SINU HETKEOLUKORRAD

Johannese hilisemas eas pagendati ta Patmose saarele (vt Ilmutuse 1 ptk.). Tegu oli karistusega, mis kätkes endas üksikvangistust. Johannesel puudus Patmosel igasugune kontakt teiste inimeste, va oma vangistajatega. Selle eaka jumalasulase jaoks oli tegu piinava isoleeritusega, mis kätkes endas ekstreemset külmetamist ja nälga. Kuid keset kõiki neid katsumusi sai Johannes võimsa nägemuse Issandast. „Kui ma teda nägin, langesin ma tema jalge ette nagu surnu. Ning tema pani oma parema käe mu peale ja ütles: „Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.“ (Ilmutuse 1:17-18).
Püüan seda Johannese olukorda endale ette kujutada. Kujutan ette, et isegi selle jumalakartliku mehe jaoks oli see aeg täis suurt segadust ja rohkeid küsimusi. Tegelikult usun, et enam halvemaks minna ei saanudki. Ja ometi olid Jeesuse esimesed sõnad oma meeleheitel sulasele: „Ära karda!“
Isegi apostel Paulus sai kogeda taolist meeletut eraldatust. Kuid keset kõiki neid katsumusi sai Pauluski nägemuse, kus Jeesus seisis tema kõrval. Nii oli ta võimeline kuulutama keset oma tagakiusu: „Vaid kõik jätsid mu maha…Aga Issand seisis minu kõrval ja tegi mu vägevaks…“ (2 Timoteose 4:16-17).
Johannese ja Pauluse jaoks poleks olukorrad enam hullemad andnud ollagi. Kuid ometi tunnistasid mõlemad mehed, et nägid Jeesust keset oma katsumusi. Seetõttu tahan küsida sinugi käest, armas kristlane: „Kas ka sina näed Jeesust oma hetkeolukorras?“
Jeesus on koos sinuga ja sa võid öelda täie kindluse- ning meelevallaga: „Kristus seisab koos minuga ja annab mulle jõudu vaatamata mu olukordadele.“