reede, 19. november 2010

SA OLED ERILINE OMA TAEVASE ISA SILMIS!

Ma ei unusta iialgi seda valu, mida tundsin, kui üks mu teismeeas lastest tuli ja tunnistas: ”Isa, ma pole kordagi elus tundnud, et ma olen sulle meelepärane. Ma pole kunagi tundnud, et väärin su armastust ja mul on tunne, et ma olen terve oma elu sind lihtsalt alt vedanud. Sa oled vist ikka üsna pettunud minus.”

Mitte ühedki teised sõnad elus pole mulle teinud nii palju haiget kui need ja ma küsisin iseendalt, mida sellist olen ma küll teinud, et panna oma last niimoodi tundma? Ja seejärel, olles ise seesmiselt sügavalt haavatud, võtsin oma lapse oma embusse ja mõtlesin: ”Kui vale see kõik on. Ma olen ju armastanud oma last. Ma olen seda väljendanud nii oma sõnades kui tegudes ja teinud seda ikka ja jälle. Kõik mu ülejäänud lapsed on tundnud end turvaliselt selles armastuses. Kuidas siis see üks on võinud seda kõike nii valesti mõista, kandes endaga nii pikka aega kaasas seda mõttetut valu ja süütunnet?” Ja seejärel ma ütlesin oma lapsele: ”Sa oled alati olnud väga eriline mu jaoks. Sa oled olnud mu tõeline silmatera ja igakord, kui ma mõtlen su peale, rõkkab kogu mu olemus rõõmust. On tõsi, et sa oled vahel teinud rumalaid asju, kuid nõnda on teinud su õed-vennadki. Ja sa oled selle kõik andeks saanud. Sa palusid alati siiralt andeks ja ma kunagi ei kahelnud selles. Sa oled minu rõõmupäike ja muutnud mind õnnelikuks läbi kogu mu elu. Sa oled olnud rõõmuks mu südamele.”

Sama kehtib ka paljude kristlaste suhtes nende Taevase Isaga. Vaenlane on suutnud veenda neid, et nad on olnud suureks pettumuse allikaks Jumalale ega suuda kunagi Talle meelepärased olla, mistõttu nad lihtsalt ei võta vastu Jumala armastust. Selle asemel elavad nad hoopis viisil, otsekui Jumala viha hingaks pidevalt neile kuklasse. Milline kohutav viis elada oma elu! Ja kui suur on veel Jumala valu, kui Ta näeb oma lapsi elamas nii.

Armsad, sellest samast hetkest alates, mil te siia ilma sündisite, olete te olnud väga erilised ja kallid oma Taevase Isa jaoks.