JUMALA AU

„...ja nüüd kirgasta ka sina, Isa, mind enese juures...“ (Johannese 17:5)

Mitte ükski inimene ei suuda kirjeldada Jumala au nõnda nagu Tema seda teeb. Au on Jumala täius ja see on midagi, mis ületab meie inimliku arusaamise. Samas aga teame me sellest siiski midagi.

Kui Jumal jagab välja oma au, jagab Ta ka iseennast. Keegi, kes saab osa Tema armastusest, saab osa ka Tema armust, pühadusest ja jõust. Keegi, kes saab osa Tema armust, saab osa ka Tema armastusest ja kõigest muust, mis Jumala täiusega kaasas käib. Need, kes igatsevad Jumala au järele, peavad mõistma, et Ta tõepoolest igatseb anda ka iseennast meile, mis tähendab seda, et Ta tahab, et me naudiks täielikku kindlust ja hingamist.
Enne kui Ta lahkus siit maa pealt, et minna tagasi oma Taevase Isa juurde, palus Jeesus: „...ja nüüd kirgasta ka sina, Isa, mind enese juures selle kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist sinu juures!“ (Johannese 17:5)

Jeesus oli Isa rüpes ammu enne seda kui maailm seda oli! Ta oli üks Isaga ja see oli auline. Üks olemine oma Isaga tähendas Jeesuse jaoks rõõmu ja au oma eksistentsi üle. Ta koges lähedust, ühendust ja üks-olemist Isaga.

Meie aga teame nii vähe Tema aust. Sellele mõeldes mõtleme me eelkõige mingile kosmilisele väele või auhiilgusele. Me oleme nii võhikud Jumala au tegeliku tähenduse suhtes, et me isegi ei tea, mida Jeesus selle all mõtles, kui ütles: „...ning mina olen kirgastatud (austatud) nendes.“ (Johannese 17:10).

Teadsid sa, et Jeesus Kristus on austatud oma pühade läbi – just praegu? Ta elab igaühe meie sees oma jumalikus täiuses. Me oleme täiuslikud Temas ja kui Tema asub meisse elama, toob Ta endaga kaasa kogu oma au, väe, majesteetlikkuse, pühaduse, armu ja armastuse. Me saame osa täiusliku ja täielise Kristuse aust. Taevas on avatud me ees, mistõttu mingem julgusega Tema autrooni ette, tuues esile oma palved ja anumised. Ja kui võrratu on sealt siis lahkuda täie kindluse ja lootusega.