ISA ARMASTUS

Ma mõtlen sageli selle peale, kui palju on neid Jumala lapsi tänapäeval, kes siiralt ja kogu südamest hüüavad oma Jumala poole igatsusega: „Kata mind oma auga! Lase mul üheks saada sinuga, sest ma igatsen sinu ligiolu üha enam ja enam. Isand, sina oled see, keda ma igatsen. Rohkem kui imesid või tunnustähti, igatsen ma sinu ligiolu järele!“

Pange tähele Jeesuse anumist: „Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.“ (Johannese 17:24)

See au või kirkus, millest Jeesus siin räägib, puudutab kõige lähedasemat ja intiimsemat armastust – armastust, mis ei lase millelgi tulla iseenda ja oma armastatu vahele. See igatseb täieliku ühtsuse ja igavese liidu järele. See jumalik armastus meie Issanda ja Isa vahel oli nii oluline Ta jaoks, et Ta kõige täiega igatses selle päeva järele, mil ka Ta lapsed võiksid sellest osa saada ja näha seda oma silmaga.

Tänu Jeesusele selle nii aulise mõtte eest! Kristus tunneb nii suurt rõõmu selle imeliselt lähedase suhte üle oma Isaga, et Tema suurimaks igatsuseks on viia kõik Jumala lapsed enesega taevasse kaasa, et ka nemad võiksid sellest osa saada.

Seetõttu peitus Jeesuse palve tegelik sisu hoopis järgnevas: „Isa, nad peavad saama näha seda aulist armastust, mida me omavahel jagame. Nad peavad nägema seda oma silmaga, kui täielikult sa oled pühendunud mulle ja kui väga ma olen ja olin armastatud juba ammu enne selle maailma loomist!“

Kas see poleks alles midagi, kui meid, Tema lunastatuid, viidaks Jumala suurde ballisaali taevalikule söömaajale, kinkides meile võimaluse näha Isa armastust oma kalli Poja ja meie Päästja vastu? Ma näen sel aulisel päeval meie Issanda palvet saamas vastatud, kui Ta vaatab oma laste peale, kes Tema kalli verega lunastatud ja kuulutab rõõmsalt: „Näete lapsed, kas ma ei öelnud!? Kas ma mitte ei rääkinud teile, et see vastab tõele? Kas Ta mitte ei armasta mind nii väga? Olete te eales varem nii suurt armastust näinud? Kas see pole mitte täiuslik armastus? Nüüd te näete minu au ja minu Isa armastust minu vastu ning minu oma Tema vastu.“

Kas te ei näe, Jumala pühad, et nähes Kristuse au sel päeval, näeme me ka Jumala armastust oma Poja vastu? Milline rõõm teada, et me teenime Päästjat, kes on nii armastatud. Ja kas pole mitte hirmuäratav mõelda, et Luutsifer loobus vabatahtlikult sellest aust? Ja on nüüd ilma armastuseta, ilma isata. Pole kahtlustki, et see oli tema suurim kaotus. See on suurim kaotus kõigi Saatana laste jaoks, kes elavad oma elusid kogemata oma Taevase Isa armastust. Vastupidiselt neile, võivad Jumala lapsed kogeda juba siin maa peal ühtsust Kristusega ja Jumal armastab neid täpselt sama palju kui oma Poega. See teadmine aga peaks tooma meile rahu ja hingamise.