VALGUSES PEITUV ELU
”Siis Jeesus rääkis neile taas: "Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus." (Johannese 8:12)
Jeesus oli ja on ikka veel maailma valgus. Johannes ütleb, et see valgus sai alguse elust, mis oli Jeesuses Kristuses: ”Tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus.” (Johannese 1:4) Ehk lihtsamalt öelduna: See elu, mis oli Jeesusel, oli Tema valguseallikaks kogu maailmale. Ja igaüks, kes usub, ”sellel on elu valgus” (Johannese 8:12) Milles seisneb siis see ”valguses peituv elu”, millest Piibel meile räägib?
Enamus meist mõtleb sellele kui igavesti kestvale olemisviisile, mis peegeldub Kristuses. Me näeme seda kui Tema väge anda edasi igavene eksisteerimisvõime kõigile, kes Temasse usuvad. Kuid Johannes räägib siin millestki enamast. Kui ta kasutab sõna ”elu”, räägib ta kogu Jeesuse eksisteerimise autobiograafiast.
Jeesus õpetab meid, et me peame elama nõnda nagu Tema elas. Selleks aga, et me võiksime olla sellised nagu Kristus siin maailmas oli, peab Ta elu olema midagi, mis on meile isiklikult teada ja kogetav. See peab olema miski, mis samastub meie endi eludega.
Tahaksin jagada teiega, kuidas mina samastun eluga Kristuses. Ma tunnen rõõmu väikestest, lihtsatest asjadest, millest Jeesuski rõõmu tundis; asjadest, mida Ta puudutas ja ütles. Ma usun, et Tema igapäeva sõnad, teod ja elu koos Isaga peaksid selgitama meile, mida tähendab Kristuse elu meie jaoks.
Ma mõtlen Jeesuse sõprusele Laatsarusega. Ma mõtlen sellele, kuidas Ta taandas end rahvahulkadest peale pikka teenistusperioodi. Mõtlen sellele, kuidas Ta nautis aega, mille Ta veetis koos Maarja, Marta ja Laatsarusega nende kodus. Ja mõtlen ka sellele, kuidas Jeesus haaras väikesed lapsed oma kaissu ja õnnistas neid. Ma mõtlen Tema sõnakuulelikkusele oma ema suhtes, isegi täiskasvanud mehena ja sellele, kuidas Ta muutis pulmapeol vee veiniks. Mõtlen Jeesuse armastusele, mida Ta osutas hüljatuile, põlatuile ja vaestele ning kaastundele, mida Ta lasi osaks saada abielurikkumiselt tabatud naisele. Mõtlen Ta austusele vana lesknaise suhtes, kel oli vaid kaks leptonit panna aardekirstu.
Ma kahtlen, kas üldse leiduks võimalust kirjutada üles kõik need armastavad, teenija südant väljendavad teod, mida Jeesus tegi siin maa peal. Kuid kindlasti on need eeskujuks sellest, kuidas me peaksime samastama oma elusid Kristuse eluga, sest see on see viis, kuidas mõista valguses peituvat elu.
Jeesus oli ja on ikka veel maailma valgus. Johannes ütleb, et see valgus sai alguse elust, mis oli Jeesuses Kristuses: ”Tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus.” (Johannese 1:4) Ehk lihtsamalt öelduna: See elu, mis oli Jeesusel, oli Tema valguseallikaks kogu maailmale. Ja igaüks, kes usub, ”sellel on elu valgus” (Johannese 8:12) Milles seisneb siis see ”valguses peituv elu”, millest Piibel meile räägib?
Enamus meist mõtleb sellele kui igavesti kestvale olemisviisile, mis peegeldub Kristuses. Me näeme seda kui Tema väge anda edasi igavene eksisteerimisvõime kõigile, kes Temasse usuvad. Kuid Johannes räägib siin millestki enamast. Kui ta kasutab sõna ”elu”, räägib ta kogu Jeesuse eksisteerimise autobiograafiast.
Jeesus õpetab meid, et me peame elama nõnda nagu Tema elas. Selleks aga, et me võiksime olla sellised nagu Kristus siin maailmas oli, peab Ta elu olema midagi, mis on meile isiklikult teada ja kogetav. See peab olema miski, mis samastub meie endi eludega.
Tahaksin jagada teiega, kuidas mina samastun eluga Kristuses. Ma tunnen rõõmu väikestest, lihtsatest asjadest, millest Jeesuski rõõmu tundis; asjadest, mida Ta puudutas ja ütles. Ma usun, et Tema igapäeva sõnad, teod ja elu koos Isaga peaksid selgitama meile, mida tähendab Kristuse elu meie jaoks.
Ma mõtlen Jeesuse sõprusele Laatsarusega. Ma mõtlen sellele, kuidas Ta taandas end rahvahulkadest peale pikka teenistusperioodi. Mõtlen sellele, kuidas Ta nautis aega, mille Ta veetis koos Maarja, Marta ja Laatsarusega nende kodus. Ja mõtlen ka sellele, kuidas Jeesus haaras väikesed lapsed oma kaissu ja õnnistas neid. Ma mõtlen Tema sõnakuulelikkusele oma ema suhtes, isegi täiskasvanud mehena ja sellele, kuidas Ta muutis pulmapeol vee veiniks. Mõtlen Jeesuse armastusele, mida Ta osutas hüljatuile, põlatuile ja vaestele ning kaastundele, mida Ta lasi osaks saada abielurikkumiselt tabatud naisele. Mõtlen Ta austusele vana lesknaise suhtes, kel oli vaid kaks leptonit panna aardekirstu.
Ma kahtlen, kas üldse leiduks võimalust kirjutada üles kõik need armastavad, teenija südant väljendavad teod, mida Jeesus tegi siin maa peal. Kuid kindlasti on need eeskujuks sellest, kuidas me peaksime samastama oma elusid Kristuse eluga, sest see on see viis, kuidas mõista valguses peituvat elu.