VARGAPESAKS PÖÖRATUD JUMALA KODA

Jeesus läks paasapühade aegu Jeruusalemma (Johannese 2:13-17) ja sisenedes templisse, nägi Ta seal enneolematut vaatepilti - kaupmehed olid vallutanud kogu Jumala koja! Jeesus tuli otsima palvekoda, kuid kõik, mis Ta eest leidis, oli müügi, -äritsemise ja väljapanekutega tegelevad religioossed kaupmehed ning oma tulusid kokku löövad usujuhid. Milline sagin! Jumalameestest olid saanud religioosse kaubaga tänavakaubitsejad, kes sagisid ringi ja pakkusid oma kaupa.

Lauad olid üles seatud üle terve Jumala koja, et äritseda lammaste, -sikkude, -tuvide, -viiruki ja kõige muuga, mida tegelikult kasutati usulisteks toiminguteks. Kõige enam tõstsid kogu kojas häält rahavahetajad – raha pärast, mis oli teenitud Jumala ja usu arvelt.

See kohutav valu pani meie Issanda kaastundliku südame pulbitsema vihast. Tema kannatus pani Tema tasase vaimu mässama ja seda täiesti õigustatult.

Kujutate te seda hetke ette? Piits käes tormas me Issand sinna templisse, vehkides siia-sinna ja kupatades ümber kõik lauad, mis kuhjaga kaupa täis, ajades ühtlasi laiali kõik kaubitsejad ja muud kujud.

„Välja!“ põrutas Ta. „Välja mu Isa kojast! Te olete rüvetanud selle paiga, muutes palvekoja kaubakojaks!“

See oli üks kõige valusamaid kogemusi kogu Tema teenistuse jooksul, kuid samas Ta ei saanud ka jääda lihtsalt pealtvaatajaks, lastes oma Isa kojal saada religioossete varganägude pesaks.

Kas meie oleme täna valmis jagama Krisuse osadust Tema kannatuste aspektist lähtuvalt? Kas me jagame Tema valu, nähes Jumala koda taaskord antuna kaubitsejate kätte? Kas me läheme marru, kui näeme seda meeletut evangeeliumiga kauplemist? Kas me kogeme piisavalt ärritust kõige selle vaimse äritsemise osas, et tõmbuda eemale sellest kõigest? Kogeme me piisavalt Tema valu, et öelda lahti teenistustest, mis teevad midagi vaid selle nimel, et saada raha?

Kas me suudame jagada Tema kannatusi sel määral, et seista vastu neile, kes lasevad erinevatel ürituste korraldajatel muuta Jumala koja teatriks või meelelahutuskeskusteks? Oskame me üldse kurvastuda kõige selle kasu lõikamise pärast, mida Jeesuse nimel tehakse? Suudame me tõsta oma silmad rahalt ja suunata need taas tagasi ristile?