kolmapäev, 30. juuni 2010

NUTA JULGESTI

Kogedes suurimat valu, mida eales tundnud oled, mine oma salajasse kambrisse ja nuta välja kogu oma meeleheide.

Jeesus nuttis. Peetrus nuttis – lausa kibedasti – kandes endaga kaasas valu, mis lähtus sellest, et ta oli hüljanud Jumala Poja. Kuid need kibedad pisarad tõid tema elus esile väga imelise ime ja ta tuli tagasi, et raputada saatana kuningriiki.

Jeesus ei pöördu kunagi kõrvale nutvast südamest, öeldes: "...murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal." (Psalmid 51:19). Jumal ei ütle sulle mitte iialgi, et: "Katsu nüüd olla! Aja end püsti, võta oma rohud sisse ja siis hambad ristis kuivata oma pisarad." Ei! Jeesus kogub iga pisara oma igavesti püsivasse anumasse.

On sul valus? Kohe tõeliselt valus? Siis lase aga käia ja nuta julgesti! Ja nuta senikaua, kuni pisarad lakkavad. Kuid lähtugu need pisarad ainuüksi valust ja mitte uskmatusest või enesehaletsusest.

Elu läheb edasi. Ja sa üllatud selle üle, kui palju sa tegelikult suudad kanda, kui Jumal on sulle abiks. Õnn ei tähenda elu ilma valu või haiget saamisteta. Tõeline õnn peitub oskuses elada üks päev korraga, sõltumata kõigest kurbusest ja valust. See tähendab osata rõõmustada Issandas, sõltumata sellest, mis on toimunud minevikus.

Sa võid tunda end hüljatuna. Sa võid tunda end mahajäetuna. Su usk võib olla nõrk. Sa võid arvata, et sinuga on lõpp. Kurbus, pisarad, valu ja tühjustunne võivad sind aegajalt neelata endasse, kuid Jumal on siiski troonil ja endiselt Jumal!

Sa ei saa aidata iseennast. Sa ei saa kustutada valu. Kuid meie kallis Issand tuleb su juurde ja paneb oma armastavad käed su ümber ja asetab su taas istuma taevalikesse paikadesse. Ta vabastab sind surmahirmust ja ilmutab sulle oma lõputut armastust sinu suhtes.

Vaata üles. Julgusta end Issandas. Kui udu kogu on ümbritsemas sind ja sa ei leia mingit väljapääsu oma dilemmadest – siis heida end lihtsalt Jeesuse armastavasse rüppe ja usalda Teda. Ta igatseb sinu usu ja kindlameelsuse järele. Ta tahab, et sa hüüaksid kõva häälega: "Jeesus armastab mind! Ta on minuga! Ta ei vea mind alt! Ta toimetab kõik hästi ja toob lahenduse! Mind ei saa maha suruda ega hävitada! Minust ei saa Saatana ohvrit! Jumal on minu poolel! Ma armastan Teda ja Tema armastab mind!"

Kõige aluseks on usk. Ja usk tugineb vaid ühele tõele, milleks on: "Aga ei ole edu ühelgi relval, mis valmistatakse sinu vastu..." (Jesaja 54:17)

teisipäev, 29. juuni 2010

JUMALA MÕÕDETUD AU

"Ja Jeesus ütles neile: "...mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile, ja teile lisatakse veel juurde, sest kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on." (Markuse 4:24-25)

Jeesus teadis, et need sõnad võivad kõlada kummalisena mitte-vaimulikele kõrvadele, mistõttu et seda ennetada, ütles Ta kohe alguses: "Kui kellelgi on kõrvad kuulda, kuulgu!" (Markuse 4:23). Sellega andis Ta meile mõista, et: "Kui me südamed on avatud Jumala Vaimule, siis me ka mõistame, mida Ta meile ütleb."

Mida täpselt siis Jeesus ütleb selles piiblilõigus? Ta räägib seal Jumala aust meie eludes, mis viitab Kristuse reaalsele ligiolule. Ehk lühidalt öeldes: Jumal jagab oma aulist ligiolu erinevates kogustes – olgu see siis kogudustele või üksikisikutele. Mõned ei saa sellest üldse osa. Samas teised saavad seda üha kasvavates kogustes, mis omakorda voolab välja nende eludest ja kogudustest üha suuremal ja suuremal määral.

Jumal on tõotanud valada viimseil päevil välja oma Vaimu oma laste üle. Piibel viitab väga selgelt lõpuaja võidukale, auga täidetud kogudusele. Jeesus ise ütles, et põrgu väravad ei saa koguduse vastu. Tulevikus taevasse minnes ei tee me seda longates ega ka peksa saanud, -masendunud, -nutuste, -petetud –ja heitunutena. Ei! Meie Issand saab tooma suuremat väge oma kogudusese ja see ei saa ilmnema ainuüksi imedes ja tunnustähtedes. See tuleb esile Tema rahva kaudu – südamete kaudu, mis on auliselt saanud muudetud tänu Jumala Vaimule.

Kuidas saaksime me siis osa sellest võrratust, pidevalt kasvavast Kristuse aust? Issand ütleb väga selgelt, et: "...mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile." (Markuse 4:24). Jeesus ütleb: "Vastavalt sellele osale, mille sina annad endast mulle, annan ma sulle sama mõõduga ka tagasi. Ma käitun sinuga samamoodi nagu sina minuga, mistõttu misiganes mõõduga sa mõõdad mulle, selle sama mõõduga mõõdan mina ka sulle."

Kui sina mõõdad Jumalale laiskust ja viitsimatust – võttes iseenesestmõistetavana Tema võrratuid tegusid – tuleb sul rinda pista uinutava vaimuga. "Laiskus langetab sügavasse unne ja hooletu hing näeb nälga." (Õpetussõnad 19:15). Selle tulemusena muutub su hing aga näljaseks ja võimetuks leida rahuldust.

Jumala armastus, arm ja halastus meie suhtes on mõõtmatud. Seetõttu ei ole siin ka küsimus nende kolme omamises oma elus. Küsimus on hoopis Tema au omamises meie eludes.

Jeesus ütleb väga lihtsalt, et Ta jagab meile oma au erinevates kogustes, tuginedes sellele, mil määral meie oleme jaganud Talle oma südamest. Meie osa on lihtsalt liikuda üha lähemale Talle ja seda nii oma ülistuses, sõnakuulelikkuses kui ka hoolikuses.

esmaspäev, 28. juuni 2010

KUI HING ON HAIGE

Ühel või teisel viisil kogeme me kõik valu ja iga inimene siin maa peal kannab oma muredekoormat.

Kui sa oled kõvasti haiget saanud, ei leidu maa pealt ühtki inimest, kes suudaks vaigistada sinu seesmisi hirme ja sügavat meeleheidet. Isegi su parimad sõbrad ei suuda aru saada lahingutest, milles oled läbi minemas ja haavadest, mida need endaga kaasa on toonud.

On siis kusagil olemas palsamit murtud südamele? Või tervenemist sügavaile, veritsevaile hingehaavadele? On see üldse võimalik panna kõik murtud killud kokku jälle ja muuta süda tugevamaks kui eales varem? On! Tõepoolest on! Sest kui see nii poleks, oleks Jumala Sõna vaid kui üks suur pettus ja Jumal ise valevorst. Kuid see pole võimalik!

Jumal ei ole tõotanud sulle valuvaba elu, küll aga on ta tõotanud sulle "väljapääsu" sellest. Ta on lubanud kanda su koormaid ja anda sulle jõudu, et ajada end taas jalule, kui nõrkus on sind maha murdnud.

Meie armastav Isa ütles, et: "Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda." (1Korintlastele 10:13)

Sinu Taevane Isa jälgib sind vankumatu täpsusega. Iga sinu samm on talle teada. Iga sinu pisar kogutud Tema varamusse. Ta mõistab igat sinu katsumust ja tunneb igat sinu valu. Ta ei lase iialgi sul uppuda su enda pisaraisse ega luba su valul hävitada su mõistust. Ta on tõotanud tulla – just täpselt õigel ajal – ja pühkida ära kõik su pisarad ning anda sulle rõõmu leinamise asemel.

Sulle on antud võime hõisata oma südames ja olla rõõmus oma Issandas. Jumal hoiab sul silma peal ja Ta on andnud meile korralduse tõusta ning heita maha kõik kahtlusi tekitavad hirmud.

reede, 25. juuni 2010

VÕIDUKS VAJAMINEV ARM

Me oleme tihti kuulnud armust, kui millestki, mis viitab Jumala piiramatule soosingule ja õnnistustele. Samas aga arvan ma, et arm tähendab midagi nii palju enamat. Ma usun, et arm tähendab kõike, kes Kristus on meie jaoks keset raskusi – väge, jõudu, headust, heldust, armastust – et kanda meid läbi me katsumustest.

Vaadates tagasi elatud aastatele – aastatele täis rohkeid proovilepanekuid, kannatusi, kiusatusi ja katsumusi – võin ma kindlalt tunnistada, et Jumala arm on olnud piisav. Ma tean, mida tähendab omada küsimärke Jumala suhtes, kui mu naine võitles vähiga rohkem kui korra ja kui ka mõlemad me tütred seisid silmitsi sama haigusega. Kuid tänasel päeval on nad kõik tugevad ja terved ja minul põhjust tänada Jumalat. Ma tean ka, mis tunne on saada nüpeldada Saatana saadiku poolt. Mind on meeletult meelitatud ja moositud ning vaenlasi on tõusnud nii mu paremalt kui vasakult poolt. Minu kohta on levitatud kuulujutte, süüdistatud olematutes asjades ja hüljatud sõprade poolt. Kõigil neil pimeduseaegadel langesin ma põlvili ja hüüdsin Jumala poole.

Tema arm on mind alati läbi kandnud ja sellest piisab ka tänaseks päevaks. Ning ühel päeval igavikku jõudes, ilmutab Isa mulle selle võrratu plaani, mis Tal minu jaoks oli läbi kõigi nende aegade. Ta näitab mulle, kuidas ma säilitasin oma kannatlikkuse läbi kõigi oma katsumuste; kuidas ma õppisin olema kaastundlik teiste suhtes; kuidas Tema jõud sai täiuslikuks keset minu nõtrusi ja kuidas ma õppisin tundma Tema ülimat ustavust, igatsedes üha enam muutuda rohkem Jeesuse sarnaseks.

Me võime ju küll küsida, et: „Miks“, kuid samas jääbki see saladuseks ja ma olen otsustanud leppida sellega, kuni päevani, mil Jeesus mulle järgi tuleb. Ma ei näe lõppu oma kannatustele ja katsumustele. Ma olen kogenud neid üle 50 aasta oma teenistuses, kogen praegu ja kindlasti ka tulevikus.

Ometigi, läbi selle kõige, on mulle antud pidevalt kasvav kogus jõudu Kristuse. Muide, minu kõige eredamad ilmutused Tema aust, on tulnud just läbi minu kõige raskemate aegade. Nõndasamuti tahab Jeesus vabastada ka teis, keset teie kõige madalamaid hetki, oma täielikud jõuvarud.

Me ei pruugi kunagi mõista, miks me peame kogema valu, masendust või ebamugavusi. Me ei pruugi iialgi teada saada, miks meie palved terveks saamise osas vastamata jäid. Kuid – me ei peagi teadma, miks, sest meie Jumal on juba vastanud meile: „Teil on minu arm ja kallid lapsed, see on kõik, mida te vajate!“

neljapäev, 24. juuni 2010

SEISA VASTU JA TA PÕGENEB

Saatan kiusas Jeesust järgmise pakkumisega: „Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha
langed ja mind kummardad." (Matteuse 4:9). Ühest küljest kõlab see nii naeruväärse ja nõmedana, et tekkib küsimus, kuidas taolist pakkumist saaks üldse kiusatusena võtta? Kuid uskuge või mitte – tegu oli igati mõjuva ja võimsa pakkumisega. Saatan esitas Jeesusele väljakutse, öeldes: „Ma luban sulle, et kui sa kummardud austuses mu ees, annan ma alla ja ei sõdi sinuga rohkem. Ma annan sulle kogu oma meelevalla kõigi nende valduste üle ega omista ega orjasta enam mitte kedagi. Ma tean, et su armastus inimkonna vastu on piisavalt suur, et saada Jumala poolt neetud nende pärast, mistõttu milleks oodata? Sa võid ohverdada end kohe praegu ja vabastada maailma sellest hetkest alates!“

Miks oli Saatan nõus loobuma kogu oma meelevallast ja väest selle üheainsa akti nimel? Aga seetõttu, et ta püüdis päästa omaenda nahka. Ta teadis, et tema igavikuline saatus saab kinnitatud Kolgata ristil, mistõttu kui ta oleks suutnud hoida Jeesuse eemale ristist, oleks ta saanud ehk päästa ka iseennast.

Sa võid nüüd mõelda, et: „Mis on minul selle kõigega pistmist?“ Aga on, sest Saatan kiusab Jumala lapsi sama pakkumisega ka tänapäeval. Ta tuleb me juurde hirmutamise -ja ähvardustega, öeldes: „Sa ei peagi mind kummardama, sest mul on juba nagunii meelevald su ihu üle. Ma tean igat sinu nõrkust, mistõttu lase aga käia – kuuluta aga edasi oma vabadust Kristuses! Ajal, mil sina kõige valjemini ülistad Jumalat, tulen mina ja ujutan su mõtted üle kõige kurjusega ning su patt saab võtma võimust su üle viisil, mis paneb sind tundma, et sa ei saa iialgi sellest vabaks. Sa oled täiesti jõuetu!“

Kuidas me peaks vastama Saatana süüdistustele? „Pange vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest.“ (Jakoobuse 4:7). Pole mingit tähtsust, kui paljude kiusatustega Saatan sind ründab. Samuti ei peaks sa tundma hirmu oma mineviku pattude pärast, sest kui Kristuse veri on need katnud, ei saa Saatan teha vähimatki, et lahutada sind Isast.

kolmapäev, 23. juuni 2010

KUI KÜSIMUSED TULEVAD

„Ja kui ta oli nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, siis tuli talle viimaks nälg kätte. Ja kiusaja tuli tema juurde ja ütles talle: "Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!"“ (Matteuse 4:2-3)

Aja, mil Jeesus oli füüsiliselt kõige haavatavam, tuli Saatan lagedale oma esimese kiusatusega.

Näljane olemises ei peitu ju mingit pattu, seega milles küsimus?!? Saatan õrritas Jeesust, öeldes: „Kui sa oled nii täis Jumalat, siis on ju ka Jumala vägi sinu sees. Ja kuna sa praegu oled väga raskes olukorras, siis miks ei võiks sa kasutada seda väge, mille Jumal on sulle andnud, et päästa iseennast? Kas mitte Ta ei andnud sulle seda väge, et sa seda õigesti kasutaksid?“

See on üks ilmekamaid näiteid, millega ka tõeline Jumala rahvas silmitsi seisma peab. Nõnda nagu Jeesuse puhul, põleb ka sinu süda Jumalale ja sa oled otsustanud alistuda täielikult Talle. Kuid siis juhib Jumal sind kõrbe ja mõne aja pärast hakkavad esile kerkima esimesed küsimused. Su jõud hakkab raugema ning sa hakkad kahtlema Jumala igavikulistes eesmärkides oma elu suhtes. Ja samal ajal, kui sina üritad paluda ja võitu saavutada, muutuvad Saatana kiusatused suuremaks kui eales varem.

Vaenlane tahab, et sa tegutseksid sõltumatuna oma Isast. Ta ütleb: „Sinu kannatused ei ole Jumalast. Sa ei pea neist läbi minema. Jumala vägi on ju sinu sees läbi Püha Vaimu, mistõttu lihtsalt ütle sõna ja vabasta end! Rahulda oma nälg!“

Saatana esimene skeem oli luua kujutlus sellest, et vägi ei toimi. Ta lootis, et Isa ei vastaks Jeesuse appihüüule leiva järele, kui too oleks pidanudki seda paluma. Sest kui taevane vägi poleks toiminud, oleks Jeesus hakanud kahtlema oma jumalikkuses ja pöördunud eemale oma igavikulisest eesmärgist siin maa peal. Teiseks, Saatan teadis, et Jeesus oli saadetud siia ilma tegema vaid seda, mida Isa käskis tal teha. Seetõttu püüdis ta ahvatleda Jeesust mitte kuuletuma sellele omaenese heaolu nimel. Sest kui Jeesus oleks selles olukorras kasutanud oma väge kannatuse vältimiseks, oleks ta võib-olla teinud sama ka siis, kui pidi seisma silmitsi ristiga.

Kuid kuidas vastas Jeesus vaenlase kiusamistele? "Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust." (Matteuse 4:4). Ehk tegelikult ütles Kristus sellega seda, et: Minu maa peale tulek ei olnud seotud minu enda vajaduste, valude või heaoluga. Ma tulin selleks, et anda midagi inimkonnale ja mitte päästa iseennast.“

Isegi keset oma kõige raskemat kannatust, ei kaotanud Jeesus oma eesmärki silmist. Ja kui meie Issand õppis sõltumist ja kaastunnet läbi kõrbe kogemuse, siis peaksime tegema sedasama ka meie.

teisipäev, 22. juuni 2010

KÕRBETEEKOND

Dietrich Bonhoeffer, saksa teoloog, on kujutanud kristlast otsekui kedagi, kes püüab ületada merd, mis on täis hulpivaid jäätükke. Oma teekonnal pole sel kristlasel võimalik hetkekski hinge tõmmata, väljaarvatud oma usus, et Jumal kannab ta läbi. Ta ei saa kuhugi liiga kauaks seisma jääda, sest vastasel korral ta upuks. Tehes ühte sammu, peab ta juba vaatamata, kuhu järgmisena astuda. Tema all laiub sügav meri ja otse silme ees tume teadmatus – kuid eespoolt on alati Issand – kindel ja vankumatu! Kristlane ei näe veel maad, kuid ometigi on see olemas – tõotuse näol tema südames. Seega hoiab kristlasest rändur oma silmad kindlana lõppsihtpunktil.

Mulle meeldib mõelda elust kui kõrbeteekonnast – sellest, millest Iisraeli lapsed läbi läksid. Ja kuningas Joosafati lahing, koos kõigi Juuda lastega, on ka meie lahing (vt.2Ajaraamatu 20). Jah, tegu tõepoolest on kõrbega, kus tuleb ette nii madusid kui kuivanud allikaid; pisaratega täidetud orge ja vaenlase armeesid; kuuma liiva, põuda ja hiiglaslikke mägesid. Kuid kui Jumala lapsed ootasid vagusi Tema päästet, siis Ta ka kattis neile laua keset kõrbe – lastes sadada mannat otse taevast, hävitades ainuüksi oma jõuga kõik vaenlase väed, lastes veel tulla esile kaljust, eemaldades mürgi madude hammustustest, juhtides neid nii pilve kui tulesamba abil, andes neile nii piima kui mett ning tuues nad välja tõotatud maale. Seda kõike oma kõikvõimsa ja väelise käe läbi. Samas aga manitses Jumal neid rääkima sellest igale järgnevale põlvkonnale, öeldes: "See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi." (Sakarja 4:6)

Lõpeta abi otsimine valedest allikatest. Mine oma salajasse paika koos Jeesusega ja räägi Talle oma segadusest. Ütle Talle, et sul pole ühtegi teist kohta, kuhu minna. Ütle Talle, et sa usaldad ainult Teda kandmaks sind läbi. Sul saab tekkima kiusatusi hakata ise, omal käel, asju ajama. Sa tahad ise asjadest sotti saada ja mõtled, kas Jumal üldse ongi midagi tegemas? Kuid Peetrus võttis kõik need asjad kokku ühte lausesse, küsides: "Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad. " (Johannese 6:68)

"Pöörduge minu poole ja laske endid päästa, kõik maailma ääred, sest mina olen Jumal ja kedagi teist ei ole!" (Jesaja 45:22)

"Aga mina vaatan Issanda poole, mina ootan oma pääste Jumalat: küll mu Jumal kuuleb mind." (Miika 7:7)

reede, 18. juuni 2010

PEEGEL

„Stefanos aga, täis Püha Vaimu, vaatas ainiti taevasse ja nägi Jumala kirkust ning Jeesust seismas Jumala paremal käel ja ütles: "Ennäe, ma näen taevaid avanevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal käel." (Apostlite teod 7:55-56)

Stefanos esindab seda, milline üks tõeline kristlane olema peaks: inimene, kes on täis Püha Vaimu ja kelle silmad on kinnitatud Jumala Pojale. Stefanos on keegi, kes peegeldab seda au sellisel viisil, et kõik, kes seda näevad, on hämmingus. Ta on keegi, kelle pilk on suunatud vaid Kristusele ja ainult Temale, olles täielikult lummatud oma aulisest Päästjast.

Mõelge sellele lootusetule olukorrale, milles Stefanos oli, olles ümbritsetud religioossest hullusest, kahtlustest, eelarvamustest ja kadedusest. Vihane rahvahulk surus talle üha enam peale, olles täis verejanu ja kättemaksuhimu, mistõttu surm sirendas Stefanose silme ees kõige täiega. Milline võimatu olukord! Kuid suunates oma pilgu taevasse, hoides Jumala au oma silme ees, muutus see maine hüljatus tema jaoks tühiseks. Ta oli võimeline olema üle sellest kõigest, nähes nähtamatut.

Vaid üks killuke Issanda aust ja vaid üks pilk Tema kallisse pühadusse ning miski ei saanud enam Stefanosele kahju teha. Kõik tema pihta visatud kivid ja needmine oli kui tühipaljas õhk ta jaoks, sest ta koges rõõmu, mis tema ette seatud. Vaid killuke Kristuse aust võib tõsta sind üle kõigi su olukordade. Oma pilgu hoidmine Kristusel ja igatsus Tema järgi igal võimalikul hetkel, toob edaga kaasa suurima rahu, mida sa eales kogeda võiks.

„Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.“ (2 Korintlastele 3:18). Stefanos sai osa Jeesuse aust, peegeldades seda tagasi Kristuse hüljanud ühiskonnale.

Kas pole tõsi, et me muutume kõige selle sarnaseks, millel oma pilgu hoiame? Seetõttu peaks varasemalt esiletoodud piiblisalmi tõlge kõlama hoopis selliselt: „Meid kõiki, kes me vaatame avatud pilguga taevasse, muudetakse!“ Kogu loo mõte on selles, et kristlane, otsekui peegel, peegeldab seda au, mida ta ise kõige enam vaatab. Meie oleme need, kes on seal „peeglis“, vaadates Kristuse peale, kes on meie kiindumuse objekt ja keegi, kellest me üha tugevamini kinni haarame.

Kui vaenlane kui tulvaveena sisse tormab ja rasked olukorrad meid maha suruvad, peame me kukutama selle maailma eneste ümber läbi andunud, armsa pilgu Jeesusele. Kuna me oleme võimelised nägema läbi oma vaimulike silmade, suudame me kõike eelnevat vaid läbi selle, kui hoiame oma mõtted ja meeled pidevalt Kristuses.

neljapäev, 17. juuni 2010

JUMALA JÄRELEJÄTMATU ARMASTUS

Tahaksin rääkida sinuga pisut sõnast järelejätmatu. See tähendab "kahanematu" nii oma intensiivsuse kui ka püüdluste poolest – paindumatu, kompromissitu, võimetu muutuma või oma veendumusi muutma sõltumata argumentidest. Järelejätmatu tähendab püsida kindlalt paikapandud kursil.

Milline hämmastav kirjeldus Jumala armastuse kohta! Meie Issanda armastus on absoluutselt järelejätmatu. Mitte miski ei saa takistada või kahandada Tema armastust nii patuste kui Tema pühade vastu. Taavet, Psalmide autor, väljendas seda järgnevalt: "Tagant ja eest sa ümbritsed mind...Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest? Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal!" (Psalmid 139:5, 7–8).

Taavet räägib elu kõrghetkedest ja madalseisudest, millega me kõik silmitsi seisame. Ta ütleb: "On aegu, kus ma olen nii õnnistatud, et võiksin suurest õnnest kasvõi lendu tõusta. Ja siis on selliseid aegu, kus ma olen otsekui pärapõrgus, tundes end hukkamõistetud ja väärtusetuna. Kuid sõltumata sellest, mida ma ka parasjagu ei kogeks, Issand – ükskõik, kui õnnistatud või mahasurutud ma ka ei oleks – sina oled ikka seal! Ma ei saa lahti sinu järelejätmatust armastusest ja ma ei saa ka põgeneda selle eest. Sa iialgi ei võta kuulda mu põhjendusi minu väärtusetuse kohta. Ja kui ma ka olengi vahel sõnakuulmatu – patustades sinu tõe vastu või võttes su armu iseenesestmõistetavana – ei lakka sa mind siiski armastamast. Sinu armastus mu vastu on järelejätmatu!"

Me peaksime tähele panema ka apostel Pauluse tunnistust. Lugedes tema elu kohta, näeme me meest, kes oli pühendunud Jumala koguduse hävitamisele. Paulus oli kui ärapööranu oma vihas kristlaste vastu. Ta ähvardas tappa igat üht, kes järgis Jeesust. Ta otsis ülempreestrite tuge, et jahtida usklikke ja tungida nende kodudesse, et vedada neid siis kohtu ette ja sealt edasi vangi.

Peale oma pöördumist tunnistas aga Paulus, et isegi keset neid vihkamisega täidetud aastaid, mis hõlmasid endas eelarvamusi ja sõgedat kristlaste tagakiusu, armastas Jumal teda siiski. Apostel kirjutab: "Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused." (Roomlastele 5:8). Ehk tegelikult ütleb ta: "Kuigi ma ei olnud teadlik sellest, oli Jumal siiski mu kannul, tehes seda armastuses päevani, mis Ta sõna otseses mõttes mind jalust niitis. See oli Jumala järelejätmatu armastus."

Läbi aastate muutus Paulus üha veendunumaks sellest, et Jumal armastab teda vaibumatult kuni lõpuni ja seda nii läbi ta tõusude kui mõõnade. Ta ütles: "Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas." (Roomlastele 8:38-39). Ta kuulutas: "Nüüd, kui ma olen Jumala oma, ei saa mind miski lahutada Tema armastusest. Ei Saatan ega ükski deemon ega vägi; ei ükski inimene või ingel – mitte miski ei saa peatada Jumalat armastamast mind!"

kolmapäev, 16. juuni 2010

HÄÄL

Ristija Johannese definitsioon oma teenistusest oli väga lihtne: "Mina olen hüüdja hääl kõrbes.“ (Johannese 1:23). See Kõigekõrgema sulane, kes Piibli kohaselt oli suurim „naisest sündinute seas“, oli kõige õnnistatum prohvet ja austatud kõneleja kõigi õigete seas.

Rahvas kogunes suurte hulkadena kuulama Johannese põletavaid sõnumeid. Paljud said ristitud ning hakkasid tema jüngriteks ja isegi kuninglik õukond sai mõjutatud tema olemasolust. Mõned arvasid, et tema ongi Kristus; teised aga, et ta on surnuist ülestõusnud Eelija.

Johannes keeldus võtmast vastu ülistust ja austust. Ta ei keskendunud iseenda upitamisele ning tõmbus pidevalt eemale tähelepanu keskpunktist. Omaenese silmis polnud ta suure prohvetina isegi väärt, et olla kutsutud jumalameheks, vaid ta pidas ennast hääleks kõrbes, olles tagasihoidlik ja tundmata muret inimeste austusavalduste või kasulik olemise pärast. Ta ei olnud huvitatud omaenda teenistuse omamisest või sellest, et olla „võimsalt kasutatud Jumala poolt“. Muide, ta ei pidanud end isegi vääriliseks puudutama oma Issanda jalatsipaelugi. Kogu tema elu oli pühendatud „Jumala Tallele, kes kandis kogu maailma patud“. (Johannese 1:29)

Milline võimas ja kainestav eeskuju meile kõigile, kes me tänapäeval nii iseeneste tööde-tegemiste kesksed, -iseendid ja oma ego upitavad, -mõjuvõimu igatsevad -ja lugupidamist otsivad tegelased oleme. Johannes oleks võinud kogeda seda kõike, aga selle asemel hüüdis ta hoopis: „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema." (Johannese 3:30). Ja selleks, et seda eesmärki saavutada, tuletas ta kõigile oma kuulajatele meelde, et: „Ma olen lihtsalt hääl.“

Johannese õnne saladus ei peitunud mitte tema teenistuses või töös; ka mitte tema isiklikus kasulik olemises või laialdases mõjuvõimus. Tema ainuke ja suurim rõõm peitus oma Peigmege ligiolus viibimises, kuuldes Tema häält ja tundes rõõmu sellest. Tema rõõm peitus selles, kui ta nägi teisi – sh.oma jüngreid – kogunemas Jeesuse, Jumala Talle, ümber.

Suurim rahulolu, mida üks Jumala laps eales tunda võiks, peitub iseenda “kaotamises“, millega käib kaasas ka igatsuse kaotamine olla keegi. See kõik peaks asenduma rõõmustumisega selle üle, et ta võib olla Jumala poeg või tütar, elades otse Jeesuse Kristuse enese ligiolus. Olles täielikult haaratud Kristusest – see on see, mis rahuldab iga inimlapse hinge. Johannes võis seista seal, keset Jordani jõge, olles kinnitanud oma pilgu Jeesusele ja tundes rõõmu Tema ligiolust. Ta toitis oma hinge Kristusega, mis oli alaliselt täis imetlust ja austust oma Issanda suhtes.

teisipäev, 15. juuni 2010

INIMESE PROOVILEPANEK

"...laskis Jumal teda vabalt toimida, kusjuures ta pani teda proovile..." (2Ajaraamatu 32:31)

Me oleme nii hõivatud Jumala proovile panemistega, et meil pole olnud aegagi valmistada iseendi südameid nendeks suurteks katsumusteks elus, kus Jumal paneb hoopis meid proovile. Võib see ehk olla, et katsumus, millega praegu silmitsi seisad või koorem, mida hetkel kannad, on hoopis Jumala poolne proovilepanek sinu elus?

"Pärast neid sündmusi pani Jumal Aabrahami proovile ning ütles temale..."Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg...ning ohverda ta seal põletusohvriks..." (1Moosese 22:1-2). Jumal pani ka proovile kogu rahva saamaks teada, mis on peidus nende südameis: "Ja tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia need nelikümmend aastat kõrbes, et sind alandada, et sind proovile panna, et teada saada, mis on su südames: kas sa pead tema käske või mitte!" (5Moosese 8:2)

2 Ajaraamatu 32:31 näeme me üht võrratut asja: Jumal jättis ühe suure kuninga teatud ajaks üksi, et: "...panna teda proovile ja teada saada kõike, mis tal südames oli."

Nii sageli, keset kõige siiramaid ja parimaid püüdlusi teha Jumala tööd, võib jumalasulane leida end näiliselt hüljatuna ja kogeda, et tema kannatust venitatakse viimse piirini ning ta peab üksi sõdima kõigi põrguvägede vastu. Sama mõõtu mööda, kuidas Jumal on kedagi õnnistanud, on Ta teda ka proovile pannud.

Leiad sa end kummalistes olukordades? Tunned sa end mahajäetud ja üksikuna? Võitled sa ühte kaotusena näivat võitlust äraarvamatu vaenlasega? Kui nii, siis kõik need märgid viitavad proovilepaneku protsessile.

Igaüks meist igatseb võitu, kuid kui sa peaksid ka läbi kukkuma, pea meeles üht: Jumal on huvitatud sellest, mis su südamesse alles jääb; sinu südamehoiakust peale seda, kui sa oled kas võitnud või kaotanud oma üksildase lahingu. Ta igatseb sinu pühendumist isegi siis, kui sa peaksid läbi kukkuma.

Jeesus on küll tõotanud meile mitte iialgi jätta meid või hüljata meid, kuid samas on siiski Piiblis näha aegu, kus Isa tõmbub oma ligioluga teatud ajaks eemale, et panna meid proovile. Isegi Kristus koges ristil seda üksilduse tunnet. Kuid just need on need ajad, kus meie kallis Päästja saab kõige enam liigutatud meie nõtrusest ja sosistab meile vaikselt: "Ma palvetan su eest, et su usk ei lõppeks."

Jeesus ütles, et me peaksime võtma oma risti ja järgnema Talle (vt.Matteuse 16:24). Mis on see rist? See on see meie liha oma hapruses ja nõrkuses. Kuid võta see, liigu edasi usus ja Tema jõud saab täiuslikuks sinu sees. Või on su rist, mis täis sind ennast ja su pattu, liig raske? Kui nii, siis kallis sõber – võta oma rist ja liigu edasi! Sest Tema mõistab sind ja on kohe su kõrval, et tõsta sealt su raske koorem.

reede, 11. juuni 2010

VARGAPESAKS PÖÖRATUD JUMALA KODA

Jeesus läks paasapühade aegu Jeruusalemma (Johannese 2:13-17) ja sisenedes templisse, nägi Ta seal enneolematut vaatepilti - kaupmehed olid vallutanud kogu Jumala koja! Jeesus tuli otsima palvekoda, kuid kõik, mis Ta eest leidis, oli müügi, -äritsemise ja väljapanekutega tegelevad religioossed kaupmehed ning oma tulusid kokku löövad usujuhid. Milline sagin! Jumalameestest olid saanud religioosse kaubaga tänavakaubitsejad, kes sagisid ringi ja pakkusid oma kaupa.

Lauad olid üles seatud üle terve Jumala koja, et äritseda lammaste, -sikkude, -tuvide, -viiruki ja kõige muuga, mida tegelikult kasutati usulisteks toiminguteks. Kõige enam tõstsid kogu kojas häält rahavahetajad – raha pärast, mis oli teenitud Jumala ja usu arvelt.

See kohutav valu pani meie Issanda kaastundliku südame pulbitsema vihast. Tema kannatus pani Tema tasase vaimu mässama ja seda täiesti õigustatult.

Kujutate te seda hetke ette? Piits käes tormas me Issand sinna templisse, vehkides siia-sinna ja kupatades ümber kõik lauad, mis kuhjaga kaupa täis, ajades ühtlasi laiali kõik kaubitsejad ja muud kujud.

„Välja!“ põrutas Ta. „Välja mu Isa kojast! Te olete rüvetanud selle paiga, muutes palvekoja kaubakojaks!“

See oli üks kõige valusamaid kogemusi kogu Tema teenistuse jooksul, kuid samas Ta ei saanud ka jääda lihtsalt pealtvaatajaks, lastes oma Isa kojal saada religioossete varganägude pesaks.

Kas meie oleme täna valmis jagama Krisuse osadust Tema kannatuste aspektist lähtuvalt? Kas me jagame Tema valu, nähes Jumala koda taaskord antuna kaubitsejate kätte? Kas me läheme marru, kui näeme seda meeletut evangeeliumiga kauplemist? Kas me kogeme piisavalt ärritust kõige selle vaimse äritsemise osas, et tõmbuda eemale sellest kõigest? Kogeme me piisavalt Tema valu, et öelda lahti teenistustest, mis teevad midagi vaid selle nimel, et saada raha?

Kas me suudame jagada Tema kannatusi sel määral, et seista vastu neile, kes lasevad erinevatel ürituste korraldajatel muuta Jumala koja teatriks või meelelahutuskeskusteks? Oskame me üldse kurvastuda kõige selle kasu lõikamise pärast, mida Jeesuse nimel tehakse? Suudame me tõsta oma silmad rahalt ja suunata need taas tagasi ristile?

neljapäev, 10. juuni 2010

KRISTUS VÕITIS LAHINGU SINU EEST

Viimaste kuude jooksul olen ma lugenud mitmeid kurbusest ja kahetsusest tulvil usklike kirju, kes ikka veel on seotud patuste harjumustega. Suurel hulgal võitlevaid kristlasi kirjutavad: „Ma ei suuda loobuda hasartmängudest...Olen ikka veel alkoholi küüsis...Mul on armuke ja ma ei suuda temast loobuda...Olen porno-sõltlane.“ Kiri kirja järel kordavad need inimesed ühte ja sama: „Ma armastan Jeesust ja olen anunud Jumalat, et Ta mind vabaks teeks. Ma olen palunud, nutnud ja otsinud jumalikku nõu, kuid ma lihtsalt ei suuda end vabaks murda. Mida küll teha?“

Ma olen veetnud väga palju aega Jumala palge ees, et saada Temalt tarkust nendele usklikele vastamiseks. Mu palve on olnud: „Issand, sina tead oma laste elusid. Paljud neist on väga pühendunud ja Püha Vaimuga täidetud, kuid ometigi pole osa saanud sinu võidust ja vabadusest. Mis küll toimub?“

Kord oli aeg, mil ma uurisin põhjalikumalt erinevaid piiblisalme, mis sisaldavad Jumala tõotusi oma rahva kohta. Mulle tuletati meelde, et: Jumal on tõotanud hoida meid langemast; näha meid veatuina, mõista meid õigeks usust; pühitseda meid usu kaudu; hoida meid pühadena usu kaudu. Ta on tõotanud meile, et meie vana loomus on usu kaudu risti löödud ja et meid on usu kaudu vastu võetud Tema kuningriiki.

Üks läbiv mõte, mis kõiki neid tõotusi ühendab, on „usu kaudu“. Jumala Sõna kohaselt on kõik need asjad seotud usuga, mistõttu ainuke selge järeldus, milleni ma nende vaevlevate kristlaste osas jõudsin, oli see, et: sügaval nende sõltuvuse juurtes peab peituma uskmatus. Ja kõik ülejäänud taandubki sellele.

Püüad sa pidevalt saavutada võitu omaenese tahtejõu kaudu või võitled oma võitlusi oma lihalikus loomuses? Paulus ütleb. „Tegude tegijale ei arvestata palka mitte armust, vaid vastavalt võlale. Aga sellele, kes tegusid ei tee, vaid usub temasse, kes teeb õigeks jumalakartmatu, arvestatakse õiguseks tema usk.“ (Roomlastele 4:4-5)

Sinu võit ei peaks lähtuma mitte sinu nutust ja püüdlustest, aga usust, et Jeesus Kristus on selle lahingu juba ära võitnud sinu eest!

„ Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane Jumalale...“ (Heebrealastele 11:6). Paulus ütleb, et Jumala tõotustega käib kaasas vaid üks tingimus: „...kui te vaid jääte kindlaks ja rajatuks usule ega lase end kõrvale viia evangeeliumis olevast lootusest, mida te olete kuulnud...“ (Koloslastele 1:23)

Selleks et olla täielikult sõnakuulelik, alistas Kristus kõik oma Isale. Ka meie peaksime tegema sedasama. Me peaksime sõltuma täielikult oma Isast nõnda nagu Kristuski seda tegi.

kolmapäev, 9. juuni 2010

JUMAL TAHAB MEID VIIA OMA MÄELE JA LIGIOLLU

Ja paljud rahvad lähevad ning ütlevad: "Tulge, mingem üles Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid...!" (Jesaja 2:3)

”Needki ma viin oma pühale mäele ja ma rõõmustan neid oma palvekojas...” (Jesaja 56:7)

Püha Vaimu sõnum kõigile Jumala lastele tänasel päeval on: „Tulge tagasi Tema mäele – tulge tagasi Tema ligiollu!“ Paljud on kuulmas seda kutset just praegu, võttes aega nii palveks kui Jumala otsimiseks. Teised aga lähevad oma teed, olles liiga hõivatud kõige muuga, et vaevata end kuningriigi asjade –ja pühale mäele ronimisega.

Jesaja nägi nii tärkava teenistuse au kui ka uniste pimedate vahimeeste tragöödiat. Samal ajal, kui osa vahimehi raputab end üles minemaks tagasi Jumala mäele, et saada osa värskest sõnast otse taevast, lähevad teised neist lihtsalt hukka, olles haaratud oma lõpututest tegevustest ja enese arendamisest.

„Tema vahimehed on kõik pimedad, nad ei mõista midagi, nad kõik on nagu tummad koerad, kes ei saa haukuda; nad armastavad tukkuda, magavad norinal. Nad on aplad koerad, kes ei saa iialgi küllalt. Nad on karjased, kellel ei ole arusaamist. Kõik nad pöörduvad oma teed, igaüks eranditult oma kasu poole.” (Jesaja 56:10-11)

Jesaja ütles, et nad muutusid sellisteks – enesekeskseteks ja nii hõivatuks omaenese kätetööst, tundes huvi vaid oma enda asjade vastu ja vaimselt surnud – tänu sellele, et nad "hülgasid Issanda, unustades Tema püha mäe“ (Jesaja 65:11)

Jumala sulased, me oleks pidanud juba ammu panema tähele Jesaja hoiatust, kui ta ütles: ”Aga oma sulaseid ta nimetab teise nimega.” (Jesaja 65:15) Ta tõsab üles tundmatud sulased, kes toovad ärkamise Tema kogudusse.

Püha Vaim on toomas esile üht ”mäel viibivate meeste” armeed, kes veedavad aega oma Jumalaga, kes sulguvad Tema pühasse ligiollu, kuuldes Tema häält, saades uusi nägemusi ja pöördudes siis tagasi päästmaks neid, kes ”kisendavad südamevalus”: (Jesaja 65:13-14)

Oo jaaa – nad tulevad tagasi, kuid siis juba täies väes ja meelevallas!

Tema puhastav tuli saab äratama uusi ja jumalikke printsiipe me sees. Sest me oleme liiga kaua olnud surnud jumalikele printsiipidele, mida läheb tarvis koguduse pääsmiseks kaosest. Issand ei rahuldu enam lihtsalt heaga oma kojas – Ta igatseb Kristuse tule järele oma laste südameis.

teisipäev, 8. juuni 2010

KUS JUMAL ELAB?

Peale seda, kui Jeesus oli võetud üles taevasse, sai apostel Johannes väga võimsa ja aulise nägemuse osaliseks. „Templit ma ei näinud seal, sest Issand, Kõigeväeline Jumal, on selle tempel, ning Tall...ning tema lamp on Tall.“ (Ilmutuse 21:22-23)

Kui nüüd Jumala enese tempel on läinud ausse, istudes Isa paremal käel, siis kus asub Issanda asupaik siin maa peal? Või nõnda nagu Jumal ise küsib: „Millise koja te ehitate mulle? Kus on mu hingamispaik?“ Me teame, et mitte ükski hoone ei suudaks mahutada Jumalat. Ta ei pesitse Püha Peetruse Katedraalis Vatikanis ega ka Püha Patricu Katedraalis New York City’s. Nõnda nagu pole ta elupaigaks ka ükski Euroopa katedraalidest. Ütles ju Pauluski Ateenas olles, et: „Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees, kes taeva ja maa Issandana ei ela templites, mis on kätega tehtud.“ (Apostlite teod 17:24). Ehk lihtsamalt öeldes: kui me püüame leida Jumala asupaika mõnest hoonest, ei leia me seda mitte.

Jumal on juba leidnud omale eluaseme – Ta elab ja hingab iseenese poolt loodud inimkonna ihudes. Paulus kinnitab, et Jumala tempel asub inimeste sees, öeldes: „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?“ (1Korintalstele 3:16)

Niipea kui me paneme oma usu Jeesusesse, saavad meist templid, kuhu Jumal elama asub. Kõige elavamalt peegeldus see ülemise toa loos, kus Püha Vaim langes jüngrite peale ja täitis neid iseendaga.
Ja Ta nimetas nende pühitsetud ihusid Jumala templiteks, kuhu Isa pidi tulema ja asuma elama. Püha Vaim pidi aitama neil suretada ja hävitada nende patuse loomuse tegusid ning andma neile väe elada võidukat elu. Nende ihudest sai Jumala tempel – Tema elupaik, mis polnud kätega ehitatud.

Jeesus ütles: "Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.“ (Johannese 14:23). Eluase tähendab aga alalist elupaika; kohta, kus püsida.

Paulus ütles: „Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!“ (1 Korintlastele 6:20). Teisisõnu: te kuulute Jumalale ja Ta tahab, et te võiks olla Tema hingamispaigaks. Seetõttu avage oma südamed sellele tõele ja tooge au Tema nimele seda vastu võttes.

esmaspäev, 7. juuni 2010

JUMALA KINGITUS OMA POJALE

Ma suudan vaevu uskuda neid sõnu, kui loen Johannese 17:22: „Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks...“ Mõelge selle peale. Meil on meie Issanda sõna – tunnistatud Tema enda Isa ees – et Ta on andnud iseennast sama täielikult ja lõpuni meile kui Isa on andnud end Talle. Ta on kinkinud meile selle sama ülilähedase armastuse, mille Isa on kinkinud Talle ja selle läbi avaldub ka Tema au meie sees. Meile on kingitud samasugune eriline armastav suhe kui see, mida Jeesus jagab oma Isaga ja mis veelgi enam – Jeesus laiendab seda armastuse ringi ja kaasab meidki iseenda ja Isa vahelisse armastusse. Meil lastake saada osa aust, mis ületab kogu mõistuse. Kas pole imeline, et Kristus viib meid Isa ette ja anub: „Et nad oleksid üks meiega!“ Olles Kristuses, saame me täielikult osa Jumala armastuse täiusest.

Seetõttu poleks sugugi mitte vale öelda, et: „Nõnda on Jumal oma Poega armastanud, et Ta andis Talle kogu maailma.“ Me teame, et Ta andis Jeesusele need, kes on maailmas, sest Issand ise ütles: „Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast. Nad olid sinu omad, ja sina oled andnud nad mulle...“ (Johannese 17:6)

Kas te teadsite, et me oleme Jumala kingitus oma Pojale – armastuse kingitus? „Nad olid sinu omad, ja sina oled andnud nad mulle.“ Samas aga oli Kristus nii üks oma Isaga, et Ta toob selle anni tagasi Isale ja ütleb: „Ja kõik minu oma on sinu oma ja sinu oma on minu oma...“ (Joh.17:10). Taoline armastus ei hoia midagi iseendale, vaid annab endast kõik.

Kas pole mitte kinnitav ja julgustav teada, et meile on määratud oma osa Isa ja Poja vahelisest armastusest? Milline au olla asetatud Jeesuse armastavasse peopessa, kes esitleb meid oma Isale ja ütleb: „Vaata Isa – nad on meie omad! Nad kõik kuuluvad meile! Nemad on osa meie armastusest! Mina armastan neid ja sina armastad neid! Ja me asume elama nende sisse ning näitame neile, kui väga me neid armastame.“

Kuidas me küll suudaks sellest kõigest aru saada? Aga selle läbi, mida meie Issand ütleb oma Isale: „Ja ma olen neile andnud teada seda, et armastus, millega sina oled armastanud mind, oleks nendes..." (Johannese 17:26)

reede, 4. juuni 2010

ISA ARMASTUS

Ma mõtlen sageli selle peale, kui palju on neid Jumala lapsi tänapäeval, kes siiralt ja kogu südamest hüüavad oma Jumala poole igatsusega: „Kata mind oma auga! Lase mul üheks saada sinuga, sest ma igatsen sinu ligiolu üha enam ja enam. Isand, sina oled see, keda ma igatsen. Rohkem kui imesid või tunnustähti, igatsen ma sinu ligiolu järele!“

Pange tähele Jeesuse anumist: „Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.“ (Johannese 17:24)

See au või kirkus, millest Jeesus siin räägib, puudutab kõige lähedasemat ja intiimsemat armastust – armastust, mis ei lase millelgi tulla iseenda ja oma armastatu vahele. See igatseb täieliku ühtsuse ja igavese liidu järele. See jumalik armastus meie Issanda ja Isa vahel oli nii oluline Ta jaoks, et Ta kõige täiega igatses selle päeva järele, mil ka Ta lapsed võiksid sellest osa saada ja näha seda oma silmaga.

Tänu Jeesusele selle nii aulise mõtte eest! Kristus tunneb nii suurt rõõmu selle imeliselt lähedase suhte üle oma Isaga, et Tema suurimaks igatsuseks on viia kõik Jumala lapsed enesega taevasse kaasa, et ka nemad võiksid sellest osa saada.

Seetõttu peitus Jeesuse palve tegelik sisu hoopis järgnevas: „Isa, nad peavad saama näha seda aulist armastust, mida me omavahel jagame. Nad peavad nägema seda oma silmaga, kui täielikult sa oled pühendunud mulle ja kui väga ma olen ja olin armastatud juba ammu enne selle maailma loomist!“

Kas see poleks alles midagi, kui meid, Tema lunastatuid, viidaks Jumala suurde ballisaali taevalikule söömaajale, kinkides meile võimaluse näha Isa armastust oma kalli Poja ja meie Päästja vastu? Ma näen sel aulisel päeval meie Issanda palvet saamas vastatud, kui Ta vaatab oma laste peale, kes Tema kalli verega lunastatud ja kuulutab rõõmsalt: „Näete lapsed, kas ma ei öelnud!? Kas ma mitte ei rääkinud teile, et see vastab tõele? Kas Ta mitte ei armasta mind nii väga? Olete te eales varem nii suurt armastust näinud? Kas see pole mitte täiuslik armastus? Nüüd te näete minu au ja minu Isa armastust minu vastu ning minu oma Tema vastu.“

Kas te ei näe, Jumala pühad, et nähes Kristuse au sel päeval, näeme me ka Jumala armastust oma Poja vastu? Milline rõõm teada, et me teenime Päästjat, kes on nii armastatud. Ja kas pole mitte hirmuäratav mõelda, et Luutsifer loobus vabatahtlikult sellest aust? Ja on nüüd ilma armastuseta, ilma isata. Pole kahtlustki, et see oli tema suurim kaotus. See on suurim kaotus kõigi Saatana laste jaoks, kes elavad oma elusid kogemata oma Taevase Isa armastust. Vastupidiselt neile, võivad Jumala lapsed kogeda juba siin maa peal ühtsust Kristusega ja Jumal armastab neid täpselt sama palju kui oma Poega. See teadmine aga peaks tooma meile rahu ja hingamise.

neljapäev, 3. juuni 2010

JUMALA RIKKUSED MEIE SEES

Kui Jumal seab end sisse meie eludes, toob Ta endaga kaasa ka kogu oma väe ja varustatuse. Korraga on meie seesmisel inimesel ligipääs Jumala jõule, tarkusele, tõele, rahule ja kõigele muule, mida me vajame võidukaks eluks. Me ei pea hüüdma Ta poole, paludes Tal laskuda alla taevast, sest ta juba elab meie sees. Paulus kirjeldab, kui võimsad me tegelikult Kristuses oleme: "Sellepärast ma põlvitan Isa ees, kelle käest iga suguvõsa taevas ja maa peal saab nime, et ta teile oma kirkuse rikkust mööda annaks väge saada tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese poolest, et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite juurdunud ja kinnitatud armastuses, et te suudaksite koos kõigi pühadega tunnetada, milline on armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus, ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega. Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda." (Efeslastele 3:14-20)

Milline võrratu piiblilõik! Paulus nimetab vaid mõned neist paljudest aaretest, mida Issand on meile kättesaadavaks teinud, kuigi kõik Jumala rikkused on meile saadaval Jeesuses Kristuses.

Mõned kristlased on loonud Jumalast kujutluspildi kui kellestki, kelle ainsaks naudinguks on võtta vastu kiitust. Kuid ärgu keegi meist julgegu seda arvata, sest see pole sugugi see, miks Ta on meie ellu tulnud. Ta on tulnud selleks, et näidata meile, et Ta ei ole kusagil kaugel, pimedas kosmoses asuv Jumal, vaid hoopis väga lähedal meile ja elab meie sees. Samuti ei liigu Ta lihtsalt sisse-välja meie elus ega ka hülga ega jäta meid.

Paulus ütleb: "Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi." (Efeslastele 2:13) Apostel teeb selle asja väga selgeks: Jumal on siin just nüüd ja praegu ning elab meie sees. Kui Jumal asus elama meie templisse, tõi Ta kaasa ka jõu meie seesmise inimese tarvis; sügava juurdumise ja rajamise armastusse kui ka ligipääsu palumaks Temalt kõike. Ta on teinud kõik asjad võimalikuks läbi oma jumaliku väe, mis on tegev meis." (vt.Efeslastele 3:16-21)

kolmapäev, 2. juuni 2010

JUMALA AU

„...ja nüüd kirgasta ka sina, Isa, mind enese juures...“ (Johannese 17:5)

Mitte ükski inimene ei suuda kirjeldada Jumala au nõnda nagu Tema seda teeb. Au on Jumala täius ja see on midagi, mis ületab meie inimliku arusaamise. Samas aga teame me sellest siiski midagi.

Kui Jumal jagab välja oma au, jagab Ta ka iseennast. Keegi, kes saab osa Tema armastusest, saab osa ka Tema armust, pühadusest ja jõust. Keegi, kes saab osa Tema armust, saab osa ka Tema armastusest ja kõigest muust, mis Jumala täiusega kaasas käib. Need, kes igatsevad Jumala au järele, peavad mõistma, et Ta tõepoolest igatseb anda ka iseennast meile, mis tähendab seda, et Ta tahab, et me naudiks täielikku kindlust ja hingamist.
Enne kui Ta lahkus siit maa pealt, et minna tagasi oma Taevase Isa juurde, palus Jeesus: „...ja nüüd kirgasta ka sina, Isa, mind enese juures selle kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist sinu juures!“ (Johannese 17:5)

Jeesus oli Isa rüpes ammu enne seda kui maailm seda oli! Ta oli üks Isaga ja see oli auline. Üks olemine oma Isaga tähendas Jeesuse jaoks rõõmu ja au oma eksistentsi üle. Ta koges lähedust, ühendust ja üks-olemist Isaga.

Meie aga teame nii vähe Tema aust. Sellele mõeldes mõtleme me eelkõige mingile kosmilisele väele või auhiilgusele. Me oleme nii võhikud Jumala au tegeliku tähenduse suhtes, et me isegi ei tea, mida Jeesus selle all mõtles, kui ütles: „...ning mina olen kirgastatud (austatud) nendes.“ (Johannese 17:10).

Teadsid sa, et Jeesus Kristus on austatud oma pühade läbi – just praegu? Ta elab igaühe meie sees oma jumalikus täiuses. Me oleme täiuslikud Temas ja kui Tema asub meisse elama, toob Ta endaga kaasa kogu oma au, väe, majesteetlikkuse, pühaduse, armu ja armastuse. Me saame osa täiusliku ja täielise Kristuse aust. Taevas on avatud me ees, mistõttu mingem julgusega Tema autrooni ette, tuues esile oma palved ja anumised. Ja kui võrratu on sealt siis lahkuda täie kindluse ja lootusega.

teisipäev, 1. juuni 2010

UUS LOODU

"Ma olen ühes Kristusega risti löödud; nüüd ei ela enam mina..." (Galaatlastele 2:20)

"Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud." (2Korintlastele 5:17)

Sa võid öelda, et: "Ma tean, et ma olen Kristuses usu läbi. Ma saan aru, et ma olen uus loodu, kuid ometigi maadlen ma ühe oma kohutava harjumusega, mis tõmbab mulle täiega vee peale." Saatanale meeldiks veenda sind, et Jumal on sinu osas juba lootuse kaotanud. Ta tahab panna sind uskuma, et Jumal näeb sind su patus räpase ja väärtusetuna, kuid see kõik on vale. See, mida sa koged, on liha võitlus sinu sees elava Vaimuga ja see on tuttav kõigile usklikele. Ajal, mil sina oled keset oma lahingut, tahab Saatan veenda sind, et "vana mina" on endiselt troonil.

Ükskõik, millises olukorras sa ka ei oleks, Jumala armastus sinu suhtes on vankumatu. Ta ei lakanud iialgi armastamast Aadama järeltulijaid, vaatamata nende kurjusele, ebajumala teenistusele ja lihalikele eluviisidele. Ta hoidis neid alal läbi ajaloo kuni viimse hetkeni, mil sekkus olukorda oma päästeplaaniga. Tänu ristile sai võimalikuks kogu Aadama soo lepitus.

Sa pead teadma, et sinu staatus Jumalas on rajatud vaid ühele asjale: sinu võidule, mis lähtub ristist. See võit ei ole seotud ühegi sinu hea teoga. Või nõnda nagu Paulus ütleb: "Kes elavad oma loomuse järgi, need ei suuda meeldida Jumalale." (Roomlastele 8:8). Meie võit lähtub ainuüksi meeleparandusest, usust ja Jumala hoole usaldamisest. Meie asi on vaid seista kindlalt sellel positsioonil, mille Ta meile on armulikult Kristuses andnud. Tema Sõna kinnitab meile, et: "Sa võid küll vahel läbi kukkuda, kuid igakord, kui ma vaatan su peale, näen ma oma Poega Jeesust. Sa läbid selle lahingu võidukalt ilma ühegi süütunde –või hukkamõistuta."