esmaspäev, 31. märts 2014

USKUDES, ET JUMAL ILMUTAB OMA VÄGE by Gary Wilkerson

Taavet ei öelnud kunagi: „Mu isa käskis mul olla karjane – järelikult olin ma selleks parim. Võitlesin lõvide ja karudega ega kaotanud ühtegi oma lammastest.“ See oleks olnud muidugi hea tunnistus, kuid see poleks toonud au Jumalale. Ainuke Taaveti uhkustus peitus lauses: „Küllap Issand, kes mind on päästnud lõvi ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest.” (1 Saamueli 17:37).

Olles ülemteenriks Babüloonias, pani Nehemja kuninga eest veini maitstes alati oma pea pakule. Kuid tema uhkustus Jumalas oli: „Ma taastan selle linna, et tuua au Jumala nimele.“ Nehemja koges, kuidas tal sees põletas, kui Jeruusalemma tänavail Jumala pilkamist kuulis, mistõttu ta oli otsustanud taastada selle linna müürid.

Moosese tunnistus ei peitunud klauslis: „Ma elasin vaarao kojas ja omasin suurt võimu!“ Ei. Tema uhkeldus peitus sõnumis: „Jumal kõnetas mind põlevast põõsast, mispeale läksin vaarao ette ja ütlesin: „Lase mu rahval minna!“ Tema uhkeldust võis kuulda ka Punase Mere ääres: „Egiptuse sõjavägi on uppunud merre!“

Uue Testamendi usklikel olid sarnased „uhkeldamise“ hetked. Stefanos, kes oli diakon, jagas toitu lesknaistele, mis juba oli juba iseenesest hea tunnistus. Kuid tema uhkeldamist väärt tunnistus tuli veelgi enam esile siis, kui ta uskmatule rahvahulgale kuulutas. Tema võitud kõne ajas rahva nii marru, et nad haarasid kivid ja loopisid ta nendega surnuks. Stefanose tunnistus oli kaheosaline: ta oli ristikoguduse esimene märter ja tema ustav ohver mõjutas hiljem juutide innukat ründajat Sauli.
Ma pole veel kohanud ühtegi kristlast, kes poleks mõelnud: „Kas elus Kristusega pole veel midagi enamat? Millal küll näeme Jumala väe ilminguid tulemas esile selle põlvkonna keskel?“ Võib-olla seisad silmitsi millegagi, mis nõuab Jumala sekkumist. Kui nii, siis see pole koht, kus öelda: „Hakkan rohkem kirikus käima!“ See on koht, kus öelda: „Usun, et Jumal saab ilmutama oma väge mu elus. Ta saab päästma mu abielu ja lapsed ning avaldama mõju mu töökaaslastele. Ta kingib mulle tunnistuse, mida uhkusega jagada.“

Selle sõnumi eesmärk pole kelleski süütunnet tekitada. Pigem on selle eesmärgiks õhutada me südamed üles ja taandada sageli kogetav hirm ning kahtlused. Osad on loobunud uskumast juba nii kaua, et nad isegi ei usu enam, et võiks saada mõne uhkeldamist väärt tunnistuse osaliseks, kuid – Jumala Sõna ütleb midagi muud!

reede, 28. märts 2014

PALVEABILISED

Paulus oli nii teadlik oma vajadusest teiste eestpalvete järele, et ta lausa anus „palveabiliste“ järgi kõikjal, kus ta käis. Ta anus roomlasi: „Ma kutsun teid üles, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi ja Vaimu armastuse läbi võitlema koos minuga palvetes Jumala poole minu eest, et ma pääseksin...“ (Roomlastele 15:30-31). Ühtlasi palus ta ka tessalooniklasi: „Vennad, palvetage meie eest!“ (1 Tessalooniklastele 5:25)

Kreekakeelne tähendus sõnale „võitlema“ on „võitlema koos minuga kui palvepartner; maadlema minu eest palves.“ Paulus ei palunud, et teda aidataks kiiresti „troonile“. Küll aga anus ta: „Võidelge minu eest palves. Pidage vaimulikku sõda nii minu kui evangeeliumi pärast.“

Kui Paulus oli vanglas, valmis loobuma oma elust, õhutas ta filiplasi palvetama iseenda pärast: „Sest ma tean, et see tuleb mulle päästeks teie eestpalve ja Jeesuse Kristuse Vaimu abi kaudu.“ (Filiplastele 1:19). Paulus teadis, et ta on väljavalitud mees ja et Saatana hordid olid väljas teda hävitamas. Nõnda samuti on iga tõelise evangeeliumi kuulutajaga. Iga pastor, jutlustaja ja evangelist vajavad palveabilisi, kes nende eest pidevalt palvetaks. Võin kinnitada, et ma ei kirjutaks teile neid ridu praegu, kui mul poleks palveabilisi, kes poleks seisnud minuga läbi kõigi nende aastate. Mulle tuletati seda hiljaaegu järjekordselt meelde, kui Euroopas ühte jumalasulaste konverentsi ja õhtusi krussaade läbi viisin. Kogu selle aja andis Jumala Vaim mulle väga selgelt mõista, et olen kantud suure hulga eestpalvetajate palvetest.

Nizzas, Prantsusmaal, ei arvata ameeriklastest suurt palju midagi; veel vähem Ameerika evangelistidest. Seetõttu olid kõik õhtuse krussaadi pärast mures, mõeldes: „Kas see läheb üldse läbi?“ Prantsusmaa on tuntud oma skeptitsismi, ateismi, agnostitsismi ja uskmatuse poolest. Pealegi polnud seal eales varem sellist üritust toimunud nagu meie plaanisime. Samas aga – kui õige aeg kätte jõudis, tuli sinna tuhandeid inimesi. Ja just siis tundsin ma end kõige abitumana. Mul polnud aimugi, mida jutlustada, sest iga teema, millele olin mõelnud, ei tundunud kuidagi sobivat. Olime mu tõlgiga mõned mu märkmed üle vaadanud, kuid ükski ei tundunud sobivat tolleks õhtuks. Seetõttu hoiatasin teda ette, et mul pole aimugi, millest saan rääkima.

Samas aga, ühel hetkel lavale astudes, langes Püha Vaim võimsalt mu üle ja ma kogesin tuhandete eestpalvetajate palveid toetamas mind. Hakkasin rääkima ja Püha Vaim täitis mu suu õigete sõnadega. Kõnelesin 40 minutit ja kogu selle aja valitses selline vaikus, et oleks võinud kuulda nõela kukkumist. Lõpetades ütlesin lihtsalt: „Kui vajate Jeesust, tulge palun ette“ ja sajad inimesed tulid.

neljapäev, 27. märts 2014

JÄRJEPIDEV PALVE

Mõned piibliõpetlased väidavad, et see on uskmatus, kui palume Jumalalt midagi ikka ja jälle. Kuid see ei vasta tõele ja on nõrgestanud paljude usku. Jumal on käskinud meid paluda, otsida ja paastuda – hüüda Ta poole siiralt ja kogu südamest (vt Matteuse 7:7).

Juba aegade algusest peale on tõelised Jumala sulased pööranud Ta tõotused palveiks:
  • Jeesus teadis, et Ta Isa tõotas Talle kõike juba enne maailma rajamise algust ja ometigi veetis Ta palves tunde, paludes Jumala tahte sündimist siin maa peal. Ta rääkis isegi ühe tähendamissõna, mis illustreeris järjepidevat palvet. See hõlmas endas „pealetükkivat lesknaist“, kes nõudis kohtunikult õigust seni, kuni selle sai (vt Luuka 18:1-8). 
  • Jumal andis Hesekielile võrratuid prohveteeringuid Iisraeli taastamise kohta, tõotades, et tema rahva varemed muutuvad kui Eedeni aiaks. Samas aga ütles Issand, et see sõna ei täitu ilma palveta: „Veel sedagi ma luban Iisraeli sool paluda mul teha nende heaks…“ (Hesekieli 36:37). Ehk teisisõnu: „Ma olen teile andnud küll tõotuse, aga ma tahan, et te paluks selle täitumise pärast. Otsige mind kogu oma südamest, kuni näete selle täitumas. Ma teen, mida olen tõotanud, kuid esmalt peate seda paluma.“ 
  • Taaniel oli lugenud Jumala tõotusest Jeremijale (Taanieli 9:2), mille kohaselt Iisrael pidi saama taastatud peale 70 aasta möödumist. Kui Taaniel nägi selle määratud aasta saabumist, oleks ta ju võinud usus oodata, kuni Jumal selle tõotuse täide viib, kuid selle asemel heitis see jumalakartlik mees silmili maha ja palus kaks nädalat, kuni nägi Jumala tõotuse täituvat. 
Vana Testamendi ajal kandsid Iisraeli preestrid oma rinnaplaadil kõikide Iisraeli suguharude nimesid. See sümboliseeris seda, et inimeste vajadused olid pidevalt preestri südames ja palvetes. Kristlaste jaoks kannab see tänapäeval võrratut võrdpilti Kristusest, kes kannab meid oma südames ja esitab kõik me vajadused Isale. Veelgi enam – iga tänapäeva kristlane on kui preester Issanda ees, mistõttu meie peaks kandma teiste vajadusi oma südameis (vt Jaakobuse 5:14-16).

kolmapäev, 26. märts 2014

EI MINGEID POOLETOOBISEID PALVEID

Issanda sulased – me elame pidevas ohus vaenlase poolt. Meie armastus Jeesuse vastu on ohuks kogu põrgule, mistõttu me ei saa lüüa kaasa üheski pühas töös, ilma arvestamata Saatana kõikvõimalike lõksudega.

Üks abielunõustaja helistas mulle hiljaaegu ja ütles: „Kuhu iganes ma ka kirikus ei vaataks – paarid lähevad lahku igal pool. See on kui Kristuse Ihu tabanud katk.“ Kuulen pidevalt kõikvõimalikest põhjustest, mis tekitavad tormi kristlikes kodudes: ebakõlad, ebapiisav suhtlemine, kiindumuse kadumine, truudusetus. Tegelikkuses aga on see nii palju enamat – rünnak otse põrgust kõigi Jumala pühade vastu.

Purunenud kodud mittekristlaste seas pole just suurim müsteerium, kuid Jumala õigete seas on taolistel keeristel omad põhjused. Mõelge korra. Kuidas on võimalik, et pühendunud kristlased, kes on aastaid kuulanud jumalakartlikku õpetust, kaotavad korraga meelevalla omaenda kodus? Nad teavad enam kui hästi, et Jumala lepingus peitub nende jõud. Nad teavad, et Jumal on tõotanud hävitada iga saatanliku väe, mis tõuseb nende vastu. Aga miks siis ometigi Saatan ikka võimutseb? Miks on kristlaste abielud pideva löögi all? Mina usun, et seetõttu, et üks abielu osapooltest on avanud ukse saatanlikule eksiarvamusele. Võib-olla on lausa mõlemad osapooled teinud teatud kompromisse oma elus või muutunud vaimselt laisaks. Ja nüüd on mässav Kurat saanud jala ukse vahele nii nende südameis kui kodus.

Juhul, kui ka sina oled taolise rünnaku all, peaksid esitama sama küsimuse, mille jüngrid esitasid: „Isand, miks ei suuda me neid deemoneid välja ajada?“ Jeesus vastas, et on teatud deemonlikke sidumisi, mis ei allu vaid käte peale panemisele või südantlõhestavale ühekordsele palvele. Need köidikud on nii tugevalt kinnistunud, et neist lahti saamiseks ei aita muu kui vaid alaline palve ja paast. Samas on tänapäeva kogudused otsekui koomas selles osas, mis puudutab palve väge. Miljonite silmad oleks kui looritatud, mistõttu Jeesus on viimane, kelle juurde nad hädaolukorras pöörduvad. Nad on hüljanud oma salajase palvekambri ja pöörduvad pigem psühholoogide, nõustajate, raamatute ja sõprade poole – ükskõik, mille, aga mitte Issanda poole.

Kui sa ütled, et su abielu on karidel, aga sa tahaks selle siiski päästa, siis huvitav, kui palju aega sa veedad vaid Jumalaga? Kui palju kordi oled sa kasvõi tunnikski teleka välja lülind’, et istuda Jeesuse jalge ees ja puistata Talle oma südant? Kui mitu söögikorda oled sa vahele jätnud, et paastuda oma abielu pärast?
„Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda. „ (Jaakobuse 5:16)

teisipäev, 25. märts 2014

PALVE FOOKUS

Palve on sageli üks kõige isekamaid valdkondi kogu kristlase elus. Sest kui mõelda sellele, keskenduvad enamus me palveid meie endi vajadustele. Meie palvete kaks peamist teemat on meie isiklik vaimne kasv ja meie pere ning sõprade vajadused. Vahel harva võib muidugi juhtuda, et sirutume ka kaugemale omaenda väikesest maailmast ja palume teiste eest. Kuid tavaliselt, kui lubame kellelegi: „Ma palvetan su eest!“, me seda siiski ei tee. Või kui, siis ainult korra, unustades peagi ta vajadused.

Olen hiljaaegu uurinud omaenda palveelu Piibli valgel ja kogenud süütunnet oma palvete kitsarinnalisuse –ja piiratuse pärast. Nii nagu enamus usklikke, veedan ka mina palju aega palves, otsides Jumalat oma vaimse elu suhtes. Hüüan Ta poole, et Ta muudaks mind pühamaks ja rohkem enda sarnaseks; et Ta jagaks mulle juhtnööre eluks ja võiaks mu teenistust. Ma naudin seda kallist osadust Temaga, Teda vaikselt ülistades ja Tema ligiolus kosutust leides. Ühtlasi palun ma igapäevaselt oma pere eest. Palun, et Jumal kaitseks mu lapsi vaenlase salasepitsuste eest; palun, et mu pojad oleks kui puud, mis istutatud Jumala veeojade äärde; et mu tütred oleks kui lihvitud kivid Tema kojas ja mu lapselapsed armastaks Jeesust. Palun ka me koguduse murede pärast. Ühtlasi teen eestpalveid üksikisikute pärast, kes on raskustes ja misjonäride ning teenistuste pärast, keda me toetame.

Sa võid nüüd öelda: „Aga see kõik on ju äärmiselt kiiduväärt, vend Dave. On hea teada, et sulged end oma palvekambrisse koos Issandaga, Temaga suheldes ja kõigi nende vajaduste pärast paludes.“ Kuid Jumala Sõna kohaselt armsast osadusest ainuüksi ei piisa. Jah, selles peitub meie vaimse kasvu saladus ja midagi imelisemat annab siin maa peal üldse kogeda. Samas aga – kui läheme Jumala trooni ette ainuüksi iseenda kasvu ja vajaduste pärast, oleme isekad. Me lihtsalt ei saa eirata palvet kõigi tõsiste vajaduste pärast ka me ümber.

„Siis ta ütles oma jüngritele: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!” (Matteuse 9:37-38).

esmaspäev, 24. märts 2014

JUMALAST ANTUD UNISTUSED JA UNENÄOD by Gary Wilkerson

1 Moosese 37:5 on öeldud, et: „Kord nägi Joosep unenäo.“ Jumal kõnetas Joosepit otse tema unenägude kaudu ja ta ei kohkunud neist tagasi, vaid lasi neil hoopis sütitada jumaliku ambitsiooni oma südames. Sõna unenägu mainitakse Piiblis 113 korda ja üle 30 salmi neist on seotud Joosepiga.

1 Moosese 37:5 jätkub: „…ja jutustas selle oma vendadele; seejärel hakkasid need teda veel enam vihkama.“ Paljud meist häbenevad unenägusid või unistusi, mille Jumal on me südamesse pannud ja osa sellest on tingitud hirmust selle ees, mida teised neist arvavad. Samas aga – seni kuni me ei räägi neid jumalikke asju välja, ei saa need ka iialgi sündima. Oma unenäole või unistusele hääle andmine on juba ususamm omaette.

Minu unistuseks oli aastaid juhtida sellist elujõulist kogudust nagu Springs’i Kogudus (The Springs Church), aga igakord, kui sellest unistusest rääkisin, nägin inimeste kahtlevaid pilke. Mul oleks nii kerge olnud langeda nende kahtluste alla; seda enam, et olin sinnamaani olnud alati ju vaid väikeste koguduste pastor. Kuid tänu Jumalale, et Ta Vaim julgustas mind jätkuvalt ütlema „jah“ unistusele, mille Tema ise oli pannud mu sisse ja usaldama, et Tema teeb selle ka teoks.

Pole midagi hullemat, kui anda järgi ahvatlustele, mis hävitavad Jumala poolt antud unistuse. Ka Joosep oleks võinud patule järgi anda, kui Pootifari naine teda võrgutada püüdis. Kuid kui sa elad Jumalale, teed endast kõikvõimaliku, et Teda mitte kurvastada. Joosepi väärikus ajas Pootifari naise marru, kuid ta seisis õige asja eest, kui temaga magamast loobus. „Kuidas tohiksin siis teha seda suurt kurja ja pattu oma Jumala vastu?” (1Moosese 39:9).

On aeg, et haaraksid taas unistuse järele, mille Jumal sulle ammu aega tagasi andis. Võid küll ise mõelda, et oled kuhugi „kaevu“ kinni jäänud ja tegu on ühe lõputu katsumusega, kui samas Jumal valmistab sind ette Tema auväärseks teenimistööks. Või kardad sa unistada? Siis palu, et Jumal asendaks su hirmu usuga. Tuled sa ehk perest, kus asjad ei toiminud hästi? Luba Jumalal juhtida end sõltumata vanadest haavadest. Või kardad sa, et oled liialt kaua pattu teinud? Siis pea meeles Tema tõotust minna iga ühe oma lamba järgi, kes on eksinud.
Jumal tervitab igat patust astuma usuellu ja päästab iga oma uskuva sulase ükskõik millisest august, kuhu nad ka langenud poleks. Ära lase millelgi takistada seda kõrget kutsumist, millesse Jumal sind kutsub. Ta tahab asetada su jalad kiiremale rajale, mis toob au Tema nimele.

laupäev, 22. märts 2014

KUIDAS ÄRKAMINE ALGAB by Jim Cymbala

Uurides suurte ärkamiste minevikku, leiad sealt alati mehi ja naisi, kes igatsesid näha oma hetkeolukorda muutumas – nii iseendas kui oma kogudustes. Nad hüüdsid lakkamata Jumala poole, paludes ärkamist, mis omakorda tähendas enam palvet. Otsekui Psalmis 80, kus Aasaf kurdab oma aja nutuse olu üle: selle langenud müüride ja hädas olevate loomade pärast, mahapõlenud viinaaedade pärast. Kuid siis salmis 19 anub ta: „Elusta meid, siis me kuulutame sinu nime!“

Püha Vaim on palve Vaim. Ainuüksi siis, kui oleme täis Vaimu, tajume ka vajadust Jumala järele, kuhu iganes me ka ei pöörduks. Võime sõita autos, kui korraga me vaim hakkab saatma Jumala poole kõikvõimalikke palveid ja eestpalveid. Otse seal – keset liiklust.

Kui me kogudused ei palveta ja me rahval puudub nälg Jumala järele, siis mis tähtsust sel on, kui palju inimesi me jumalateenistustel käib? Mil moel peaks see Jumalale muljet avaldama? Või kujutate te ette ingleid rääkimas: „Oi, millised kirikupingid! Lausa uskumatu, kui ilusad need on! Oleme siin taevas neist aastaid rääkinud. Ja see, kuidas need astmed nii kenasti sinna kantslini lähevad – lihtsalt imeline!“

Kui me ei taha kogeda Jumala lähedust juba siin maa peal, siis miks peaksime üldse tahtma veel taevasse minna? Sest seal on Ta kõige keskpunkt. Kui me ei naudi Tema ligiolu juba siin ja praegu, ei saa ka taevas olema taevas me jaoks. Sest miks peaks Ta saatma sinna kedagi, kes ei igatse Ta järgi kirglikult juba siin maa peal?

Siinkohal ei taha jätta muljet, nagu meid mõistetaks õigeks meie palvete või muude pühendumist peegeldavate tegude pärast. Ma pole mingi käsumeelne variser. Kuid samas ärgem ka põigakem kõrvale tõsiasjast, milline taevas kord olema saab: paik, kus nauditakse Jumala ligiolu ja võetakse aega, et Teda armastada, kuulata ja kiita.


__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 21. märts 2014

IGAVESTI TEMA!

Võid ehk endamisi mõelda, kui mitmeid kordi küll Issand sulle seda ühte ja sama pattu veel andestab? Ole rahus – tema imeline andestus on piiramatu! Iga kord, kui teed pattu, võid minna Jeesuse juurde ja leida päästet. Samas aga, Jumala andestus pole ei rumal ega ka pime. Jah, sa võid olla kindel, et me Taevane Isa andestab meile, kuid mingil hetkel Ta ka karistab meid, et hoida meid jätkuvast patustamisest.

Kui me 4 last olid veel väikesed, pidin neid väära käitumise pärast karistama. Kutsusin nad oma tuppa, et neile laksu anda, mispeale nad puhkesid nutma ja hüüdsid: „Ei, issi! Mul on kahju! Palun anna andeks!“ Ma andsin neile andeks, kuid see ei takistanud mind neile laksu andmast. Ma teadsin, et kui ma seda ei tee, muutub kogu see lugu tühiseks nende jaoks – pigem naljaks kui distsiplineerimisallikaks. Nõnda samuti on ka Jumala seadused selleks, et tuletada meile meelde nii Ta pühadust kui Ta teid nagu sedagi, et Ta mõtleb, mida ütleb!

Las ma jätta sulle ühe lootuse sõna. Kui tunned just praegu, et pind su jalge alt on patu tõttu kõikuma löönud, siis tahan julgustada sind. Jumal kutsub sind korrale, kuna armastab sind. Ta tahab, et teaksid, mis tunne on karta Jumalat! Aga mida see täpsemalt tähendab – karta Jumalat? See tähendab võimet öelda: „Ma tean, et mu Isa armastab mind. Olen turvaliselt ja igavesti Tema kätes ning tean, et Ta ei hülga mind iial. Ta kogeb mu valu, kui millegagi maadlen ja on kannatlik minuga, kui sõdin patu vastu. Ta on alati valmis andestama mulle, millal iganes Teda appi hüüan, aga samas tean ka seda, et Ta ei lase mul kuritarvitada oma Sõna, olles jätkuvalt sõnakuulmatu selle suhtes. Seetõttu Ta ka ei säästa mind, sest Ta armastab mind liialt palju.“

Selles peitubki kogu asja tuum. Jumal tahab, et võtaksime vastu Tema andestuse, et võiksime kogeda aukartust Tema ees. „Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks.“ (Psalmid 130:4). Kui kogeme kartust Jumala ees, tahame teha enamat kui vaid kuuletuda Talle. Me tahame olla Talle meelepärased; tahame tuua naeratuse Ta suule ja see on kogu püha jumalakartuse õnnis tulemus.

neljapäev, 20. märts 2014

VAID USU KAUDU

Jeremija 31:34 peitub imeline tõotus, mis paneb aluse kogu Uuele Lepingule: „Sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.“ Paulus lisab sellele Uues Testamendis: „Ning teid, kes olite surnud üleastumistes…teid on Jumal koos Kristusega elavaks teinud, andestades meile kõik üleastumised.“ (Koloslastele 2:13). Jumal on tõotanud andestada meile – andestada meile kõik meie patud. Samas aga, see andestuse tõotus kehtib vaid teatud inimestele. See kehtib ainult neile, keda nende patud on haigeks teinud ja purustanud; kes on kogenud süütunde sügavaimaid sügavikke, kannatanud välja Püha Vaimu poolse hinge läbiuurimise, parandanud meelt ja pöördunud usus Kristuse poole! Ütles ju Jeesus isegi, et: „Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!”, ei saa taevariiki.“ (Matteuse 7:21).

Kahjuks aga leidub suurel hulgal kristlasi, kellele ei valmista nende patt mingit muret; nende salajased patused harjumused ei häiri neid karvavõrdki. Nad on veennud iseennast selles, et Jumal on nii armuline ja nii täis armu, et Ta annab neile andeks isegi siis, kui nad põikpäiselt oma patustamist jätkavad. Kuid see pole nii! Nad on harjutanud end võltsrahuga, mis tõrjub eemale igasuguse Püha Vaimu poolt läkitatud patutunnetuse või enese läbikatsumise. Nad on otsinud andestust ilma, et nende süü oleks küpsenud jumalakartlikuks kurvastuseks.

Samas pole Jumala andestus muul moel kättesaadav kui vaid usu kaudu. Sellest pole võimalik mõistusega osa saada. Kristuse kingitus meile oma lunastava vere näol, on nii sügav, armuline ja müstiline, et see ületab igasuguse inimmõistuse. Seetõttu ka, kui kogeme hukkamõistu, hirmu ja süüd oma üleastumiste pärast, seisab Taevane Isa armastavalt me kõrval, olles valmis meile iga kell andestama. Kuid nii Kristuse veri, Isa armastus kui ka Issanda igatsus meile andestada, on õnnistused, mida võib teada ja kogeda vaid usu kaudu: „Et aga Seaduse kaudu ei saa ükski õigeks Jumala ees, on ilmne, sest usust õige jääb elama.“ (Galaatlastele 3:11).

kolmapäev, 19. märts 2014

ISSAND ON HEA JA VALMIS ANDESTAMA

Palju kristlased saavad nii haaratud oma läbikukkumistest, et langevad seeläbi ajapikku lõksu, kus on tunne, et enam ei aita miski. Jesaja kirjutas taolistele usklikele: „Sina vilets, vintsutatu, trööstimatu!“ (Jesaja 54:11).

Mõned taolistest usklikest saavad mingi hetk Jumala peale pahaseks. Nad väsivad ootamast, kuni Ta midagi teeb ja hüüavad süüdistavalt Ta poole: „Issand, kus sa küll olid, kui ma Sind vajasin? Ma hüüdsin Su poole, et leida abi, aga Sa ei vastanud mulle. Olen teinud kõik, mida olen osanud ja ometi pole saanud sest’ vabaks. Ma olen tüdinud pidevast meeleparandusest ja nutust, kui miski ei tundu nagunii muutuvat.“ Paljud taolised usklikud loobuvad lihtsalt püüdmast ja annavad järgi oma himudele.

Teised langevad vaimsesse apaatiasse. Nad on veendunud, et Jumal lihtsalt ei hooli neist enam. Nad ütlevad iseendale: „Minu tee on varjul Issanda eest ja mu õigus läheb mööda mu Jumalast?” (Jesaja 40:27). „Issand on mu maha jätnud, Jumal on mu unustanud.” (Jesaja 49:14).

Samas on ka neid, kes keskenduvad ainuüksi oma patule, püüdes hoida end pidevas patutunnetuse seisus. See omakorda tekitab neis aga üha enam segadust, pannes neid hüüdma: „Meie üleastumised ja patud on meie peal ja nende tõttu me hääbume; kuidas me siis võiksime jääda elama?“ (Hesekieli 33:10). Kuid kogu me olukord ei tohiks päädida vaid patutunnetusega. See, et süütunne ja kurvastus meid meie patu pärast alanduma panevad, ei tähenda veel, et peaksimegi nende tunnete alla jääma. Jah, need on mõeldud selleks, et panna meid tundma, kuidas me omas jõus ei suuda midagi, aga samas ka selleks, et juhtida meid võiduni, mis ristil saavutati.

Peale kõike oma nuttu ja hala Jumala ees, lõpetas Taavet selle järgneva tunnistusega: „Kuid sinu käes on andeksand.“ (Psalmid 130:4). Püha Vaim hakkas täitma ta hinge mälestustega Jumala armust ja talle meenus kõik, mida ta oli õppinud Isa andestava loomuse kohta. „Aga sina oled andeksandja Jumal, armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest.“ (Nehemja 9:17). Peagi tundis Taavet suurt rõõmu, meenutades iseendale: „Sest sina, Issand, oled hea ja andeksandja, ja rikas heldusest kõigile, kes sind appi hüüavad.“ (Psalmid 86:5).

laupäev, 15. märts 2014

VÕTI by Carter Conlon

„Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid.“ (Matteuse 7:12). Selle kõige läbi oleks Jeesus otsekui öelnud: „Kui mul on valus, tahan, et keegi tuleks ja lohutaks mind. Kui oleksin omadega kadunud, tahaksin, et keegi tuleks ja teeks ükskõik, mida, et mind sellest olukorrast välja aidata.“

Mida iganes sa tahad, et teised sulle teeksid – tee seda sama ka neile. Selles peitub tegelikult kogu võti avamaks kõiki allikaid, mida Jeesus ütleb, et võime paluda Ta käest. Selles peitub võti talumaks kõigi nende põlgust, kes Jeesusele vastu seisavad ja võti olemaks lahke oma vaenlaste vastu. See on Jumala süda, mis ütleb: „Ma ei taha, et keegi läheks hukka!“ ja see on ka põhjus, miks lased endale vastu vahtimist anda ja mitte kätte maksta. Selles peitub võti olemaks rõõmus ja armastav oma tööpaigas, isegi kui teised su ümber on ebaviisakad su vastu.

Selle piiblisalmi lõpus olev tõotus ütleb järgmist: „Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule.“ (Matteuse 7:24-25). See maja oli rajatud Jumala tööle siin maa peal. See oli ka põhjus, miks Paulus pidas vastu hukkuval laeval, seistes seal ja viies läbi leivamurdmist, julgustades mehi turvakaalutlustel ujuma turvalisse paika (vt Apostlite teod 27). Küsimus oli Jumala aus ja teistes, mitte Pauluse enda ellujäämises. Paulus nägi midagi, mida tavainimesed ei näinud. Nii laeva kapten kui ka teised sellid ei näinud seda, aga Pauluse silmad olid avatud ja seetõttu sai talle ka osaks imeline nägemus, kuna ta oli otsustanud olla kasutatud Jumala nime auks ja teiste kasuks. Ta oli seda tüüpi inimene, kelle laternas on viimseil päevil õli (vt Matteuse 25:1-13).

Tahan julgustada sind uurima Matteuse 5-7 peatükki. Olen ise lugenud neid peatükke ikka ja jälle ning usun, et neis peitub selge visioon sellest, milline üks kristlase elu peaks välja nägema. Mida enam neid peatükke loed ja uurid, seda enam ka mõistad, et ei suuda elada seda elu omas jõus – sa vajad ka Jumala väge. Seetõttu Jumal ütlebki: „Palu kohe praegu!“ (Matteuse 7:7).


__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 14. märts 2014

HÜÜA APPI TEMA NIME

„Ma olen jõuetu ja puruks pekstud koguni; ma oigan oma südame ägamise pärast. Issand, kõik mu igatsus on sinu ees, ja mu ohkamine pole peidetud sinu eest.“ (Psalmid 38:8-9). Oled sa sama meeleheitel kui Taavet oli? Oled sa sulgenud end Jumalaga ühte, langenud silmili Ta ette ja hüüdnud Ta poole? Vaikne, igav ja nüri palve ei muuda midagi. Kui sa ei vala oma südant välja Jumala ees, ei taha sa niivõrd paranemist kuivõrd sellest olukorrast pääsemist! Seetõttu pead hüüdma sama kõvasti kui Taavet: „Issand, kuule mu anumist! Ma ei lase Sust’ enne lahti, kui oled mulle vastanud!“

Las ma illustreerida sulle pisut Taaveti meeleheidet. Kujuta ette, et oled teel koju ja niipea, kui oma kodutänavale pöörad, näed seal tuletõrjeautosid seismas oma maja ees. Must suits tungib läbi aknaraamide ja leegid on kohe, kohe lahvatamas ning sa tead, et su abikaasa ja lapsed on majas lõksus. Ütle mulle, kui rahulik ja vaikne sa sel hetkel oleks? Kui kaua sa seal tegevusetult seisaks, lootes, et tuli iseenesest kustuks? Seisaksid sa seal vaikselt ja paluksid: „Jeesus, ma loodan südamest, et teed sellele tulekahjule lõpu.“? Ei! Kui su südames oleks vähegi armastust, tormaksid sa läbi suitsu majja ja püüaks midagi teha!

Kui su abieluga on jama, on su maja tules ja su suhe särinal õhku lendamas. Kui lased sel tulel jätkuvalt põleda, jääd ilma kõigest. Seetõttu, on sus’ jumalakartust oma abielu suhtes? Kas süütunne ja hukkamõist vaevavad su südant sinu osa tõttu abielu lagunemises? Kui nii, siis ära püüa kergendada asjaolusid. Jumal saadab sulle oma range sõna, kuna armastab sind. Ta hoiatab sind armulikult, püüdes sind äratada enne, kui end lõplikult hävitad. Nii et jookse Ta juurde ja palu innukalt. Kogu tervenemine saab alguse Tema nime kogu südamest appi hüüdes!

neljapäev, 13. märts 2014

ON’S VEEL ÜLDSE LOOTUST?

Taavet hüüdis suures meeleheites Jumala poole: „Issand, kuule mu häält, sinu kõrvad pangu tähele mu anumise häält!“ (Psalmid 130:2). Mulle tundub see kui otsi andva mehe anumisena. Ilmselgelt polnud Taavet lihtsalt „mingeid palveid pobisemas“. Ta oli silmili maas – murtud, kahetsev ja Jumalat anuv kogu südame soppidest. Taavet teadis, et ta hing vajas vabastust ja selle leidmiseks pöördus ta ainuüksi Jumala poole, võttes selle kokku järgnevalt: „Olen kohutavas seisus ja ainuüksi Jumal saab mind aidata selles. Ma ei saa toetuda nõustajatele, sõpradele või isegi pereliikmetele. Mu ainuke lootus on palves, mistõttu hüüan Jumala poole ööd ja päevad seni, kuni Ta kuuleb mu hüüdu!“

Paljude kristlaste abielud vajavad hädasti seda sama vabastust, mida Taavet otsis. Näen üle kogu me maa abielupaare, kes on uppumas meeleheitesse. Abikaasad küll väidavad, et armastavad üksteist, kuid nende suhtlemine on kõike muud kui inimlik. Nad on enam sõbralikumad võõraste kui üksteise vastu. Nende kodu on ajapikku muutunud jääkülmaks õeluse kantsiks. Nad ise küll ei tea seda, aga nad on otseses vabalangemises hävingusse ja nende suhe on kiirkäigul väljumas kontrolli alt. Võib-olla on sinugi abielu langenud nii sügavale kui veel langeda annab ja sina ja su abikaasa olete omadega täitsa põhjas, ärgates igal hommikul mõttega: „On’s meil veel üldse lootust?“

Mu armsad, aeg on oma olukorra suhtes silmad lahti teha. Olete langenud sügavale kuristikku, mis on täis jumalakartmatuid suhtumisi ja kus olukord ei lahene lihtsalt iseenesest. Seetõttu, kui te midagi ette ei võta, läheb asi ainult hullemaks, kuniks üks teist hävitab selle abielu lõplikult. Seetõttu ärgake kohe kuulma Püha Vaimu häält! Te abielus on pattu ja te mõlemad – nii sina kui su abikaasa – olete seda teinud. Peate selle looga tegelema või muidu jääte sinna pimeduse auku igaveseks.

Kuid kellele te oma valu viite? Valate te oma südame välja oma parima sõbra ees? Kui nii, siis kas olete kindlad, et seda tehes ei süüdista vaid oma abikaasat? Või kui käite nõustaja juures, olete te ikka kindlad, et ei otsi sealt vaid õigustust abielu võimalikuks lõpetamiseks? Palun ärge saage minust valesti aru! Olen igati abielunõustamise poolt. Kui aga tahate tõesti jõuda probleemi tuumani, on selleks vaid üks koht – ei pea otsima kusagilt kaugemalt kui omaenda südamest! See patt on otse seal, te endi südames, mistõttu peate armu saamiseks hüüdma otse Jumala poole, nagu Taavet seda tegi.

kolmapäev, 12. märts 2014

TÕE NOOL

Enamus kristlasi tunneb kergendust, et nad pole kaasatud Pauluse „surmapattude“ nimekirja: „Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki!“ (1 Korintlastele 6:9-10). Paljud usklikud pingutavad täiega selle nimel, et mitte kuritarvitada Jumala armu ja ometi mõistavad, et nende usuelu ei vea Jumala pühade standardite kohaselt välja. Lugedes järgmist salmi, kogevad nad kui läbilõikavat tõenoolt: „Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.“ (s 11). Korraga meenub neile mõni nende salajane patt, millest nad pole suutnud lahti öelda ja nad mõtlevad endamisi: „Oota, aga – kui mind on puhtaks pestud ja pühitsetud, siis miks ma ei suuda loobuda sest’ harjumusest? Ma polegi veel päris vaba!“

Võib-olla oled sinagi pöördunud hiljaaegu tagasi mõne oma vana himu juurde. Oled ehk külastanud mõnda porno lehekülge internetis, rikkunud abielu või tegelenud homoseksuaalse patuga. Või võib-olla oled varastanud midagi oma tööandja tagant või võtnud väikese napsu teel koju. Mis iganes su harjumus ka poleks – sa tead, et sa pole selles vallas vaba. Seetõttu ära siis ka imesta, kui hakkad tundma nagu Taavet: „Ma mõtlen Jumalale ja oigan…ja mu vaim nõrkeb.“ (Psalmid 77:4).

Millal iganes Jumal näeb mõnda oma last maadlemas mõne himu –või sidumisega, astub Ta kiirelt mängu, et tuua meid tagasi kuulekuse rajale, kus on rahu ja hingamine. Kuidas Ta seda teeb? Läbi olukordade, mis panevad meid seisma silmitsi me patuga! Sageli tähendab see me sügavustesse viimist nagu Jumal tegi ka Joonaga. Ta laseb meil kogeda oma noomimist ja olukordade poolt allaneelamist. Samas aga, just keset kõige suuremat pimedust, hüüdis Joona Jumala poole ja Issand vastas oma sulase appihüüule kiirelt, tuues ta ellu tagasi oma õnnistused ja tahte!

teisipäev, 11. märts 2014

ISSAND, KUULE MU HÄÄLT

„Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand! Issand, kuule mu häält, sinu kõrvad pangu tähele mu anumise häält! Kui sina, Issand, peaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks? Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks.“ (Psalmid 130:1-4). Taavet ägas skandaali pärast, mille ta oli Iisraelis põhjustanud. Tema patt oli tulnud päevavalgele ja kogu maailm oli sellest nüüd teadlik. Tema meeleheide häbi pärast, mida ta oli põhjustanud, oli nii hingemattev, et ta anus Jumalat: „Ära anna mind jõledate teotada!“ (Psalmid 39:9).

Tean mitmeidki kristlasi, kes on samasugused nagu Taavet. Nad armastavad Jeesust ja ometigi on patustanud kohutaval moel selle valguse vastu, mis neile antud. Nad on kuulnud palju häid jutlusi, lugenud aastaid igapäevaselt Piiblit ja veetnud lugematu hulk tunde palves. Ja ometi on nad patustanud kõigi Jumala õnnistuste vastu. Aga kuidas? Läbi salajase patu, millega nad pole tegelenud! Ajapikku on see patt blokkinud nende osaduse Jeesusega, mistõttu Püha Vaim on pannud oma sõrme selle harjumuse peale, hoides seda nende silme ees. Ta hoiatab neid: „Nüüd aitab – see patt peab kaduma! Ma ei vaata läbi sõrmede, kui sa jätkuvalt seda harrastad. Nüüdsest on sul tähtaeg. Ma olen hetkel paljastanud selle patu vaid sinu ees, aga peagi saab see paljastatud kogu maailmas ees!“

Millal iganes nad jumalakotta sisenevad, ei suuda nad oma pilkugi tõsta ja nad hüüavad Taaveti kombel: „Mu patte on lugematul hulgal! Kõik mu süüteod on mind kätte saanud, nii et ma ei suuda tõsta oma peadki taeva poole!“ Nad on kaotanud kogu oma rõõmu ja vabaduse, mida kord nautisid. Nende palved ega laulud ei oma enam mingit elu ega väge. Ja nad kannavad endaga kaasas suurt läbikukkumise tunnet. Nad on muutunud nõrgaks ja jõuetuks, nende hing on haige ja nad on kohe, kohe kokku kukkumas. Ja seda kõike vaid seetõttu, et nende patt on lõiganud läbi nende suhte Jumalaga! Nad teavad seda.
Kas see kirjeldab ka sinu hingeolukorda praegu? Kui nii, siis täna Jumalat Tema armu eest, mille kaudu Ta istutab sinusse ka püha jumalakartuse.

esmaspäev, 10. märts 2014

KAS NEED LUUD PEAKS SAAMA ELAVAKS? by Gary Wilkerson

Jumal küsis Hesekielilt: „Inimesepoeg, kas need luud peaksid saama elavaks?” (Hesekiel 37:3). Milline läbitungiv küsimus, mida Jumal küsib meilt ka täna: „Kas need surnud luud sinu olukorras peaks saama veel elavaks? Kas su mässav laps võib veel pöörduda? Kas su päästmata lähedased võivad veel leida tee Kristuse juurde?“ See on usuküsimus: „Usud sa, et see võib sündida?“ Ühtlasi on see ka tahte küsimus: „Kas sa tahad, et see juhtuks? Kas need kuivanud luud su elus valmistavad sulle kurvastust?“ Kui su vastus on „ei“, on see märk kuivusest – vaimse ärksuse puudumisest maailma surnud olukorra üle.

Kuid Hesekiel vastas nii: „Issand Jumal, seda tead sina!” (Hes.37:3). See vastus näitas üles usaldust: „Issand, ainuüksi Sina tead neid asju. Oled näidanud mulle nägemuse kohutavast surmast. Tahad Sa siis tõesti öelda, et need luud võiks veel saada elavaks? On see tõesti võimalik?“ See sama küsimus õhutas üles Hesekieli usu. See oli just see, mida Jumal lootis kuulda ta suust ja seda sama teeb Ta meiegagi, õhutades üles ka meie usku.

„Siis ta ütles mulle: „Kuuluta prohvetlikult nendele luudele!“ (Hes.37:4). Kui meie usk saab kaasatud – kui oleme oodanud Jumalat ja Ta on üles õhutanud me usu – kutsub Ta meid tegutsema. Ta kutsub meid üles „prohvetlikult kuulutama“, mis tähendab „sihtima“ usus oma kuivanud luude olukorda. Peame kuulutama elu oma perekondadele, uskudes, et Jumal väestab me sõnu. Peame kuulutama elu oma tööpaikades, teades, et Tema hoiab meid oma peopesa peal, ükskõik kui suur pimedus seal ka ei valitseks. Kuid selleks, et seda kõike teha, peab Jumal hingama oma elu me sisse: „Ja ma…annan teie sisse vaimu, ja te saate elavaks.“ (Hes.37:6). Just täpselt seda Jumal Hesekieliga tegigi. Prohvet tunnistab: „Ja ma kuulutasin prohvetlikult, nagu mind kästi.“ (Hes.37:7). Võid sa öelda seda sama ka oma elu kohta Jumalaga? „Kuulutasin õnnistusi ja rahu inimeste eludesse. Samas ütlesin ka raskeid asju. Ütlesin just seda, mida Jumal andis mulle öelda ja teadsin keset seda kõike, et Ta on koos minuga.“ Vot selles peitub evangeeliumi kuulutuse vägi.

Mis juhtus, kui Hesekiel kuulutas usus? „Siis kostis hääl, ja vaata, midagi krabises.“ (Hes.37:7). See sõna „hääl“ kajab läbi ka Apostlite tegude 2 ptk’st, kui Püha Vaim hingas Nelipüha päeval uue elu apostlitesse. Hesekiel koges midagi sarnast, kui korraga kõik need kuivanud luud seal oru põhjas said taastatud ja eluga täidetud. Nad tulid kokku, moodustades elavad ihud: „Ja ma panen teie külge kõõlused, kasvatan teie peale liha, katan teid nahaga ja annan teie sisse vaimu, ja te saate elavaks. Ja te saate tunda, et mina olen Issand.” (Hes.37:6).

laupäev, 8. märts 2014

NAKKAV USK by Claude Houde

Lubamatult kaua on paljudes evangeelsetes kogudustes õigustatud ja julgustatud haletsusväärset ja imalat võltsalandlikkust, mis paneb paljud kristlased ütlema: „Ärge minu peale vaadake! Ärge vaadake inimese, vaid ainuüksi Jumala peale!“ Las ma teha end väga selgeks. On absoluutselt õige, tervislik ja ka vaimne hoida kogu oma fookus, pühendumine ja ülim usaldus Jumalal ja ainuüksi Jumalal. Inimesed jäävad alati ebatäiuslikeks, meile pettumust valmistades ja meid haavates. Samas tuletab apostel Paulus meile meelde, et Jumala Kuningriigi igavesed ja täiuslikud aarded peituvad ja saavad välja elatud läbi inimsaviastjate, inimkonna ja inimliku hapruse ning ebatäiuse. (vt 2 Korintlastele 4:7). Samas peab lõppema meie ignorantsus ja selja pööramine meie vastutuse –ja ülima piibelliku kutsumise osas, millest lähtuvalt peame elama välja oma usku, armastust, andestust, puhtust, heldust ja kirglikku südant nii Jumala kui Ta koguduse suhtes, armastades ühtlasi oma lapsi ja lähedasi.

Ilma vähimagi ülbuse –või teeskluseta, vaid pigem seesmise ja kindlast vaimsest tunnetusest ja Jumala sõltuvusest ajendatuna, kutsus apostel Paulus kirglikult kõiki noori üles, kes teda ümbritsesid: „Võtke mind eeskujuks nagu mina võtan Kristuse!“ (1 Korintlastele 11:1). Paulus ütles hiljem Timoteosele: „Ja mida sa minult oled kuulnud…see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivad õpetama ka teisi.“ (2 Timoteose 2:2). Me peame ka endid hakkama nägema sel moel. Kui mõistame oma elude tegelikku tähendust, siis see mõõtmatu mõju, mida me kõik endas kanname, tõstab me seest ühe sügavama hingehüüu Jumala poole ja me ütleme: „Oo Issand, kasvata mu usku!“ Kallis lugeja, las ma öelda seda sulle sel moel: iga üks meist peaks olema nakkav!

Las ma küsida su käest midagi: mida peegeldavad su väärtushinnangud, kired ja eesmärgid neile, kes jälgivad su igapäeva elu, sõnu ja tegusid? Ehk las ma küsida nii: kui ma veedaksin aega sinuga ja su ümber, õpiksin sinult ja jäljendaksin sind, siis millega ma „nakatuksin“? Sa tead sama hästi, kui mina, et osade meeste ja naiste usk, armastus, rõõm ja kirg on nakkavad. Nende läheduses viibimine teeb meile vaid head, inspireerib meid, tervendab meid ja lepitab meid inimkonnaga! Meile meeldib olla nende lähedal ja tänada Jumalat nende usu eest, mis toob esile lootust ja tõstab meid uutesse kõrgustesse, kus meid ootavad ees uued soovid, võimalused ja kohustused Jumalas.


__________
Claude Houd on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 7. märts 2014

LAMBIJALA KÕRVALDAMINE

Ilmutuse 2:5 annab Jeesus meile ühe sõna, millega annab teada, et me parem paneks seda tähele. Ta ütleb: „Paranda meelt ning tee esimese armastuse tegusid! Muidu ma tulen su juurde ning lükkan su lambijala asemelt…“ Jeesus ütleb, et kui me ei paranda meelt, võtab Ta meilt vaimuliku meelevalla, mis meile antud. See hõlmab endas mõjujõudu meie linnas, kogukonnas, naabruskonnas ja kus iganes mujal, kus muidu mõju avaldame. Iga väiksemgi mõjujõud, mis meil on, võetakse meilt ära.

Üle maailma on praegu kogudusi, kes sulgevad oma uksi. Nende tuled on sõna otseses mõttes kustutatud, kuna nad on keeldunud meelt parandamast. Jumal hoiatas, et nad saavad kaotama oma tunnetuse, vaimsed õnnistused, finantsid ja Jumala enda ligiolu. Nüüd nad ongi surnud ja elutud, omades võimalust vaid meenutada mineviku õnnistusi.

30 aastat tagasi kuulutasin erinevates kogudustes, mis olid täis innukaid usklikke, samas kui täna istub neis samades kogudustes vaid mõni tosin inimest. Peagi pole neist midagi järgi ja nende uksed sulguvad lõplikult. Jumal on kirjutanud nende ustele „ikabod“, mis tähendab: „Jumala Vaim on lahkunud“. Samas toob Jumal selle sama sõnumi igale kristlasele ka individuaalselt. Ta ütleb: „Kui sa keeldud meelt parandamast ja jääd oma apaatsusesse, lükkan ma su lambijala asemelt. Sul ei saa olema enam mingit mõju oma pere, kolleegide –ega kellegi üle!“

Aga isegi praegu, kui neid sõnu loeme, ei peaks me kartma. Jeesus lõpetab oma manitsussõnad järgnevalt: „Võitjale ma annan süüa elupuust, mis on Jumala paradiisis.“ (Ilmutuse 2:7) Kallis Jumala püha – Jeesus ise ongi see elupuu ja Ta ütleb meile: „Kui parandate meelt, annan teile püsiva elu iseeneses. Ja seni, kuni armastate mind, lasen jätkuvalt voolata üleloomulikku elu teisse. See elu väljendub teie tunnetuses, armastuses inimeste vastu ja heades tegudes minu Kuningriigi heaks!“ See omadus eristab igat kristlast, kes tõeliselt armastab Jeesust.

Jeesus tõotab, et su jumalakartlik kurvastus, meeltparandav süda ja uuendatud armastus Tema vastu viivad sind kõik tõelise elu sisse. Seetõttu palu Teda kohe praegu: „Issand, kingi mulle tõeliselt meeltparandav süda. Viia mind tagasi punkti, kus armastasin Sind esimese armastusega, kuid seekord vii mind sügavamale kui eales varem olen olnud.“ Parandades meelt, hakkab Jumala Vaim tooma sulle uusi ilmutusi Kristuse aust ja teeb selle tuntavaks kõigile, kes sinu ümber!

neljapäev, 6. märts 2014

EFESOSE KOGUDUS

Sa võib-olla mäletad neid seitset kogudust, mida Johanneses Ilmutuse raamatu 2-peatükis mainib. Nende seas on ka Efesose kogudus, keda Jeesus väga kõrgelt soovitas.

Mulle meeldiks mõelda Times Square’i kogudusest kui Efesose koguduse sarnasest. Selle koguduse usklikud toimetasid ühes maailma enim rahvastatud linnas, ilma ealeski alla andmata keset seal valitsevat tohutut pahelisust. Nad elasid ohvrimeelselt, vihates pattu ja leppimata valeõpetustega. Nad püsisid kindlana usus, armastades Jumalat kogu oma südamest ja sõltumata kiusatustest, mida Saatan nende teele tõi.

Ometigi teadis Kristus, et midagi on neil puudu. Ta armastas seda kogudust nii väga – nad olid nii eredaks valguseks kõigi rahvaste seas – et Ta ei saanud lihtsalt lasta sel surra. Nii et Ta ütles efeslastele: „Kuid mul on sinu vastu, et sa oled oma esimese armastuse maha jätnud.“ (Ilmutuse 2:4) Ehk teisisõnu ütles Jeesus: „Su esimene tuli on kustumas! See su armastus mu vastu, mis motiveeris sind olema ustav, on hääbumas. Sa kandsid kord südames koormat hukka minevate inimeste pärast, kuid nüüd rahuldud vaid kirikupingis istumise –ja jutluste kuulamisega. Oled saanud nii haaratud omaenda isiklikest asjadest, et ignoreerid täiega minu omi. Oled jäänud kaugele sellest, kus kord omadega olid!“ Seejärel ütleb Jeesus neile: „Tuleta siis meelde, kus sa oled langenud.“ (s.5). Ehk siis: „Mõtle tagasi! Sa igatsesid kord, et tulla mu kotta ja olla koos mu pühadega; jagada mu südame koormaid. Kuid nüüd ainuüksi tunnike pühapäeva hommikul on sulle piisav!“

Seega, kallis kristlane – põled sa veel endiselt Jeesusele? Oled sa Temasse sama armunud kui siis, kui esmakordselt päästetud said? Või oled sa kaotanud igasuguse huvi Tema asjade ja huvide vastu, hüljates kogu kristliku teenistuse? On su elus ehk liiga palju kõike muud toimumas? Kui nii, siis Issand ütleb sulle: „Kuid mul on sinu vastu, et sa oled oma esimese armastuse maha jätnud.“ Pane tähele, mida Jeesus meile seejärel ütleb: „Paranda meelt ning tee esimese armastuse tegusid!“ (salm 5). Ehk Ta ütleb meile: „Kurvastage oma kasvava apaatia pärast. Kahetsege oma süüd ja võtke seda tõsiselt. Seejärel aga laske oma kurvastusel juhtida end tagasi selle esimese armastuse juurde, millega mind algul armastasite!“

kolmapäev, 5. märts 2014

SÜGAV KÜND

„Või suhtud sa üleolevalt tema helduse ja sallivuse ja pika meele rohkusesse ega saa aru, et Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama?“ (Roomlastele 2:4).

Ma ei nõustu küll kõigi puritaanlastest autorite õpetustega, aga samas hindan kõrgelt nende rõhuasetust pühadusele. Need jumalakartlikud kuulutajad nimetasid oma jutlusi „sügavaks künniks“. Nad uskusid, et ei saa külvata tõelisi ususeemneid enne, kuni kuulajate südame pinnas pole sügavalt läbi küntud. Puritaanlased kandsid hoolt selle eest, et nende jutlused läheksid süviti, tungides läbi nende kuulajate söötis hingedest. Nende jutlused tõid nende kogudustes esile eheda meeleparanduse ja see omakorda lasi aja jooksul esile tulla tugevatel, küpsetel ja ustavatel kristlastel.

Tänapäeva jutlused külvavad aga enamjaolt ilma künnita. Kuulen üsna harva jutlusi, mis tungiks sügavamale pealispinnast. Sügav kündmine ainuüksi ei tuvasta patu haigust, vaid läheb süviti otse haiguse põhjuste juurde. Enamus tänase päeva jutlustest keskendub vaid abinõudele, ignoreerides haigust ennast. Need pakuvad retsepti ilma lõikuseta! Seetõttu tekitame kahetsusväärselt inimestes tunde, et nad on patust terved, samas kui nad isegi ei teadnud, et nad on haiged. Me katame nad õigsuse rüüdega, ilma, et nad oleks eales teadnudki, et nad olid alasti. Me õhutame neid usaldama Jeesust, samas kui nad isegi ei mõista selle vajadust. Taolised inimesed mõtlevad: „No mida halba see Jeesuse ellu lisamine siis ikka teeb!“

C. H. Spurgeon, üks võimas Inglismaa jutlustaja, ütles meeleparanduse vajaduse kohta järgmist: „Tahaks loota, et tõeline patukahetsus on siiski veel olemas, kuigi pole viimasel ajal sest’ suurt palju kuulnud. Tänapäeval tundub, et inimesed hüppavad väga kergekäeliselt usuasjadesse…Tahaks loota, et mu vana hea sõber – meeleparandus – pole veel surnud. Olen meeletult armunud meeleparandusse, kuna tundub, et tegu on usu kaksikõega…Ma ei mõista suurt palju kuivsilmset usku; tean, et ma ise tulin Kristuse juurde nutva risti kaudu…Tulles usu läbi Kolgata risti alla, käis see rohke silmavee –ja alandliku palumisega, tunnistades kõik oma üleastumised ja igatsedes leida pääste Jeesuses ja ainult Jeesuses.“

teisipäev, 4. märts 2014

MEELEPARANDUSE EVANGEELIUM

“Jah, Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse päästeks” (2 Korintlastele 7:10). Selle salmi lugemine paneb mind mõtlema mu enda teenistuse peale ja küsima: ”Ega ma ole lahjendanud evangeeliumi Jeesusest, mida kuulutan? Seda evangeeliumi meeleparandusest? Ega ma juhuslikult ole haaranud kääride järele ja lõiganud Piiblist välja Kristuse järgimise kõige kõrgema hinna? Ega ma ole alandanud Tema standardeid, rääkides inimestele, et piisab vaid usust ning päästetud saamisest?” Jääb ehk meil kõigil vajaka tõelisest patutunnetusest? Oleme me ehk liiga innukalt pakkunud päästet neile, kes tegelikult pole kunagi meelt parandanud ega tundnud kurvastust oma eksimuste pärast; kes on otsinud usku vaid selleks, et katta sellega oma himusid?

Me kuuleme pidevalt ülepingutatud raporteid rahvahulkadest, kes on tulnud Jeesuse juurde läbi erinevate teenistuste. Kristlased räägivad suurel hulgal inimestest, kes tänu nende kuulutusele on saanud päästetud nii vanglates, koolides kui muudes paikades. Nad ütlevad: „Kõik kohalolijad andsid oma elud Jeesusele. Kui oma jutluse lõpetasin, tulid kõik ette, et päästetud saada.“ Kuid sageli pole tegu millegi enama kui vaid sellega, et rahvas lihtsalt kordab jutlustaja järel päästepalvet. Nad lihtsalt paluvad midagi, mida neil paluda antakse, sageli isegi mõistmata oma palve sisu. Seejärel aga pöördub enamus neist oma paganlike tegude juurde! Taolised inimesed ei koge kunagi Püha Vaimu sügavat tööd. Ja see omakorda ei too kunagi kaasa meeleparandust ega kurvastust oma pattude pärast ega ka seda, et nad tõeliselt usuksid. Kahjuks oleme aga meie pakkunud neile midagi, mida Jeesus kunagi ei pakkunud – päästet ilma meeleparanduseta.

Usun, et kogudus on patutunnetusest kõrvaldanud isegi selle õige tunde. Mõelge korra – tänapäeval näeb enam vaevu pisaraid nende silmis, kes meelt parandavad. Loomulikult saan ma aru, et pisarad ei päästa kedagi, aga Jumal on loonud meid kõiki inimesteks, kes kogevad ka ehtsaid tundeid. Seetõttu ka, iga põrguahelatega seotud patune, kelle Püha Vaim vabastab, kogeb loomupärast ehedat kurvastust oma tegude üle, mis on kurvastanud Issandat.

Apostel Peetrus koges taolist jumalikku kurvastust, kui oli eitanud Jeesuse tundmist. Korraga valdas teda mälestus Jeesuse sõnadest: „Ja Peetrusele tuli meelde lause, mis Jeesus oli talle öelnud: „Enne kui kukk kaks korda laulab, salgad sina mu kolm korda ära!” Ja ta puhkes nutma.“ (Markuse 14:72)

esmaspäev, 3. märts 2014

VÄGA KUIVANUD LUUD by Gary Wilkerson

Hesekieli 37 peatükis juhtis Jumal oma prohveti nägemuses orgu, mis oli täis kuivanuid luid. „Issanda käsi tuli mu peale; ja Issand viis mind Vaimus välja ning pani mu maha keset orgu - ja see oli täis luid. Siis ta viis mu neist ümbertringi mööda, ja vaata, neid oli oru põhjas väga palju, ja vaata, need olid väga kuivanud.“ (Hesekieli 37:1-2). Milline kohutav vaatepilt - suur ja lai avarus täis inimeste luukeresid nii kaugele, kui silm ulatas.

Võib-olla oleks sinagi Hesekieli kombel mõelnud: „Jumal, kõik, mida enda ees näen, tähendab raskusi. Miks sa küll juhid mind läbi selle pimeduse oru?“ Aga seetõttu, et kuivanud luude orus pole ühtegi teist eluallikat peale Jumala. Meil endil pole seal ei hingeõhku ega jõuraasu, mistõttu surmaorg toob meid täielikku sõltuvusse Jumalast. 2013 aasta oli minu elu üks raskemaid. Samas sellele tagasi vaadates, tänan Jumalat iga selle hetke eest. Keset kõiki mu elu kuivanud luid, näen, kuidas Jumal korraldas mulle koha, kus minu elu lõppes ja Tema oma algas.

See kuivanud liide org Hesekieli nägemuses ilmutab meile kahte asja:

Esmalt peegeldab see Jumala rahva olukorda. Ma armastan Jumala kogudust; selle uurimine ja tundmaõppimine on piiritu ja minu palveid selle eest ei saa kunagi küll. See on Jumala suurim vahend maa peal väljendamaks oma loomust ja ilmutamaks oma väge. Kuid samas on see ka koormaks mu südamel, sest paljud tänapäeva kogudused on täis vaid kuivanud luid. See pole mitte kriitika, vaid reaalsus. Kristlastena võime kokku kuivada enne, kui arugi saame. Jeesus väljendas seda järgnevalt: „Kuid mul on sinu vastu, et sa oled oma esimese armastuse maha jätnud.“ (Ilmutuse 2:4). Võime kogeda küll erinevaid liikumisi ja samas siiski mitte omada endas elu.

Teine asi, mis tuleb Hesekieli kuivanud luude nägemuses ilmsiks, on meie kultuuri taust. Ameeriklased olid kord rahvas, kes austas Jumalat. Kord oli aeg, kus 70% ameeriklastest järgisid kord Kristust ja käisid koguduses. Kõige värskemate uuringute kohaselt on selleks arvuks täna vaevu 8%. Me elame keset vaimset pimedust – asume keset kuivanud luude orgu!

Seega, kuidas saab üks kuivanud luude kogudus – elutu, leige ja ilma palveeluta – eales kuulutada kuivanud luude ühiskonnale? See ei saa sündida enne, kui meie endi vaimud saavad Püha Vaimu poolt elustatud ja üles äratatud.

laupäev, 1. märts 2014

TÕELINE JÕUD by Jim Cymbala

Saatana peamine strateegia Jumala rahvaga on alati väljendunud sosinates: „Ära helista! Ära küsi! Ära sõltu Jumalast, et näha suuri asju sündimas. Sa saad omagi jõu ja tarkusega kenasti hakkama!“ Tegelik tõde on aga see, et Saatan ei karda just eriti väga me inimlikke püüdeid ja pingutusi. Küll aga teab ta seda, et ta kuningriigil on kriips peal, kui tõstame oma südamed Jumala poole.

Pange tähele Taaveti enesekindlat väidet Psalmides 4:4 „Tundke ometi, et Issand kohtleb imeliselt oma vaga, Issand kuuleb, kui ma hüüan ta poole!“ Selline oli Taaveti seisukoht; tema tunnetus ja eriti tema lähenemine sõjapidamisele. Vahet pole, millised need vilistide armeed ka pole – kui hüüame Jumala poole, toob Tema ka võidu. Kui aga langeme tagasi ega hüüa Ta poole, võime saada lüüa kõige väiksemagi sõjaväe poolt. Võin peaaegu kuulda Taavetit ütlemas: „Te võite ju mind taga ajada, taga kiusata ja teha, mida iganes, aga kui ma hüüan oma Jumala poole, on teil vesi ahjus! Sest Jumal kuuleb, kui ma Teda appi hüüan!“

Pange tähele, kuidas Jumal defineerib kurje inimesi Psalmides 14:4 „Kas seda siis ei mõista need, kes teevad nurjatust, kes söövad mu rahvast, nagu süüakse leiba? Issanda poole nad ei hüüa.“ See on Jumala definitsioon jumalakartmatutest inimestest. Nad teevad kõikvõimalikke asju, aga nad ei alanda iseend ega tunnista Jumala kõikvõimsust, hüüdes appi Tema nime kõigest oma südamest.

Pääste pole võimalik enne, kui inimene ei hüüa alandlikult appi Issanda nime (Apostlite teod 2:21), sest Jumal on konkreetselt lubanud olla rikas heldusest neile, kes hüüavad appi Tema nime (vt. Roomlastele 10:12-13). Jumal ütleb Psalmides 50:15 „Ja hüüa mind appi ahastuse päeval; siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au!” Jumal igatseb, et kiidaksime ja ülistaksime Teda oma eludega, aga ainuke viis, kuidas me ülistus ja austus saavad esile tulla, on läbi selle, kui tuleme jätkuvalt oma raskustes Tema palge ette. Siis Ta sekkub ja tõestab oma võimsust meie heaks ja me teame, et see lahendus on ainuüksi Temast.


__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.