KUIDAS ÄRKAMINE ALGAB by Jim Cymbala
Uurides suurte ärkamiste minevikku, leiad sealt alati mehi ja naisi, kes igatsesid näha oma hetkeolukorda muutumas – nii iseendas kui oma kogudustes. Nad hüüdsid lakkamata Jumala poole, paludes ärkamist, mis omakorda tähendas enam palvet. Otsekui Psalmis 80, kus Aasaf kurdab oma aja nutuse olu üle: selle langenud müüride ja hädas olevate loomade pärast, mahapõlenud viinaaedade pärast. Kuid siis salmis 19 anub ta: „Elusta meid, siis me kuulutame sinu nime!“
Püha Vaim on palve Vaim. Ainuüksi siis, kui oleme täis Vaimu, tajume ka vajadust Jumala järele, kuhu iganes me ka ei pöörduks. Võime sõita autos, kui korraga me vaim hakkab saatma Jumala poole kõikvõimalikke palveid ja eestpalveid. Otse seal – keset liiklust.
Kui me kogudused ei palveta ja me rahval puudub nälg Jumala järele, siis mis tähtsust sel on, kui palju inimesi me jumalateenistustel käib? Mil moel peaks see Jumalale muljet avaldama? Või kujutate te ette ingleid rääkimas: „Oi, millised kirikupingid! Lausa uskumatu, kui ilusad need on! Oleme siin taevas neist aastaid rääkinud. Ja see, kuidas need astmed nii kenasti sinna kantslini lähevad – lihtsalt imeline!“
Kui me ei taha kogeda Jumala lähedust juba siin maa peal, siis miks peaksime üldse tahtma veel taevasse minna? Sest seal on Ta kõige keskpunkt. Kui me ei naudi Tema ligiolu juba siin ja praegu, ei saa ka taevas olema taevas me jaoks. Sest miks peaks Ta saatma sinna kedagi, kes ei igatse Ta järgi kirglikult juba siin maa peal?
Siinkohal ei taha jätta muljet, nagu meid mõistetaks õigeks meie palvete või muude pühendumist peegeldavate tegude pärast. Ma pole mingi käsumeelne variser. Kuid samas ärgem ka põigakem kõrvale tõsiasjast, milline taevas kord olema saab: paik, kus nauditakse Jumala ligiolu ja võetakse aega, et Teda armastada, kuulata ja kiita.
__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.
Püha Vaim on palve Vaim. Ainuüksi siis, kui oleme täis Vaimu, tajume ka vajadust Jumala järele, kuhu iganes me ka ei pöörduks. Võime sõita autos, kui korraga me vaim hakkab saatma Jumala poole kõikvõimalikke palveid ja eestpalveid. Otse seal – keset liiklust.
Kui me kogudused ei palveta ja me rahval puudub nälg Jumala järele, siis mis tähtsust sel on, kui palju inimesi me jumalateenistustel käib? Mil moel peaks see Jumalale muljet avaldama? Või kujutate te ette ingleid rääkimas: „Oi, millised kirikupingid! Lausa uskumatu, kui ilusad need on! Oleme siin taevas neist aastaid rääkinud. Ja see, kuidas need astmed nii kenasti sinna kantslini lähevad – lihtsalt imeline!“
Kui me ei taha kogeda Jumala lähedust juba siin maa peal, siis miks peaksime üldse tahtma veel taevasse minna? Sest seal on Ta kõige keskpunkt. Kui me ei naudi Tema ligiolu juba siin ja praegu, ei saa ka taevas olema taevas me jaoks. Sest miks peaks Ta saatma sinna kedagi, kes ei igatse Ta järgi kirglikult juba siin maa peal?
Siinkohal ei taha jätta muljet, nagu meid mõistetaks õigeks meie palvete või muude pühendumist peegeldavate tegude pärast. Ma pole mingi käsumeelne variser. Kuid samas ärgem ka põigakem kõrvale tõsiasjast, milline taevas kord olema saab: paik, kus nauditakse Jumala ligiolu ja võetakse aega, et Teda armastada, kuulata ja kiita.
__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.