neljapäev, 11. november 2010

KAALEB

Kaaleb, kelle nimi tähendab ka jõuline, meelekindel, viitab kellelegi, kes klammerdub Issanda külge. Kaaleb oli lahutamatu Joosuast, esindades kedagi, kes kõnnib koos Issandaga ka läbi elu raskuste ja kitsaskohtade.

Kaaleb läks ühes maakuulajatega üle Jordani, kus Püha Vaim juhtis teda Hebronisse - „surmapaika“. Saara ja Aabraham olid sinna maetud nõnda nagu Iisak ja Jaakob ning mitmed teised esiisadki. Aastaid hiljem pidi aga Taaveti kuningriik saama alguse samast paigast. Suures aukartuses ronis Kaaleb üles mööda seda püha mäge ja usk täitis tema hinge. Ta kiitis seda püha paika ja sellest päevast alates igatses ta Hebronit oma pärisosaks.

Kaalebi kohta on öeldud, et ta järgnes kõiges oma Jumalale (4Moosese 14:24). Ta ei kõikunud mitte kunagi, pidades lõpuni vastu ja olles 85-aastane, võis ta täie kindlusega tunnistada: „Aga ometi olen ma tänagi veel nii tugev nagu sel päeval, kui Mooses mind läkitas: nagu mu ramm oli siis, on mu ramm ka nüüd sõjaks, minekuks ja tulekuks.“ (Joosua 14:11)

Selles kõrges eas pidas Kaaleb maha oma elu suurima lahingu! „Anna siis nüüd mulle see mäestik [Hebron]..." (14:12). „Siis Joosua õnnistas teda ja andis Hebroni pärisosaks Kaalebile...“ (14:13) „Hebron on tänapäevani pärisosaks kenislasele Kaalebile, Jefunne pojale, sellepärast et ta täiesti oli käinud Issanda, Iisraeli Jumala järel.“ (14:14).

Kogu selle sõnumi mõte on nii auline: ainuüksi oma patule suremisest ja Jumala täiusesse sisenemisest millalgi minevikus ei piisa. Oluline on kasvada Issandas kuni lõpuni! Hoida alal oma vaimulikku jõudu ja väge ilma kõikumata. „Järgneda kõiges oma Issandale“ isegi vanas eas!

Hebronit – Kaalebi pärandit – võiks tänapäeva mõistes nimetada kui osaühinguks. Kuid mis on siis selle ühingu üks osa? Surm! Mitte ainuüksi surm patule Jordanis, aga ka elu surmapaigas. Elu koos nendega, kes on omavahel ühendatud Kristuse surma ja ülestõusmise läbi! Kaaleb oli palunud: „Anna mulle see mägi!“ ehk teisisõnu: „Aita mul surra iseendale!“ See oli paik, kus Aabraham oli ehitanud altari ohverdamaks oma ainsa poja ja see oli ka paik, kuhu Kaaleb ja kogu tema rahvas pidid asuma elama, olles pidevas ühenduses elava ohvri altariga.

Kaalebi täielik pühendumine Issandale sütitas tema lastes püha tule ja igatsuse Jumala järele. Ajal, mil kahe ja poole hõimu rahvas pöördus tagasi maailma, seda teenides ja kummardades, sai Kaalebi pere üha tugevamaks Issandas!

Jumala igatsus meie kõigi suhtes on, et me võiksime kogeda rõõmu, rahu ja hingamist Pühas Vaimus. See aga eeldab Tema järgmist „kogu oma südamest....ja kogu oma jõust“ kuni lõpuni välja. (Markuse 12:30)