HÄÄL

Ristija Johannese definitsioon oma teenistusest oli väga lihtne: "Mina olen hüüdja hääl kõrbes.“ (Johannese 1:23). See Kõigekõrgema sulane, kes Piibli kohaselt oli suurim „naisest sündinute seas“, oli kõige õnnistatum prohvet ja austatud kõneleja kõigi õigete seas.

Rahvas kogunes suurte hulkadena kuulama Johannese põletavaid sõnumeid. Paljud said ristitud ning hakkasid tema jüngriteks ja isegi kuninglik õukond sai mõjutatud tema olemasolust. Mõned arvasid, et tema ongi Kristus; teised aga, et ta on surnuist ülestõusnud Eelija.

Johannes keeldus võtmast vastu ülistust ja austust. Ta ei keskendunud iseenda upitamisele ning tõmbus pidevalt eemale tähelepanu keskpunktist. Omaenese silmis polnud ta suure prohvetina isegi väärt, et olla kutsutud jumalameheks, vaid ta pidas ennast hääleks kõrbes, olles tagasihoidlik ja tundmata muret inimeste austusavalduste või kasulik olemise pärast. Ta ei olnud huvitatud omaenda teenistuse omamisest või sellest, et olla „võimsalt kasutatud Jumala poolt“. Muide, ta ei pidanud end isegi vääriliseks puudutama oma Issanda jalatsipaelugi. Kogu tema elu oli pühendatud „Jumala Tallele, kes kandis kogu maailma patud“. (Johannese 1:29)

Milline võimas ja kainestav eeskuju meile kõigile, kes me tänapäeval nii iseeneste tööde-tegemiste kesksed, -iseendid ja oma ego upitavad, -mõjuvõimu igatsevad -ja lugupidamist otsivad tegelased oleme. Johannes oleks võinud kogeda seda kõike, aga selle asemel hüüdis ta hoopis: „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema." (Johannese 3:30). Ja selleks, et seda eesmärki saavutada, tuletas ta kõigile oma kuulajatele meelde, et: „Ma olen lihtsalt hääl.“

Johannese õnne saladus ei peitunud mitte tema teenistuses või töös; ka mitte tema isiklikus kasulik olemises või laialdases mõjuvõimus. Tema ainuke ja suurim rõõm peitus oma Peigmege ligiolus viibimises, kuuldes Tema häält ja tundes rõõmu sellest. Tema rõõm peitus selles, kui ta nägi teisi – sh.oma jüngreid – kogunemas Jeesuse, Jumala Talle, ümber.

Suurim rahulolu, mida üks Jumala laps eales tunda võiks, peitub iseenda “kaotamises“, millega käib kaasas ka igatsuse kaotamine olla keegi. See kõik peaks asenduma rõõmustumisega selle üle, et ta võib olla Jumala poeg või tütar, elades otse Jeesuse Kristuse enese ligiolus. Olles täielikult haaratud Kristusest – see on see, mis rahuldab iga inimlapse hinge. Johannes võis seista seal, keset Jordani jõge, olles kinnitanud oma pilgu Jeesusele ja tundes rõõmu Tema ligiolust. Ta toitis oma hinge Kristusega, mis oli alaliselt täis imetlust ja austust oma Issanda suhtes.