäev, 17. juuli 2013

MINNES TAGASI EGIPTUSESSE

Jesaja räägib sellest, kuidas Kristus tervendab kogeleva keele (vt.Jesaja 33:19). Heebrea keeles tähendab „kogelemine“ vigast väljendust v. lauset. See viitab ebakindlust ja kahtlusi täis häälele, milles puudub igasugune vägi ja tõde. Pange tähele prohveti tõsiseid sõnu sel teemal: „Sest jõle räägib jõledust ja ta süda taotleb nurjatust, et teha jumalavallatust…“ (Jesaja 32:6). Heebreakeelne tähendus sõnale „jõle“ viitab rumalusele ja kuriteole. See lähtub sõnast „nabal“, mis tähendab „tobut või rumalat“. Jesaja ütleb meile: „Ainuüksi õel ja rumal inimene püüab anda edasi Jumala Sõna, elades ise samal ajal patus. Seetõttu on tema suusõnad kui ülim rumalus!“ Taoline inimene räägib „Issanda kohta valet, et näljast hinge lasta nälgida ja janusele keelata jooki.“ (Jesaja 32:6). Tema enda vead eksitavad eksiteele ka teisi.

'Olen rohkem kui veendunud, et on olemas üks konkreetne patt, mis enam kui ükski teine, põhjustab tõe totaalset moonutamist. See on uskmatuse patt, mis vohab metsikult paljudes tänapäeva teenistustes. Jumal nimetab uskmatuse pattu „Egiptusesse tagasiminekuks“. „Häda neile, kes lähevad Egiptusesse abi saama…aga ei vaata Iisraeli Püha poole ega küsi nõu Issandalt!“ (Jesaja 31:1). „Häda kangekaelseile lastele, ütleb Issand, kes peavad nõu, aga ilma minuta…kes lähevad alla Egiptusesse, küsimata nõu minu suust.“ (Jesaja 30:1-2). Jesaja oli täiesti tumm, kui nägi mitmeid Iisraeli juhte rakendamas oma hobuseid ja põrutamas Egiptusesse, leidmaks nõu oma rahva poliitilistele ja turvaküsimustele. Tegu oli nende samade meestega, kes olid öelnud prohvetile, et neil pole aega Jumala otsimiseks ja Temaga nõu pidamiseks. Kuid Jumal ei võtnud seda kergelt. Ta nimetas seda mässumeelsuseks ja kuulutas häda neile!

Ega tänapäevalgi lood teistsugused ole. Suurel hulgal kristlasi jookseb ühelt seminarilt ja konverentsilt teise selle sama „mingem Egiptusesse“ mentaliteediga. Nad loovad erinevaid võrgustikke, töötavad välja strateegiaid ja laenavad ilmalikke meetodeid, võttes omaks lihaliku nõu. Ehk lühidalt öeldes: nad otsivad kõikvõimalikke uusi asju, mis neile põnevust pakuksid. Kuid palvetav sulane, kes usaldab täielikult Jumalat, teab, et tal pole aega „Egiptuse“ kontseptsioonide jaoks. Ainuke paik, kuhu tema ruttab, on ta salajane palvekamber – paik, kus põlvedel olles ka nõu ja abi saab!

teisipäev, 16. juuli 2013

TÕELINE JUMALA SULANE

Kui prohvet Jesaja kuulutas ette Kristuse ja Tema kuningriigi tulekut, tõi ta ka välja, millised Kristuse tõelised sulased olema peavad. Seda tehes defineeris ta meie viimsete aegade teenistuse, otsekui öeldes: „Ma tahan, et teaksite, milline on tõelise Jumala rahva tunnus; nende, kes saavad teenima ja kuulutama just vahetult enne Rahukuninga saabumist ja Tema valitsusajal!“ Jesaja alustas järgmiste sõnadega: „Vaata, kuningas hakkab valitsema õigluses ja vürstid asuvad juhtima, nagu on kohus.“ (Jesaja 32:1). Ja lisas siis: „Siis on igaüks neist otsekui pelgupaik tuule või ulualune vihmahoo eest, otsekui veeojad põuases paigas, otsekui võimsa kalju vari märga igatseval maal.“ (Jes.32:2)

Minu jaoks on selge, et Jesaja räägib Kristusest, andes ühtlasi ka mõista, et tõeline Jumala sulane kuulutab Kristust ja kõike Temaga kaasnevat täiust! Pole kahtlustki, et selline usklik võtab isikliku aja olemaks koos vaid Jeesusega ja usaldab oma Jumalat, et too muudab tema hinge kui hästi kastetud aiaks. Ta elab täies kindluses ja tema vaim on täis rahu ja hingamist. Tolle tõelise Jumala sulase hinges ei mölla vähimadki patu-tormid. Hoopis vastupidi – ta usaldab täielikult Püha Vaimu, et Tema aitab tal suretada kõik oma patud ja ta vaim on vaba kui lind. Tal pole mingeid hirme ega muresid, kuna tema ja Issanda vahel on kõik selge. Tema südames heliseb üks laul, kuna ta tunneb rõõmu Kristusest! Veelgi enam – see sulane teab, et keegi ega miski ei saa talle kahju teha, kuna ta hoiab kinni Jumala tõotusest kaitsta ja hoida oma õigeid. Ükski relv, mis tõstetud tema vastu, ei toimi, sest Jumal ise tõuseb iga keele vastu, mis suunatud tema vastu. Jumal on ta kaitsjaks kõiges ja kõikjal!

Jesaja toob välja kaks tunnust, mis omased õigele Jumala sulasele. Esmalt tunnetuse and ja teiseks Jumala hääle selge eristamine: „Siis pole nägijate silmad suletud ja kuuljate kõrvad panevad tähele.“ (Jesaja 32:3). Näeme näidet selle kohta Jeesuse esimeses kohtumises Naatanaeliga. Nähes Naatanaeli tulemas enese suunas, hüüdis Ta: „Ennäe, tõeline iisraeli mees, kelles ei ole valet.” (Johannese 1:47). Ehk teisisõnu: „Vaadake, vennad! Siit tuleb mees, kes pole silmakirjalik. Temas pole mingit pettust ega ebamoraalsust, vaid ta on üks ehe ja puhas astja!“

esmaspäev, 15. juuli 2013

ENAMUS KRISTLASI ON JÕUETUD by Gary Wilkerson

„Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju.“ (Luuka 12:48)

Enamus tänapäeva kristlasi on jõuetud ja väeta. Osade lugejate jaoks võib see ütlus tunduda ülepingutatuna, teiste jaoks aga ilmselgena. Kuidas iganes ka poleks – selle mõtte välja ütlemine on midagi, mida ma parema meelega ei teeks.

Mõelge korraks, milline „normaalne“ kristlus ühe tavapärase uskliku jaoks välja näeb? Tegu on inimesega, kes otsib pisut omakasu ja on ka veidi materialistlik. Enamus tema igapäevaseid otsuseid taandub oma elu parendamisele. See puudutab ka tema vaimulikke püüdeid, alates kodugrupis osalemisest kuni erinevate kristlike materjalide allalaadimiseni oma arvutisse. Samuti ka erinevate seminaride külastusi. Kõigis neis asjus pole midagi halba. Issand tahab, et me elud oleksid õnnistatud, kuid osade kristlaste jaoks ei peitugi selles midagi enamat kui vaid kõige maise tagaajamine. Kõik on seotud omaenese elu ja mitte jumalariigi parendamisega, mistõttu see võib uskliku tõmmata tühjaks evangeeliumi tõelisest väest.

See, mis rahva jaoks on tänapäeval „normaalne kristlus“, ajab Jumala tõenäoliselt marru. Sest see pole ainuüksi jõuetu ja väeta, aga selles puudub ka igasugune ind ja eneseohverdus. Ehk teisisõnu – see on ristita kristlus ja seetõttu ka Kristuseta kristlus. Ärge minust siinkohal valesti aru saage. Ma olen igati Jumala armu poolt, mistõttu ei taha kellelegi asjatuid koormaid peale panna. Kuid kogudusel on aeg teha vaimne inventuur ja vaadata üle, kas meie „vaimsed püüdlused“ viivad meid lähemale Jumala südamele või panevad meid lihtsalt ringiratast ringi jooksma.

Las ma küsida midagi. Mis te arvate, kas teie vaimse tervise huvides on parem käia koguduses, kus ei kuulutata just suurt palju evangeeliumit, ei õpetata just eriti palju Jumala Sõna ega omata erilist kirge jumalariigi asjade suhtes? Koguduses, kus ei elata just eriti selgelt välja Jumala korraldusi? Või oleks parem käia koguduses, kes peab kalliks Jumala Sõna, kuulutab evangeeliumit ja omab kodugruppe erinevat sorti usklikele? Julgen alandlikult pakkuda, et teisena välja käidud variant võib osutuda enam ohtlikuks te vaimulikule elule. Miks? Sest Jeesus kuulutab, et kellele palju on antud, sellelt ka palju nõutakse. Seetõttu ka inimese jaoks, kelle elu ei vasta piibellikule tõele, mida talle õpetatud, saab kohtupäev olema hirmus.

reede, 12. juuli 2013

KUI JUMAL EI RÄÄGI ENAM

Jesaja kuulutas prohvetikult Iisraelile, et „nende kõrvad, mis kuulevad“ saavad üks päev avatud. Kuid kahjuks sulgesid kõik need kuuljad oma kõrvad Jumala hääle ees, soovides hoida kinni oma pattudest! „Sest kui ma hüüdsin, siis te ei vastanud, kui ma rääkisin, siis te ei kuulnud, vaid tegite kurja mu silmis ja valisite, mis oli mulle vastumeelt. Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, minu sulased söövad, aga teie nälgite; vaata, minu sulased joovad, aga teil on janu; vaata, minu sulased rõõmutsevad, aga teie häbenete. Vaata, minu sulased hõiskavad südamerõõmust, aga teie kisendate südamevalust ja ulute meeleheitest.“ (Jesaja 65:12-14). Kui traagiline, kui keeldutakse kuulamast Püha Vaimu armastuses edastatud hoiatusi. Millal iganes sulgeme oma kõrvad Jumala korraldusele surmata oma lihalikud patud, oleme juba ette määratud kogema kõikvõimalikku valu ja meelehärmi.

Palun saage aru – ma ei räägi siinkohal mõnest jumalasulasest, kes on jäänud patu meelevalda, mida ta vihkab. Nõnda nagu ma ka ei viita ühelegi usklikule, kes ei saa enne asu, kui on kogenud Püha Vaimu vabastavat väge oma elus. Ma räägin pigem usklikust, kes on hakanud armastama oma pattu ja kes on „asetanud oma pea Dilaila sülle“. Taolisel inimesel on paadunud südametunnistus. Sulane, kes jätkab oma patustel teedel, saab kuulma kõikvõimalikke hääli, aga ükski neist pole Jumala oma. Pigem antakse see inimene üle väärkujutluste meelevalda: „Nõnda valin minagi nende jaoks piinu ja saadan neile sellepärast hirmuvärinaid; sest kui ma hüüdsin, siis ei vastanud ükski, kui ma rääkisin, siis nad ei kuulnud, vaid tegid kurja mu silmis ja valisid, mis on mulle vastumeelt.“ (Jesaja 66:4)

Kui kohutav see on, kui Jumal enam ei räägi! Kuid samas kui julgustav teada, et Püha Vaim hoiatab meid armastaval moel, et hoida meid patu eest.

neljapäev, 11. juuli 2013

PIMEDUSE TEOD

„Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?“ (Matteuse 6:23). Piibel annab väga selgelt mõista, et varjatud patud on „pimeduse teod“ ja et valgusel pole pimedusega mingit pistmist.

Peetrus räägib meile, et Kristus „kuulutas vangis olevaile vaimudele, kes olid olnud sõnakuulmatud muiste“ (1 Peetruse 3:19-20). Sõnakuulmatus oli see, mis heitis need hinged pimeduse vangi. Nõnda on ka tänapäeval – iga teadlik sõnakuulmatuse tegu pimestab meie sees olevat tunnetuse valgust. Ja mõne aja pärast saab me tõe tunnetus moonutatud ja „avatud taevas“ kattub pilvedega.

Issand kannatab väga selle all, kui varjatud patt me hingede üle pimeduse loori laotab. Ja miski ei kurvasta Teda rohkem kui see, kui me keeldume ja hülgame Tema hoiatused ja patutunnetuse. Mõelge, kui traagiline see kõik on, võttes aluseks alljärgnev kiri, mille kord saime: „Mu abikaasa on täiega alistunud interneti pornole. Andsin lahutuse sisse, kuid talle ei lähe see vähimalgi määral korda. Olime õnnelikus abielus 25 aastat, enne kui see kõik juhtus. Ma ei suutnud mõista, mida ta küll oma suletud toas nii kaua arvutiga teeb, kuni ühel päeval sattusin talle peale ja olin šokis kõigest sellest rüvedusest, mis mulle arvutiekraanilt vastu vaatas. Ta oli sellest täielikus sõltuvuses. Tema loomus muutus ja kõik see nõmedus kandus üle ka talle. Ta teadis, et on sõltuvuses, kuid ütles ometi: „Ma ei saa sinna midagi parata, mistõttu teen nii, nagu mulle meeldib!“

Apostel Paulus pöördub kõigi taoliste inimeste poole, manitsedes neid mitte elama „oma tühises meeles“ (Efeslastele 4:17). Kõik need inimesed õigustavad oma pattu, otsimata vähimatki väljapääsuteed. Paulus ütleb neile: „Olles oma mõtlemisega sattunud pimedusse ning võõrdunud Jumala elust neis oleva teadmatuse ja südame paadumuse tõttu.“ (Ef.4:18). Kuidas neist said nii pimedad ja rüvedusest läbi imbunud? Nad langesid pimestatuse küüsi, mis tuleb kõigi üle, kes annavad patule järele: „Nende tunnetus on nüristunud ja nad on loovutanud end kõlvatusse tegema ahnelt kõike roppust.“ (Ef.4:19).

Puritaanlasest kirjanik John Owen ütles välja kõige selle traagilise tulemuse: „Inimene, kes on jäänud mõne võimutseva himu meelevalda, kogeb võlts turvalisust ega tunneta lähenevat ohtu.“ 

kolmapäev, 10. juuli 2013

AVATUD TAEVAS

Jeesus pöördus Naatanaeli poole ja ütles: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde.” (Johanesse 1:51). Kreekakeelne tähendus sellele fraasile lähtub sõnajuurest, mis viitab „korduvusele“. Ehk teisisõnu: Jeesus ütles Naatanaelile, et Jumal saab avama talle jätkuvaid ilmutusi. Nõndasamuti sõlmib Jumal taolise lepingu ka iga oma sulasega, kes kuulutab Tema Sõna ja kelle elus pole ühtki varjatud pattu või musta saladust. Taoline jumalasulane saab jätkuvaid ilmutusi Kristuse aust. Ja ta tegutseb kui Jumala oraakel, saades pidevalt värskeid sõnumeid taevast.

Olen sageli hämmingus neist värsketest võitud sõnadest, mida kuulen erinevate tundmatute noorte jutlustajate suust. Meile saadetakse suurtes kogustes jutluste salvestisi üle Ameerika ja aegajalt ma kuulengi just selliseid sõnumeid. Ja saades osa taolisest puhtast Kristuse visioonist, võtan ma aegajalt selle jagajaga ka ühendust, paludes saata endale tema teisigi salvestisi. Ja kui need osutuvad siis põhjapanevateks nii oma nägemuse kui sõnumi poolest, võib ka juhtuda, et nende sõnumite kuulutaja kutsutakse Times Square’i kogudusse kõnelema. Muideks, see on just see, kuidas leidsime kord oma koguduse vanempastori Carter Conlon’i.

Taolised jumalasulased on otsekohesed ja väga lihtsad oma suhtes Jumalaga ja nende elud on kui avatud raamatud. Nad on pühendunud oma peredele ega kanna endas vähimatki ambitsioonikuse grammi. Selle asemel on nad rõõmuga väikeste koguduste pastoriteks, veetes palju aega ka Isa ees palves. Kogu nende olemus kannab endas Jumala vaimsust ja Kristuse ilmutused voolavad neist kui eluvee allikad.

Meiegi koguduses teenivad jumalakartlikud vanemad. Ja kui ma kuulen neid mehi kuulutamas, vangutan ma hämmastunult pead ja mõtlen: „Kust küll need sulased sellised imelised, aulised ilmutused said, täis Kristuse väge ja täiust? Neil pole mingit teoloogilist haridust ja ometigi jagavad nad puhast, pühadust täis ilmutusi!“

Nõnda nagu Naatanaeligi elus, pole nendegi sulaste elus mingit salakavalust, salajast pattu või harjumust. Seetõttu on nad ka võimelised nägema, kuulma ja eristama Jumala häält oma elus, tabades täpselt ära Tema südamelöögi!

teisipäev, 9. juuli 2013

TASUTA ARM!

„Isa ütles talle: „Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma. Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud.”” (Luuka 15:31-32).

Noorem poeg, see kadunud hing, siples üksilduse mülkas, mille patt oli endaga kaasa toonud. Ta oli surnud omaenda tahtele ja närusele olekule ja koges midagi palju suuremat kui oma valu – ta koges oma kaotsi minekut! Seetõttu ka, mõeldes oma isale, tahtis ta minna tagasi ta juurde ja alistuda talle kõige täiega. Ta teadis, et ei suuda iial tasuda oma isale kõige eest, mille oli kord tema käest saanud või heastada midagi oma heade tegude läbi. Samuti mõistis ta, et sõltub täielikult oma isa armust ja armastusest, et üldse kuidagi millestki taastuda. Vanem poeg polnud aga kunagi kogenud seda „kaotsi mineku“ tunnet; seda, kui lootusetu on ületada kuristikku iseenda ja isa vahel, mistõttu ta ei tundnud ka eales vajadust surra iseenda minale.

Mu armsad, seda kuristikku pole iial võimalik ületada läbi omaenda jõupingutuste, tegude või lubaduste. Jumala Isa armastus aktsepteerib meid ainuüksi Jeesuse Kristuse vere läbi. Ükski teine variant ei toimi. Ainuüksi rist on see, mis ületab selle kuristiku.

Te võite nüüd protesteerida kõige vastu, millest siin kirjutanud olen, öeldes: „Vend Wilkerson, sa tahad patustele öelda, et kui nad vaid meelt parandaks, oleks kõik korraga OK? Et Jumal kustutab kogu nende mineviku ja kingib neile ühe hetkega soosingut ja õnnistusi?“ Just nimelt. Just seda ma ütlengi, sest see on ka see, millest Jeesus nimetatud tähendamissõnas räägib! Millal iganes patune pöördub siiras meeleparanduses Jumala poole, olles murtud ja alandlik, sattub ta koheselt armastava Karjase käte vahele.

Arm on vabalt kättesaadav kõigile, kes on surnud oma enda headusele ja tunnistavad oma tegelikku kaotsi mineku staatust! 

esmaspäev, 8. juuli 2013

KAS VEETA TALV FOINIKSIS? by Gary Wilkerson

Paulus ja „mõned teised vangid“ viidi Rooma, kuid oma teekonnal seisid nad silmitsi mitmete raskustega. Kuna purjetamine oli ohtlik, tahtis Paulus jääda paika nimega Hea Sadam, kuid kahjuks polnud see võimalik. „Ja et sadam oli talvitamiseks sobimatu, siis võttis enamik nõuks minna sealt merele ja kui võimalik, jõuda talvitama Foiniksisse, sellesse Kreeta sadamasse, mis on lahti edelasse ja loodesse.“ (Apostlite teod 27:12).

Minnes läbi elutormide, unustame sageli ära, et laev, millel viibime, on lahingulaev. Oleme lahingus Saatanaga, mistõttu ka pidevalt silmitsi pimeduse jõududega. See on ka piisavalt hea põhjus, miks mitte „jääda talvituma Foiniksisse“. Oleme sõjas vaenlasega, kes toob kaasa depressiooni, ründab me abielusid ja orjastab uut teismeliste põlvkonda heroiiniga, mis on kasvavaks probleemiks paljudes linnades. Oleme astunud lahingusse usuga, et Kristuse auline evangeelium suudab vabastada vangistatuid. Et Ta on ustav murdma lahti aheldatute ahelaid, vabastama perekondi probleemide mülkast ja jõudma oma rikkaliku armastusega nendeni, kel’ kõige suuremad vajadused. Et püsida selles lahingus, on lausa kohustuslik hoida oma pilk missioonil, mille Jumal meile on andnud ja panna tähele Tema suunavat häält. Samas aga on meie missioongi teisejärguline, sest kõige olulisem on „tunda Teda, kellesse oleme uskuma hakanud“ (2Tim.1:12).

Kõnetab see sind? On su laev sulle saanud tähtsamaks Jeesusest su südames? Oled sa saanud ehk liigselt haaratud maistest muredest – olgu selleks siis hea elatise teenimine või eduka teenistuse omamine? Samasse punti käib ka Jumala kõrge kutsumine su elus. Ära minust nüüd valesti aru saa! Küsimus pole selles nagu Ta tahaks takistada sind töötamast kõvasti või teenimast Teda täie pühendumisega. Samas aga – oleks Tal võimalik rääkida su südamesse just praegu sellest, mis kõige olulisem?

Kui oled siiani veetnud kõik oma talved Foiniksis, siis tea, et Ta kutsub sind tagasi teekonnale Rooma. Seetõttu jäta kõrvale kõik, mis takistab sind täitmast „Jeesuse missiooni“.

reede, 5. juuli 2013

KADUNUD POEG JA TA VEND

Nii kadunud poeg kui ka ta vend olid mõlemad võrdselt patused. Noorem poeg polnud mõistnud armu tõelist tähendust, mis tähendab kasvada pühaduse küpsuses. Kuid vanem poeg polnud iialgi õppinud tundma oma isa südant. Ta oli alati püüdnud teenida isa armastust läbi sõnakuulelikkuse ja tegude. Ta ei suutnud leppida, et tegelikult oli ta isa teda alati tingimusteta armastanud ja sel polnud mingit pistmist tema tegudega. Fakt oli see, et ta isa armastas teda ainuüksi seetõttu, et ta oli temast sündinud.

„Siis tuli isa õue ja palus teda. Tema aga vastas isale: „Vaata, nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega. Aga kui see su poeg, kes su vara on hooradega nahka pannud, tuli tagasi, siis sa tapsid temale nuumvasika!” (Luuka 15:28-30). Ehk vanem poeg ütles oma isale: „Ma olen kõik need aastad rüganud kõige täiega, et sulle meelepärane olla, kuid sa pole kunagi osutanud mulle sellist armastust nagu nooremale vennale. Või vähemalt pole ma kogenud seda.“ See üksainus lause võtab kokku protesteeriva poja probleemi juure. Ta arvas, et on õigusega läbi heade tegude teeninud välja kõik selle, mille ta vend sai omale armu läbi.

Igal käsumeelsel inimesel on raske panna maha oma lihalikud püüded. Miks? Sest meie inimlik loomus tahab hiilata oma tegudega Jumala silmis! Me tahaks nii kangesti öelda: „Olen oma rahu Jumalas auga välja teeninud. Olen paastunud ja palvetanud ning teinud kõikvõimaliku, et saavutada võitu. Olen näinud kõvasti vaeva ja lõpuks omadega pärale jõudnud.“

Kui oleksime eneste vastu ausad, siis näeksime, et me inimlik loomus sõdib alati Jumalast sõltumise vastu. Me ei taha toetuda Tema armule ja armulikkusele või tunnistada, et ainuüksi Tema suudab anda meile kogu väe, tarkuse ja meelevalla elada võidukat elu.

Peame olema ettevaatlikud, et me ei hakkaks protestima vanema venna kombel. See „oma minast“ lähtuv protest pole midagi enamat kui vaid lehk Jumala ninasõõrmeis! 

neljapäev, 4. juuli 2013

MEELTPARANDAVA SÜDAME HÜÜD

„Aga tema vanem poeg oli väljal ja kui ta sealt tulles jõudis maja lähedale, kuulis ta pilli ja tantsimist, ja ta kutsus ühe sulastest enda juurde ja päris, mis see võiks olla. See ütles temale: „Sinu vend on tulnud ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud tema tagasi täies tervises.” Ent tema vihastas ega tahtnud sisse minna. Siis tuli isa õue ja palus teda.“ (Luuka 15:25-28).

Kadunud poja vanem vend sai hetkega pahaseks. Oli ta ju aastaid oma isa kõigest hingest teeninud, eksimata ühegi käsu või korralduse vastu. Seaduse järgi oli ta igati korralik, olles hoidnud end ka igati puhta –ja laitmatuna. Ometigi – piiludes läbi akna, nägi ta suurimat armulikkuse avaldust, mida üks inimene eales kogeda võiks: isa embas meeleparandajat – kadunud poega. Ilma mingeidki küsimusi esitamata või loengut pidamata, riietas ta oma poja uue rüüga ja taastas ta endise positsiooni täis täit soosingut ja õnnistusi. Ja siis korraldas talle uhke pidusöömaaja!

Pilt, mida vanem poeg nägi, rääkis sellest, et inimene võib meelt parandada sõltumata sellest, kui madalale ta ka langenud poleks. Seda siis, kui ta annab oma elu juhtimise üle ja tuleb tagasi isa juurde. Samas aga sõdis vanem poeg kõige selle vastu, keeldudes ka peole minemast. Miks? Ta ei tahtnud saada osa tema jaoks nn. „kergest armust“. Käsumeelsele mõtteviisile on omane protesteerida rikkaliku armu väljavalamise vastu tagasi pöördunud tagasilangeja üle. Nii mitmedki kristlased, kes istuvad kirikupingis kõrvuti mõne alkohooliku või narkosõltlasega, mõtlevad endamisi: „Jumal tänatud, et ma sellist pattu pole teinud! Ta võib ju homme jälle langeda.“ Piibel aga ütleb, et taoline uhkus on surmavam kui ükskõik, milline sõltuvus: „Niisiis, kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks!“ (1 Korintlastele 10:12).

Tõde on aga selles, et kui see kadunud poeg nägi oma vanema venna vissis nägu läbi akna, mõtles ta eeldatavasti endamisi järgmist: „Oh, vennas! Kui sa vaid teaksid, kui väga ma sind imetlen! Sa ei läinud iialgi välja ega patustanud nii nagu mina seda tegin. Su elu on palju parem tunnistus. Mina aga pean elama kogu oma elu mälestusega sellest, kuidas oma pere head nime häbistasin. Ma tean, et ei vääri seda kõike siin ja et tegelikult peaksid hoopis sina olema minu asemel siin, aga…Ma nii väga sooviks, et võiksin omada osadust sinuga!“

See on ühe meeltparandava ja alandliku südame hüüd! 

kolmapäev, 3. juuli 2013

NÄLGIVAD KRISTLASED

Luukas kirjutab kadunud pojast: ”Aga kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli sellele maale kange nälg, ja puudus hakkas temalegi kätte tulema. Ja ta läks ja poetas enda ühe sealtmaa kodaniku juurde ning see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kõtradest, mida sead sõid, ja ükski ei andnud talle.“ (Luuka 15:14-16). Ma olen näinud taolist nälga kristlaste seas. Kord omasid nad imelist tunnistust Jumala armust ja soosingust oma elus, aga tänu patule said neist vaimsed ahervared, kelles polnud enam mingit elu.

Luukas kirjutab veel: „Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: „Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga! Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu üht oma palgalistest!”” (Luuka 15:17-19). See noor kadunud poeg pidi tunnistama:

„Ma ikka ei oska nende õnnistustega ringi käia. Olen patustanud nii Jumala kui oma pere vastu ja mänginud maha kõik, mis minu kätte antud!“

Meeleparandus tähendab palju enamat kui vaid otsa ringi pööramist ja Jumala juurde tagasi minemist. See tähendab omaenda mina täielikku alistamist ja Jumala poole järgneva tunnistusega pöördumist: „Issand, ma tean, et olen oma elus paraja supi kokku keetnud, aga ma tulen alandlikult Su ette ja palun, et Sina võtaks mu elu üle!“ Ja see on see hetk, mil Jumal hakkab imeliselt taastama sind!


Kui see kadunud poeg koju tagasi pöördus, võeti ta avali süli isakojas vastu – mitte kui teenri, aga kui pojana! Ta oli valmis alistuma oma isale ja tolle juhtimisele. Kuid mis veelgi enam – ta igatses lähedase suhte järele oma isaga! Ta oli kaotanud igasuguse huvi maailma asjade vastu ja oli igati valmis täitma oma isa korraldusi (vt.Luuka 15:20-23).


Milline imeline pilt täielikust taastamisest!

teisipäev, 2. juuli 2013

MIDA ARM MEILE ÕPETAB

Times Square’i koguduses kuulutame me nii Jumala armu, kaastunnet kui heldust meie suhtes; nii meie õigeksmõistmist kui pühitsust Tema läbi kui ka meie aktsepteerimist Tema Poja kaudu. Kõik need õpetused taanduvad Jumala armule meie suhtes läbi Jeesuse Kristuse. Mis aga juhtub, kui selle rikkaliku pärandiga üle pingutame?

Mõelge korra selle peale, mis juhtus kadunud pojaga Luuka 15:11-32. Peale seda, kui ta oli oma isa rikkused kätte saanud, hakkasid need ta „taskutesse auke põletama“ ja ta otsustas pöörduda maailma, rahuldamaks oma südameigatsusi. Ta ütles iseendale: „Küll mu õnnistus püsib pikka aega!“

Olen enam kui veendunud, et paljud kristlased ei suuda armu õnnistustega toime tulla. Nad tunnevad rõõmu Jumala piiritust kannatlikkusest; nad täidavad oma meeli ja mõtteid kõikvõimalike piiblisalmidega, mis räägivad armust ja kaastundest. Neile meeldib lugu karjasest, kes läheb selle ühe eksinud lamba järgi, sest see on nii kinnitav ja julgustav. Samas aga – kogudes kokku kõik need imelised, aulised tõed Jumala armu kohta nende suhtes, kaevavad nad ühtlasi auku iseendale, andes järgi oma lihalikule loomusele. Ja kõik see muutub neile otsekui loaks teha pattu!

See kadunud poeg kuritarvitas oma rikkusi sel moel. Ta kulutas oma isa vara pidutsemiste, hasartmängude, joomiste ja prostituutide peale. Õhtu õhtu järel pillas ta oma õnnistusi, langedes üha sügavamale ja sügavamale pattu. Igal hommikul ärgates raputas ta aga süütunde taas oma õlgadelt, korrutades iseendale: „Mul on veel piisavalt kõike alles – küll ma sellega toime tulen!“

Samal moel poevad mitmed tänapäeva kristlasedki oma varjatud himude varju, kulutades oma rikkusi mõttetu eluviisi peale. Nende himu veab neid abielurikkuja voodisse, kokaiini sõõmu ligi, homoseksuaalsuse, pornograafia, alkoholi ja uimastite manu. Ja ometigi lohutavad nad end keset oma pattu, öeldes: „Jumala arm katab kõik enam kui küll. Ta armastab mind sõltumata sellest, mida ma oma lihas ka ei teeks. Tema heldus kestab igavesti!“

Aga see pole nii! Jumala arm pole loodud rüvetamiseks või pillamiseks. Hoopis vastupidi. Paulus kirjutab: „Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult.“ (Tiituse 2:11-12). Jumala arm õpetab meile jumalakartlikust, õigsust ja püha kartust Jumala ees!

esmaspäev, 1. juuli 2013

ÄRA ANNA ALLA by Gary Wilkerson

Paulus ei hakanud vankuma, kui katastroof saabus. Kujuta ette seda pilti: „Kuna kellelgi ei olnud enam mingit tahtmist süüa, siis tõusis Paulus nende keskel püsti ja ütles: „Mehed, te oleksite pidanud minu sõna kuulama ja jätma Kreetalt merele minemata, siis te oleksite vältinud seda hädaohtu ja kahju. Nüüd ma aga manitsen teid olema julged, sest ükski hing teie seast ei hukku, hukkub vaid laev. Täna öösel seisis minu juures selle Jumala ingel, kelle päralt ma olen ja keda ma ka teenin, ning ütles: „Ära karda, Paulus! Sa pead jõudma keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud kõik su kaasreisijad.” Seepärast, mehed, olge julged, sest ma usun Jumalat, et kõik läheb nõnda, nagu mulle on räägitud. Aga me peame jõudma mingile saarele.” (Apsotlite teod 27:21-26). Ma ei tea, kuidas on lood sinuga, aga mul oleks olnud üsna raske selle uudisega leppida. „Mu laev hukkub? Oota, Jumal, mis värk on?“

Mida sa teeksid, kui saaksid teada, et su laev on määratud hukule? Kuidas sa reageeriksid, kui su kutsumist ähvardaksid olukorrad, mis sinu kontrolli alt väljas? Paljudel meist tekkiks identiteedi kriis, kuna meie identiteet on tihedalt seotud me kutsumisega – olgu selleks kutsumiseks siis me perekond, töö või isegi teenistus. Meie laevaks võib olla me kodu, uus auto, laste edukad spordialased saavutused või sada miljon muud asja. Peaksime olema tänulikud Jumalale iga „laeva“ eest oma elus, kuigi mitte ükski neist pole võrdväärne Kristusega ja inimestega, keda Ta on kutsunud meid teenima. Meie identiteet ei tohiks olla seotud kellegi ega millegi muu kui vaid Kristusega.

Paulus teadis seda ja kuigi ta laevast jäid peagi vaid pilpad järgi, ei kaotanud ta kunagi pilku oma kutsumiselt, milleks oli Kristus. Paulus säilitas oma rahu läbi kogu tormi, kuna ta süda valutas eelkõige kõiki pardal olijate pärast, kelle kohta Jumal oli andnud tõotuse, et nad kõik pääsevad. Kellegi kallis laev oli kohe, kohe põhja minemas, aga Paulus julgustas neid kõiki „ikka edasi liikuma“.

Kui Jumal on sind kutsunud millegi jaoks, pole vahet, millised tormid su elus ka ei möllaks. Tema ütleb: „Su lugu pole veel läbi. Kui kõik tundub kontrolli alt väljas, on minul ometigi kontroll kõige üle, mistõttu ära anna alla!“