teisipäev, 30. november 2010

AINUÜKSI PERE JAOKS

„Aga Joosep vaikis äkki, sest ta oli südamest liigutatud oma venna pärast ja otsis võimalust nutmiseks. Ta läks ühte siseruumi ja nuttis seal.“ (1Moosese 43:30).

See on pilt meie Päästja südamest, kes kogeb kõike sarnast isegi patuste suhtes. Joosepi vennad olid ta kojas – söömas ja joomas ühes temaga – aga tema istus eraldi ja ta vennad eraldi. (43:32). Sellest pildist ei saa lihtsalt niisama mööda minna. Need mehed rõõmutsesid Joosepi seltskonnas ilma tegelikult teda tundmata. Nad ei olnud ka täielikult taastatud ega olnud neil ilmutust armastusest ega armust.

Meiegi võime olla hõiskav rahvas, kes sööb ja joob Issanda ligiolus, kuid kes ei ole kunagi saanud ilmutust Tema lõputust armastusest. Tunne sellest, et me pole armastatud, püsib endiselt me südameis. See puudutab kristlasi, kes käivad jumalakojas laulmas, ülistamas ja kiitmas, kuid kes peale seda koju minnes naasevad taas vana vale juurde, mis ütleb: „Ma pole näinud ühtegi märki sellest, et Jumal mind armastaks. Mu palved ei saa iialgi vastatud. Ta ei hooli minust nii palju kui teistest kristlastest!“

Joosepi vennad pidid tegema veel ühe viimase sammu enne, kui neile võis ilmutada täit armastuse ilmutust. Taoline ilmutus saab osaks neile, kes on murtud südameilt ja kogevad kahetsust. „Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal.“ (Psalmid 51:19). Joosepi vennad aga polnud veel murtud (1Moosese 43:34).

Need mehed olid küll mõistnud oma pattu, kuid nad pidid saama täielikult murtud; jõudma oma inimlike võimete ja kibestumise viimse piirini enne kui Joosep oleks saanud ilmutada neile oma armastust. Seega Joosep pani nad viimast korda proovile. Ta andis oma kojaülemale käsu peita ta hõbekarikas noorima venna, Benjamini, kotti enne, kui nad tagasi Kaananimaale pöördusid. Vennad olid vaevalt linnast välja jõudnud, kui Joosepi mehed nad kinni nabisid ja hõbekarika varguses süüdistasid. Nemad aga olid nii kindlad oma süütuses, et ütlesid: „Kelle juurest su sulaste hulgast see leitakse, surgu, ja me teised jääme su isandale orjadeks!"“ (1Moosese 44:9).

Siinkohal aga pange tähele muudatust nende suhtumises: „Jumal on avastanud su sulaste süü. Vaata, me jääme oma isandale sulaseiks.“ (1Moosese 44:16). Nende keskel polnud enam mingeid tülisid ega uhkust. Nad olid alandlikud ja murtud ja lõpuks ometi kisendasid nad kogu oma südameist: „Me anname alla! Me alistume!“

Seejärel aga tuli ilmutus Jumala suurest armastusest. Siis Joosep ei suutnud enam enese üle valitseda kõigi nende ees, kes ta juures seisid, ja ta hüüdis: "Minge kõik mu juurest ära!" Ja ükski ei seisnud tema juures, kui Joosep ennast vendadele tunda
andis.“ (1Moosese 45:1)

Maailm ei tea midagi sellest armastuse ilmutusest. Kuid nemad kogesid sel hetkel peretunnet – tingimusteta armastust ja aktsepteerimist. Piibel ütleb meile, et „Ta (Joosep) puhkes valjusti nutma, nii et Egiptus seda kuulis ja kuulis vaarao koda.“ (1Moosese 45:2). Maailm võib küll kuulda Jumala armastusest, kuid ainuüksi pere võib seda tunda. Ainuüksi Jumala perekond võib kogeda taolist armastust ja armu.

Mu armsad, Jumal elab murtud ja alandlike südameis. Ta tunneb rõõmu oma perest ja Ta armastas meid isegi neil aastatel, mil me alles patused olime. Hingake siis Tema armastuses.

reede, 26. november 2010

SÜDAME HÜÜE

Mina usun, et Jumal ilmutab oma halastavat armastust kõigile, kes Teda kogu südamest appi hüüavad ja kelle appihüüu näol ei ole tegu vaid lihtsalt mingi hüüdega, aga alandliku abivalvega päästeks. Piiblil on nii mõndagi öelda taolise südamest lähtuva abipalve kohta. „Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole.“ (Psalmid 18:7) „Mitu korda ta kiskus nad välja, kuid nad jäid tõrksalt oma nõu juurde ning said jõuetuks oma pahategude tõttu. Aga ta vaatas nende kitsikusele, ja kui ta kuulis nende halisemist.“ (Psalmid 106:43-44)

Sa võid olla kindel, et iga Jumala poole teele saadetud appihüüd leiab vastuse taevaliku tervendava sõna näol! Mitte keegi, kes hüüab alandlikkuses Jumala poole, pole Tema jaoks liiga halb või liiga lootusetu. Kuningas Manasse lugu on elav tõestus sellest! Piiblis on öeldud, et ta oli üks õelamaid kuningaid kogu Iisraelis. „Tema tegi kurja Issanda silmis...Tema ehitas jälle üles ohvrikünkad, mille ta isa Hiskija oli hävitanud, ja ta püstitas altareid Baalile...ta kummardas kõiki taevavägesid ning teenis neid...Tema laskis oma poja tulest läbi käia...seadis vaimudemanajaid ja ennustajaid; ta tegi palju kurja Issanda silmis...“ (2Kuningate 21:2-6) „Aga Manasse ahvatles Juuda ja Jeruusalemma elanikke tegema rohkem kurja, kui tegid need paganad...Ja Issand rääkis Manassele ja tema rahvale, aga nemad ei pannud tähele.“ (2Ajaraamatu 33:9-10).

Kas kellegi jaoks, kes omadega nii kaugele läheb, olles täis kurjust ja pimedust, on üldse veel mingit lootust? On, kui ta alistub Jumala ees, tunnistades oma eksimusi ja uskudes Kristuse võidule ristil. Manasse lõpetas vangina, olles ahelais võõra rahva keskel. Milline elav näide patu palgast! Kuid keset oma häda ja viletsust ta hüüdis Jumala poole, mispeale Jumal kuulis teda, andestas talle ja taastas ta.

„Aga kui tal kitsas käes oli, siis ta püüdis leevendada Issanda, oma Jumala palet ja alandas ennast väga oma vanemate Jumala ees. Ja kui ta palvetas tema poole, siis andis Jumal temale järele, kuulis ta anumist ja tõi tema tagasi Jeruusalemma, ta oma kuningriiki. Siis mõistis Manasse, et Issand on Jumal.“ (2Ajaraamatu 33:12-13). „Ta kõrvaldas võõrad jumalad ja kuju Issanda kojast, samuti kõik altarid, mis ta oli ehitanud Issanda koja mäele ja Jeruusalemma, ja viskas need linnast välja.“ (2Ajaraamatu 33:15)

See sõna lootusest, andestusest, armust, armastusest ja taastusest on sulle! Võta see siis omaks, paranda meelt ja saa täieliseks Issandas, elades koos temaga! Pole olemas ühtegi pattu, mida ei saaks andestada, sest mitte keegi pole omadega iialgi nii põhjas, et teda ei saaks sealt päästa ja tervendada.

neljapäev, 25. november 2010

TÕUSE JA KÕNNI

Jeesus ütles talle: "Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!" (Johannese 5:8). See halvatud mees seal Betsata tiigi ääres võis ju olla põnevil kõigist lugudest Jeesuse kohta, kes käis mööda maad ja tervendas inimesi. Ta võis olla kuulnud palju erinevaid lugusid, kuid ta ei tundnud Teda isiklikult. Ta oli omaenda puuduste lõksus ning ei tundnud Issandat. Küll aga tundis Jeesus teda! Jeesus tuli ta juurde keset tema valu ja häda, olles valmis tooma esile oma armuanni. Issand sai puudutatud selle mehe nõtrusest ja kõik, mida Ta tollelt mehelt palus, oli usk Tema Sõnasse ning tegutsemine selle põhjal. „Tõuse! Võta oma raam ja jäta kogu see olukord selja taha!“ Hiljem, peale selle mehe tervendamist, leidis Jeesus ta templist ning läks ja rääkis temaga. Mees sai seeläbi Temaga tõeliselt tuttavaks ning õppis usaldama Teda.

Kuid enne seda kõike lamas too mees seal tiigi ääres – abituna ja meeleheitel – seistes silmitsi oma valulike aastate suurima otsusega. Ülestõusmise lootuse sõnum oli jõudnud temani ja ta seisis silmitsi suure väljakutsega: kas tõusta usus ja saada täielikult terveks või jääda sinna lamama enese haletsuse keskele ja surra üksinda!

See mees oleks võinud jääda sinna tiigi äärde uskmatuses lamama, keeldudes end liigutamast ja mõeldes: „See ei toimi nagunii! Miks peaks Jumal üldse valima mind kogu sellest rahvasumma seast, et mind terveks teha? Ma olen määratud surema selles konditsioonis.“ Jeesus poleks saanud aidata teda üles vastu tema enda tahtmist. Mees pidi ise uskuma, et tema nuttu ja appihüüdeid on kuulda võetud ja tema päästeaeg on käes. See pidi juhtuma kas siis või mitte kunagi!

„Siis Jeesus vastas neile: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, Poeg ei saa midagi teha iseenesest, ta teeb vaid seda, mida näeb tegevat Isa, sest mida iganes Isa teeb, seda teeb ka Poeg. Isa armastab ju Poega ning näitab talle kõike, mida ta ise teeb, ning tahab temale näidata suuremaid tegusid, kui need on, nõnda et te seda panete imeks.“ (Johannese 5:19-20). Ehk teisisõnu ütles Jeesus kõigile kahtlejatele: „Mu isa tahtis, et see mees terveks saaks, mistõttu ma tervendasin ta. Ma teen ainuüksi seda, mida mu Isa tahab.“ See oli Jumala tahe, Jumala armastus ja Jumala igatsus teha see mees täiesti terveks.

Nii raske on uskuda, et Jumal endiselt armastab sind, kui sa oled omadega täieti nullis ja nõder! Kui aastad on läinud raisku; kui patt on hävitanud su keha ja hinge; kui sa tunned end väärtusetu ja ebameeldivana Jumala ees, mõeldes: „Miks peaks Ta veel üldse hoolima?“, siis tea, et see kõik nõuab lapsemeelset usku võtmaks vastu Tema armastust. Seetõttu, astu usus välja ja ütle: „Ainuüksi Sinu Sõnale tuginedes ma tõusen ja kõnnin – koos sinuga!“

Sa ei pea saama aru kõigist doktriinidest meeleparanduse, patu ja õigsuse kohta. Sa võib-olla isegi ei tunne Jeesust ühel sügaval ja tähendusrikkal viisil! Kuid selleks kõigeks on oma aeg ja see saab sulle teatavaks, kui sina võtad esimese sammu sõnakuulelikkuses, tõustes ja pöördudes oma Issanda poole. „Kui keegi tahab teha tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära.“ (Johannese 7:17)

teisipäev, 23. november 2010

TÕELISE USU ALUS

Ainukene aeg, mil Jumala kannatus meie suhtes katkeb, on siis, kui me ikka ja jälle keeldume aktsepteerimast Tema suurt armastust meie suhtes.

Paljud kristlased on pöördunud tagasi iseenda poolt loodud kõrbe. Neil pole ei rõõmu ega võite. Neid vaadates tekkib tunne otsekui Jumal oleks nad hüljanud juba ammu aastaid tagasi. Tegelikult aga pole see üldse nii! Ta on lihtsalt andnud nad üle nende endi virisemise ja nurisemise kätte.

Tänu Jumalale, et Joosua ja Kaaleb sisenesid tõotatud maale! Nad püsisid kui haljaste puudena Jumala kojas kuni oma surmapäevani. Nad olid mehed täis väge ja nägemist, sest nad teadsid, et nad on kallid Jumalale.

Ka sina oled kallis Jumalale – sõltumata oma probleemidest ja läbikukkumistest – ja sa võid samuti olla kui haljas puu Jumala kojas nõnda nagu Joosua ja Kaaleb seda olid. Ehk siis - lihtsalt seisa sellel, mida Jumala Sõna tõotab: „Ta tõi mu välja lagedale, ta päästis minu, sest tal oli minust hea meel.“ (Psalmid 18:20).

Selles peitub tõelise usu alus!

esmaspäev, 22. november 2010

SA OLED JUMALA SILMATERA

Piiblis on öeldud: „...aga teise mehe naine püüab kallist hinge.“ (Õpetussõnad 6:26). See abielurikkujast naine, kellest siin salmis juttu, viitab Saatanale, kes jahib neid, kes kallid Jumalale.

Piibel annab meile sellest väga elava pildi 4Moosese raamatu 13 ja 14 peatükis. Iisrael oli saatnud välja oma 12 maakuulajat, et saada rohkem infot tõotatud maa kohta. Kui need tagasi jõudsid, külvasid kümme neist kolme erinevat valet Jumala rahva südameisse: (1.) „Seal maal on liiga palju rahvast ja nad on meist palju tugevamad.“ (2) „Nende linnad on kindlustatud ja väga suured.“ (3) „Seal maal elavad hiiglased ja meist pole neile vastast. Me oleme abitud! Me oleme omadega õhtal!“

Need sõnad röövisid koheselt kogu iisraellaste julguse ja Piibel ütleb, et rahvas langes meeleheitesse. „Terve kogudus tõstis valjusti häält ja rahvas nuttis sel ööl.“ (4Moosese 14:1). Enam kui kaks miljonit inimest halas, nuttis ja ägas, keskendudes täielikult oma nõtrustele ja võimetusele. Nende uskmatu hala pommitas taevast kõige täiega.

Mu armsad – vaenlane külvab neid samu valesid Jumala rahva sekka tänaselgi päeval. „Sul on liiga palju katsumusi. Su kiusatused on liiga suured. Sa oled liiga nõrk, et seista vastu sellele jõule, mis sind ründab.“

See sõna, mille Jumal andis tookord Iisraelile, kehtib täna ka sinu puhul: „Te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm.“ (2Moosese 19:5). „Sest sa oled Issandale, oma Jumalale pühitsetud rahvas ja sind on Issand välja valinud, et sa oleksid temale omandrahvaks kõigist rahvaist, kes maa peal on!“ (5Moosese 14:2).

Joosua ja Kaaleb said ilmutuse selle kohta, kui kallid nad tegelikult Jumala silmis on ja nad teadsid, et Iisrael on Jumala jaoks väga eriline. Selles peitus ka nende lootust kandva vaimsuse võti. Joosua ütles: „Kui Issandal on meist hea meel, siis ta viib meid sellele maale ja annab selle meile.“ (4Moosese 14:8). Ehk teisisõnu: „Kuna Ta tunneb meist nii suurt head meelt, on see maa juba sama hästi kui meie!“

See on sama ilmutus, mille ka Taavet sai: „Ta tõmbas mind välja ja päästis mu, sest Tal on minust hea meel.“ Nõnda samuti on igal tänapäeva võidukal kristlasel sama ilmutus oma armastavast Taevasest Isast. „Me ei saa põruda! Kõik meie vaenlased on kui tühipaljas õhk me jaoks, sest me oleme kallid oma Jumalale!“

reede, 19. november 2010

SA OLED ERILINE OMA TAEVASE ISA SILMIS!

Ma ei unusta iialgi seda valu, mida tundsin, kui üks mu teismeeas lastest tuli ja tunnistas: ”Isa, ma pole kordagi elus tundnud, et ma olen sulle meelepärane. Ma pole kunagi tundnud, et väärin su armastust ja mul on tunne, et ma olen terve oma elu sind lihtsalt alt vedanud. Sa oled vist ikka üsna pettunud minus.”

Mitte ühedki teised sõnad elus pole mulle teinud nii palju haiget kui need ja ma küsisin iseendalt, mida sellist olen ma küll teinud, et panna oma last niimoodi tundma? Ja seejärel, olles ise seesmiselt sügavalt haavatud, võtsin oma lapse oma embusse ja mõtlesin: ”Kui vale see kõik on. Ma olen ju armastanud oma last. Ma olen seda väljendanud nii oma sõnades kui tegudes ja teinud seda ikka ja jälle. Kõik mu ülejäänud lapsed on tundnud end turvaliselt selles armastuses. Kuidas siis see üks on võinud seda kõike nii valesti mõista, kandes endaga nii pikka aega kaasas seda mõttetut valu ja süütunnet?” Ja seejärel ma ütlesin oma lapsele: ”Sa oled alati olnud väga eriline mu jaoks. Sa oled olnud mu tõeline silmatera ja igakord, kui ma mõtlen su peale, rõkkab kogu mu olemus rõõmust. On tõsi, et sa oled vahel teinud rumalaid asju, kuid nõnda on teinud su õed-vennadki. Ja sa oled selle kõik andeks saanud. Sa palusid alati siiralt andeks ja ma kunagi ei kahelnud selles. Sa oled minu rõõmupäike ja muutnud mind õnnelikuks läbi kogu mu elu. Sa oled olnud rõõmuks mu südamele.”

Sama kehtib ka paljude kristlaste suhtes nende Taevase Isaga. Vaenlane on suutnud veenda neid, et nad on olnud suureks pettumuse allikaks Jumalale ega suuda kunagi Talle meelepärased olla, mistõttu nad lihtsalt ei võta vastu Jumala armastust. Selle asemel elavad nad hoopis viisil, otsekui Jumala viha hingaks pidevalt neile kuklasse. Milline kohutav viis elada oma elu! Ja kui suur on veel Jumala valu, kui Ta näeb oma lapsi elamas nii.

Armsad, sellest samast hetkest alates, mil te siia ilma sündisite, olete te olnud väga erilised ja kallid oma Taevase Isa jaoks.

neljapäev, 18. november 2010

SA OLED JUMALA JAOKS KALLIS

”Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu - ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt -, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.” (Efeslastele 2:8-9).

Isegi kui sa elaksid 500-aastaseks, ei suudaks sa ometigi elada piisavalt kaua, et oma tegudega Jumalale meelepärane olla. Pole vahet, kui väga sa ka ei pingutaks, et end nö. ”korda seada”. Sinu lihalik loomus ei ole nii või teisiti vastuvõetav Jumalale ja seda ei saa ka kuidagimoodi muuta. Kogu lihaliku loomuse teema sai lahendatud ristil ja uus inimene võis sündida – Kristuse sarnane inimene. Tõeline usk ammutab kindlust sellest, mida Kristus on sinu heaks teinud.

Sa võid küll öelda, et: „Oh, ma olen kindel, et Jumal tunneb rõõmu ustavatest pastoritest, sest nemad ju palvetavad koguaeg ja uurivad pidevalt Tema Sõna. Ma usun ka, et vanemad inimesed on Talle kallid, sest nad on läbi läinud nii mitmetest kannatustest, proovilepanekutest ja katsumustest, tulles kõigist neist välja võitjatena. Küll aga on mul raske uskuda, et selline vaevatud ja pidevalt läbikukkuv kristlane nagu mina, võiks olla kallis Jumala jaoks. Ma pigem arvan, et Ta tunneb vastikust mu suhtes, kuna kogu mu elu on olnud vaid kui üks üles-alla mäesõit. Mul on probleeme, millest ma ei tundu jagu saavat ja kuigi ma usun, et Ta endiselt armastab mind, olen ma samas kindel, et Ta on täiega pettunud minus.“

Palun võta vastu Jesaja võrratu prohvetlik sõnum armu kohta, kus Jumal ütleb: „...ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!“ (Jesaja 43:1). See sõnum anti inimestele, keda oldi röövitud, rikutud, neetud ja vangi heidetud ja seda kõike vaid tänu nende endi rumalusele ja uskmatusele. See oli kõik just peale seda, kui Jumal ütles neile: „Nüüd, peale kõiki neid läbikukkumisi, tahan ma tulla te juurde selle lootuse sõnumiga ja seda kõike vaid seetõttu, et te olete minu omad!“

kolmapäev, 17. november 2010

JUMAL TAHAB PÄÄSTA SIND

Kui kolm heebrea meest tuleahju visati, nähti nendega koos ka neljandat – Jeesust! – ja nad ei põlenud ära. Mis veelgi huvitavam – isegi nende juuksed ega riided ei lõhnanud suitsu järgi! Just sellist päästet tahab Jumal pakkuda ka sulle keset su vaimseid orge.

Miks peaks Jumal tahtma sind päästa? Kas seetõttu, et sa oled teinud Talle midagi meelepärast? Oled hakanud rohkem palvetama? Rohkem Piiblit lugema? See kõik on väga hea, kuid Jesajal oli tõeline ilmutus kogu loo kohta, kui ta ütles: ”Et sa mu silmis oled kallis ja auline ja et ma sind armastan, siis...Ära karda, sest mina olen sinuga....” (Jesaja 43:4-5)

Jumal ütles Jesaja 43-peatükis Iisraelile: „Te olete kohe kohe seismas silmitsi tule ja üleujutustega, kuid ärge muretsege – mina olen koos teiega läbi kõigi nende olukordade! Ja ma päästan teid, sest te olete minu omad ja ma tunnen teid igaüht nimepidi. Te valmistate mulle suurt rõõmu.“

teisipäev, 16. november 2010

JUMALA PUHAS ARM

Jesaja sai ilmutuse Jumala suurest meeleheast meie suhtes. Ta kuulutas: „Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind.“ (Jesaja 43:1-2)

Jesaja ei rääkinud siin otsesest tulest või veeuputusest, vaid sellest, millest inimesed vaimses või mentaalses mõttes läbi lähevad. Iisrael oli tol ajal vangipõlves ja nende üleujutusteks olid katsumused, tuleks kiusatused ja jõgedeks proovilepanekud. Need kõik peegeldasid Saatana püüdlusi kurnata ja hävitada Jumala rahvast.

Kuid Jesaja sõnumis peitus puhas armu sõnum iisraellaste jaoks. Iisraeli rahvas viibis vangistuses tänu omaenda rumalusele ja totrusele. Kuid Jumal saatis nende juurde murtud südamega prohveti, kes ütles: „Jumal tahab, et ma ütleks teile, et te kuulute Talle.“

Sa võid viibida keset kõige suuremaid veekeeriseid praegu või sa võid tunda, kuidas mõni kiusatus või katsumus matab sind täiega enda alla. Kuid tuginedes Piiblile pead sa ka mõistma, et mitte alati ei vaigista Jumal neid vetevooge või kustuta tuleleeke. Küll aga lubab Ta järgmist: „Ma lähen neist läbi koos sinuga! See katsumus või olukord ei hävita sind. Mina ei hävita sind, mistõttu mine lihtsalt edasi ja tea, et sa jõuad teisele poole välja koos minuga!“

esmaspäev, 15. november 2010

PÄÄSTE VÕTI

Püha Vaim kinkis Taavetile ilmutuse, milles peitus kogu pääste võti. Taavet võis öelda: „Põhjus, miks Jumal mind kõigi mu vaenlaste käest päästis – kõigi mu murede ja põrguvägede käest päästis – on selles, et Ta armastab mind ja Ta tunneb minu üle suurt rõõmu!“ „Ta tõi mu välja lagedale, ta päästis minu, sest tal oli minust hea meel.“ (Psalmid 18:20).

Kas sina vajad ka päästet? Oma himudest, kiusatustest või katsumustest? Probleemist, mis mõjutab sind kas emotsionaalselt, mentaalselt, füüsiliselt või vaimselt? Sinu võidu võti peitub ülaltoodud salmis. Jumalal on sinu üle hea meel ja sa oled Talle kallis!

Ülemlaulus ütleb Issand oma pruudile: „Ah, kui ilus, ah, kui kaunis oled sa, armastus, hellituste tütar!“ (Ülemlaul 7:7). Kõik selles salmis peituvad kolm heebreakeelset sõna on sünonüümid, viidates nii kallidusele, meeldivusele kui imelisusele ja meeleheale. Kõik need sõnad kirjeldavad Jeesuse mõtteid oma pruudi suhtes, kui Ta tema peale mõtleb. Ta vaatab oma pruudi peale ja ütleb: „Kui võrratult armas, kaunis ja imeline sa oled. Sa oled nii ütlemata kallis mu jaoks, mu arm!“

Vastutasuks uhkeldab pruut aga järgnevate sõnadega: "Mina kuulun oma kallimale ja tema ihaldab mind.“ (Ülemlaul 7:11). Ehk teisisõnu: ta jookseb mu järele hea meelega. Ta ajab mind taga, sest ma olen nii kallis ta jaoks.“

Sarnased mõtted jooksevad läbi kogu Psalmide raamatust. „Issandal on hea meel neist, kes teda kardavad, kes loodavad tema helduse peale.“ (Psalmid 147:11). „Sest Issandal on hea meel oma rahvast, ta ehib viletsad päästega.“ (Psalmid 149:4)

reede, 12. november 2010

TURTELTUVID

Jumal on kandnud mind läbi raskuste, seades mu silme ette kuningas Taaveti saladuse lootuse kohta. Taavet kurtis ja mässas, kuna ei suutnud mõista, miks Jumal ta peale pahane on?

Ta palus, et Jumal sirutaks oma käe ja hävitaks vaenlase (Psalmid 74:11). Taavetile tundus, et Jumala vaenlased olid saavutamas meelevalda, mistõttu ta palus meeleheitlikult: „Ära anna oma tuvikese hinge kiskjate kätte, ära unusta oma viletsate elu jäädavalt!“ (Psalmid 74:19)

Nõnda nagu Taavet, nõnda näeme meiegi end sageli kui tuvidena, kelle jaoks vaenlane oma lõksud ja püünised üles on seadnud. Seetõttu oli mu jaoks väga julgustav näha end keset oma kõige suuremaid katsumuste aegu otsekui turteltuvina, kes võib hingata Jumala tõotuses ja kes on hoitud kurja eest. Nõnda nagu turteltuvi igatseb oma armsama järele, nõnda igatseme meiegi oma kalli Päästja ligiolu järele.

Ma kujutan Kristust ette tulemas mu juurde tuvi kujul – oma Püha Vaimu läbi – ilmutades mulle oma püsivat armastust ja jätkuvat hoolt. Kui kirjeldamatu on see tunne, et meie suur ja kõikväeline Jumal laskub minu juurde tuvi näol, et kanda hoolt kõigi mu vajaduste eest. Kas Ta mitte ei saatnud tuvi ka siis, kui Kristus ristitud sai?

Jumala laps, oled sa ehk minemas läbi rasketest aegadest praegu? On su pere kannatamas millegi tõttu? Koged sa valu ja raskust või ehk segadustki kogu olukorra tõsiduse pärast? Kui nii, siis pea meeles, et sa oled Jumala väike turteltuvi ja ta ei lase iialgi võtta vaenlasel võimust su üle. Ta päästab sind ükskõik, millisest vaenlase lõksust ja tõestab sulle, kui ligi Ta tegelikult on keset su kõige suuremat appihüüdu. Ta on sinu kõrval igal ajal, sosistades sulle, kui väga Ta sind tegelikult armastab.

Rääkides Kristusest, ütles Saalomon: „Tema silmad on nagu tuvid veeojade ääres, piimas pestud, taradel istumas.“ (Ülemlaul 5:12). Ja koguduse, Jumala kõige kallima kohta on öeldud: „Aga üksainus on mu tuvike, mu süütuke.“ (Ülemlaul 6:9). Me oleme kõik üks Kristuses – Tema tuvid; Tema turteltuvid.

Varblane võib küll maha kukkuda, kui turteltuviga ei juhtu seda iialgi. Ta on hoitud ja kaitstud Jumala peopesa sees, ümbritsetud Tema turvalisest armastusest. Kuid mis veelgi parem – Jumal päästab meid meie hädast ja vaevast, tõestades taas oma ustavust meie suhtes. Seetõttu peaksime me minema läbi nende aega täie rõõmu ja hõiskamisega, uskudes ja usaldades Tema väge ja armastust.

neljapäev, 11. november 2010

KAALEB

Kaaleb, kelle nimi tähendab ka jõuline, meelekindel, viitab kellelegi, kes klammerdub Issanda külge. Kaaleb oli lahutamatu Joosuast, esindades kedagi, kes kõnnib koos Issandaga ka läbi elu raskuste ja kitsaskohtade.

Kaaleb läks ühes maakuulajatega üle Jordani, kus Püha Vaim juhtis teda Hebronisse - „surmapaika“. Saara ja Aabraham olid sinna maetud nõnda nagu Iisak ja Jaakob ning mitmed teised esiisadki. Aastaid hiljem pidi aga Taaveti kuningriik saama alguse samast paigast. Suures aukartuses ronis Kaaleb üles mööda seda püha mäge ja usk täitis tema hinge. Ta kiitis seda püha paika ja sellest päevast alates igatses ta Hebronit oma pärisosaks.

Kaalebi kohta on öeldud, et ta järgnes kõiges oma Jumalale (4Moosese 14:24). Ta ei kõikunud mitte kunagi, pidades lõpuni vastu ja olles 85-aastane, võis ta täie kindlusega tunnistada: „Aga ometi olen ma tänagi veel nii tugev nagu sel päeval, kui Mooses mind läkitas: nagu mu ramm oli siis, on mu ramm ka nüüd sõjaks, minekuks ja tulekuks.“ (Joosua 14:11)

Selles kõrges eas pidas Kaaleb maha oma elu suurima lahingu! „Anna siis nüüd mulle see mäestik [Hebron]..." (14:12). „Siis Joosua õnnistas teda ja andis Hebroni pärisosaks Kaalebile...“ (14:13) „Hebron on tänapäevani pärisosaks kenislasele Kaalebile, Jefunne pojale, sellepärast et ta täiesti oli käinud Issanda, Iisraeli Jumala järel.“ (14:14).

Kogu selle sõnumi mõte on nii auline: ainuüksi oma patule suremisest ja Jumala täiusesse sisenemisest millalgi minevikus ei piisa. Oluline on kasvada Issandas kuni lõpuni! Hoida alal oma vaimulikku jõudu ja väge ilma kõikumata. „Järgneda kõiges oma Issandale“ isegi vanas eas!

Hebronit – Kaalebi pärandit – võiks tänapäeva mõistes nimetada kui osaühinguks. Kuid mis on siis selle ühingu üks osa? Surm! Mitte ainuüksi surm patule Jordanis, aga ka elu surmapaigas. Elu koos nendega, kes on omavahel ühendatud Kristuse surma ja ülestõusmise läbi! Kaaleb oli palunud: „Anna mulle see mägi!“ ehk teisisõnu: „Aita mul surra iseendale!“ See oli paik, kus Aabraham oli ehitanud altari ohverdamaks oma ainsa poja ja see oli ka paik, kuhu Kaaleb ja kogu tema rahvas pidid asuma elama, olles pidevas ühenduses elava ohvri altariga.

Kaalebi täielik pühendumine Issandale sütitas tema lastes püha tule ja igatsuse Jumala järele. Ajal, mil kahe ja poole hõimu rahvas pöördus tagasi maailma, seda teenides ja kummardades, sai Kaalebi pere üha tugevamaks Issandas!

Jumala igatsus meie kõigi suhtes on, et me võiksime kogeda rõõmu, rahu ja hingamist Pühas Vaimus. See aga eeldab Tema järgmist „kogu oma südamest....ja kogu oma jõust“ kuni lõpuni välja. (Markuse 12:30)

kolmapäev, 10. november 2010

LÕPETADES VÕIDJOOKSU

„Sest kes teie seast, tahtes ehitada torni, ei istuks enne maha ega arvutaks kulusid, kas tal on kõik vajalik selle lõpetamiseks? Muidu juhtub, et kui ta aluse on rajanud ja ei suuda lõpetada, hakkavad kõik pealtnägijad teda pilkama: See mees hakkas ehitama, aga ei suutnud lõpetada!“ (Luuka 14:28-30)

Jeesus rääkis need sõnad vahetult enne oma maise teenistuse lõppu eesmärgiga hoiatada oma järgijaid, et headest kavatsustest ainuüksi ei piisa, et minna läbi rasketest aegadest. Sest paljudel Tema järgijatel oleks puudunud see miski, mis oleks aidanud neil lõpetada oma võidujooks!

Ma arvan, et kõige traagilisem asi, mis üldse juhtuda võiKS, on see, kui me alustame kindla veendumuse –ja otsusega anda end täiega üle Kristusele ning kasvada küpseks jüngriks, kuid seejärel vajume vaikselt ära ning muutume täiesti ükskõikseks ja külmaks Tema suhtes. Inimene rajas küll vundamendi, kuid ei suutnud lõpetada seda, kuna polnud algselt löönud kokku kõiki kulusid. Tema varud said otsa. Ta küll jõudis kuhugi, kuid seejärel loobus.

Jumal, ärata meid üles ja anna meile mõista, et me kõik oleme muutumas. Ei ole olemas sellist asja nagu paigal seismine – sa kas muutud päev päeva järel üha enam Kristuse sarnaseks või siis tagasi oma maise inimese moodi. Paulus ütles kõigile neile, kes on otsustanud iga hinna eest järgida Kristust, võttes oma risti, salates end ja minnes koos Temaga, et: „...meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.“ (2 Korintlastele 3:18).

Milline rõõm on kohata neid, kes lõpetavad oma võidujooksu! Nad kasvavad Kristuse tarkuses ja tunnetuses, kaugenedes üha enam sellest maailmast ning selle naudingutest, omistades rohkem taevast mõtteviisi. Nende vaimne meel on hästi treenitud ja nende arusaam selles, mis on Jumalast ja mis mitte, kasvab pidevalt. Mida vanemaks nad saavad, seda näljasemaks nad Kristuse järele muutuvad. Nad lõikavad läbi kõik oma maised sidemed ning nende igatsus olla vaid Temaga, kasvab päev päevalt. Surm tähendab nende jaoks võitu ja kutse Tema igavesse ligiollu on suurim tasu, mida nad eales tahta võiks. Mitte taevas pole see, mida nad otsivad, vaid Kristus kõiges oma aus ja hiilguses.

Sa võid olla kindel, et kui Kristus tagasi tuleb, ootab Teda ees auline kogudus, kes igatseb olla vaid Temaga. See koosneb neist, kes on lõiganud end lahti sellest maailmast ja saanud nii üheks Temaga, et samm sellest rikutud maailmast rikkumatusse olusse on vaid kui viimane armastuse samm Tema ligiollu!

Sa oled ehk selles kristlikus võidujooksus vähe maha jäänud või hoopis kukkunud, kuid sa võid taas end püsti ajada ja edasi joosta. Jeesus ei jäta sind raja äärde väsinud ja haavatuna lebama. Ta tugevdab su nõrku põlvi ja annab sulle üleloomuliku jõu joosta lõpuni. Ta ei vea sind alt. Tema armust jooksed sa selle võidujooksu lõpuni, kohtudes finišis Issandaga, kes ütleb sulle: „Hästi tehtud!“

teisipäev, 9. november 2010

MEIE AINUKENE TOIDUS!

See vastab tõele – me oleme see, mida me sööme! Jeesus ütles, et Tema ihu on meie toidus. „Jeesus ütles neile: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu.“ (Johannese 6:53). „Siis paljud tema jüngrid ütlesid seda kuuldes: "See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda?" (s.60). Kuna juutide jaoks oli taoline mõte täiesti vastuvõetamatu, „lahkusid paljud ta jüngritest tema juurest ega käinud enam koos temaga.“ (s.66)

Need, kes võtavad „Issanda ihu söömist“ ainuüksi armulaua raames, ei mõista seda, mida Jeesus tegelikult mõtles. Armulaud ehk Tema surma mälestamine ei ole vaid sümboolne tegevus. Pigem on see meile meeldetuletus sellest, et läbi surma sai Temast meie eluallikas. Seetõttu peaksime me iga päev tulema ja sööma ning jooma Temast. Mida rohkem me Temast ammutame, seda enam meie vaimne elu saab paistma meist. Meile on esitatud avalik kutse minna Tema laua äärde, süüa ja saada tugevaks. Kristusest osasaamine tähendab toituda Jumala Sõnast ja pidada Temaga osadust usupalve läbi.

Kui lambad jäävad toiduta, muutuvad nad nõrkadeks ja kondisteks, jäädes kergeks saagiks vaenlasele. Samas näen ma maa peal tõusmas esile teenistust käputäiest sulastest ja teenijaist, kes tunnevad Jumala südant. Püha Vaim on neid võidnud toomaks esile janunevat rahvast, kes järgib neid Kristuse täiusesse. Neid on küll vähe, kuid samas nende arv kasvab. Nende eluallikaks ei ole keegi muu kui vaid Kristus ja nad toovad esile elu, sest nad on sageli viibinud Issanda ligiolus.

Jumal on valmistanud tee, et iga Tema laps võiks olla tugev ja seista vastu vaenlasele! See jõud lähtub Jumala toidusest, mis on saadetud otse taevast ja meie vaimne tervis ning jõud sõltub ainuüksi sellest. Pange hoolega tähele Jeesuse sõnu: „Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi.“ (Johannese 6:57). Jeesus elas lähedases osaduses Isaga, olles nii pühendunud Tema tahte täitmisele, et Isa sõnadest sai Tema toidus! Ta püsis igapäevaselt tugevana vaid seetõttu, et pani tähele, mida Isa rääkis ja soovis, veetes palju aega Tema ligiolus.

Jeesus ütles kord oma jüngritele: "Minul on süüa rooga, mida teie ei tea... Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan tema töö.“ (Johannese 4:32, 34). Ja Ta jätkas: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud." (Johannese 6:27)

Andku Jumal meile armu, et me ei magaks maha seda jõu saladust! Kui juba Kristus elas ainuüksi Jumalale toetudes, siis peame ka meie ammutama oma igapäevase toiduse Temalt! Võta aega, et olla Jumalaga ja lihtsalt viibi Tema ligiolus. Ta tahab täita sinu janunevat vaimu ning juhtida sind läbi ohtlike aegade. Ta ilmutab sulle oma ligiolu, kui sa otsid Teda kogu oma südamest!

esmaspäev, 8. november 2010

PÜHA VAIMU VÄLJAVALAMINE KODUDE ÜLE

„Kui Peetrus alles neid sõnu rääkis, langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõna kuulsid...sest nad kuulsid neid võõraid keeli rääkivat ja Jumala suurust ülistavat.“ (Apostlite teod 10:44 ja 46). Need salmid räägivad Korneeliuse kojast.

Kujuta ette – privaatne nelipühi päeva kogemus, millest sai osa kogu too koda ja kõik seal viibijad, kes kanti kui taevastesse paikadesse. See oli ime! Kiitus ja ülistus tõusid taevani, kui kõik sugulased ja lapsed said päästetud ning täidetud Püha Vaimuga. Ja seda kõike vaid tänu mehele, kes oli häälestanud oma südame otsima Jumala seni, kuni vastus tuleb.

Meie aga istume käed rüpes ajal, kus Püha Vaim on välja valatud kõige täiega, kuid kus ometigi väga paljudes kodudes on väga vähe kui üldse mingit märki Tema ligiolust ja tegevusest. Väga paljud meie kristlikud kodud on pigem maailma vaimu kui Jumala Vaimu kontrolli all. Seal, kus valitseb Jumala Vaim, seal valitseb ka üksmeel. Seal, kus elab Tema, valitseb rahu ja hingamine, kirjeldamatu rõõm ning võit selle maailma vaimsuse üle.

Me peame võtma tagasi vaimse meelevalla oma kodudes. Kui kristlastest abikaasad ei ela täielikus üksmeeles, voolates üheskoos Jumala Vaimus ja armastuses, ootab neid ees suur oht – üks või mõlemad neist lakkavad elamast Jumala Vaimus. Kui aga mõlemad neist otsivad Jumalat oma isiklikus palvekambris ja pühenduvad Talle, saab Püha Vaim saata korda imesid.

Jumal on tegemas midagi uut maa peal. Midagi nii võimast ja nii üleloomulikku, et see teeb põrgu elu sõna otseses mõttes põrguks. Püha Vaim on tulnud, et eraldada Issandale oma väljavalituid. Seetõttu pole maises mõttes edukas olemine enam sugugi mitte nii tähtis kui Jumala hääle kuulmine. Vastristitud usklikele tähendab edukus Jeesuse nägemist ühel täiesti uuel ja elaval viisil. Majad, maad, mööblid, autod ja riided on kaotanud oma tähtsuse nende jaoks, kes kirglikult armastavad Jumalat ja Tema au. Püha Vaim on tulnud, et ilmutada meile Kristust kui perede Päästjat – meie perede Päästjat!

Ma olen näinud vaimset maailma ja ma näen, kuidas deemonid põgenevad. Ma näen, kuidas pimeduse väed värisevad tänu Jumala tõelisele kogudusele, kes kord oli kui kössi vajunud hiiglane, kuid kelle Püha Vaim on taas ellu äratanud. Ja ta ajab end taas sirgu ning võtab selle väe ja autoriteedi, mis talle kuulub.

Kõik perekonnad, kogudused ja teenistused on pea peale pööratud. Jumal ütleb: „Võtke vaimseid asju tõsiselt ja ma täidan kõik teie vajadused!“ Isa on tegemas suuri asju üle maailma ja me võime saada osa Tema võrratutest õnnistustest.

reede, 5. november 2010

KORNEELIUS PÄÄSTIS OMA KOJA

„Kaisarea linnas oli üks mees, Korneelius nimi, nõndanimetatud Itaalia kohordi pealik, vaga ja jumalakartlik koos terve oma perega; ta jagas rahvale palju almuseid ja palus alati Jumalat.“ (Apostlite teod 10:1-2)

Korneeliuse elu tõestab, et Jumal otsib kogu südamest lähtuvat pühendumist, sõnakuulelikkust ja lakkamatut palvet. Pane tähele viise, kuidas see pühendunud mees päästis oma koja ja imesid, mida ta pühendumine endaga kaasa tõi.

Korneelius oli nii otsusekindel iseenda ja oma pere Jumala täiusesse sisenemise suhtes, et ta loobus Jumala otsimise nimel isegi söömisest. Toit oli tema suure vaimse nälja kõrval Jumala järele täiesti teisejärguline. Päevade pikkune paast ilma janu ja näljata Jumala järele pole tuhkagi väärt! Tegelikult on isegi targem süüa kui et paatuda selle nimel, et Jumalalt mingit õnnistust välja pressida. Kuid tõeline nälg ja igatsus Jumala järele kustutavad igasuguse inimliku nälja.

Korneeliuse elu peaks meid kõiki punastama panema. Tal polnud ühtegi kristliku õpetusega kassetti ega veelgi enam – ühtegi õpetajat! Ta ei olnud värske Juudi vastpöördunu, vaid lihtne mees, kes janunes Jumala järele. Kõik, mida ta oli Jumala kohta õppinud ja omandanud, tuli nö. omal nahal läbielatu põhjal – ei mingeid seminare, konverentse ega raamatuid stiilis „kuidas saada Jumalat seda või toda“. Isegi Püha Vaim ei elanud ta sees veel, kes oleks teda õhutanud palvetama ja otsima Jumala palet! Ometigi palvetas ja paastus ta pidevalt.

Tema palveelu muutis ta almuste andjaks. Vaatamata sellele, et Jumal ei olnud veel vastanud tema enda palvetele oma pere ja koja pärast, jagas ta heldelt kõigile hädasolijaile. Ta ei olnud haaratud ülearu palju omaenda asjadest, mis oleks nõudnud kogu tema aja, tähelepanu ja raha.

Palvetavad inimesed püüavad alati Jumala tähelepanu ja palvetavad inimesed kuulevad ka Jumala häält. See on olnud nõnda juba aegade algusest.

Sa võid päästa oma pere ja kodu just täpselt nõnda nagu Korneelius seda tegi! Vaid üheainsa päeva jooksul, üheainsa ime läbi sai kogu tema pere ja teenijaskond päästetud ning täidetud Püha Vaimuga. Vaid ühe päevaga astus ta pere vaimsest pimedusest imelisse valgusesse ja ellu. Ja seda kõike vaid tänu sellele, et see mees oli kindlalt otsustanud päästa oma koda. Andku Jumal meile armu ja abi, et me võtaksime tõsiselt oma päästmata pere ja sõprade eest palumist.

neljapäev, 4. november 2010

TEMAS ME ELAME, LIIGUME JA OLEME

Paulus ütles: „Sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme...“ (Apostlite teod 17:28). Jumala mehed ja naised elavad väga väikeses ringis – kogu nende elu ja teod ja kogu olemus taandub vaid sellele, mis on oluline Kristuse jaoks.

Selleks, et pidada oluliseks vaid Kristust, on tarvis pidevaid Püha Vaimu ilmutusi. Sest kui Püha Vaim teab Jumala mõtteid ja tunneb Tema olemuse kõige sügavamat tuuma ning kui Ta tõesti on see elava vee allikas, mis pidevalt voolab, siis see voolav vesi peab olema jätkuvaks ning lõppematuks ilmutuseks Kristusest. Ta ootab iga Issanda sulase järele, kes tasaduses ja usus on valmis ootama oma Issandat, uskudes, et Püha Vaim ilmutab talle Jumala meelt ja mõtteid.

Me vajame Tema muutumatut Sõna – tõelist ja elavat ilmutust. Saamuel sai sellise sõna Jumalalt ja kogu Iisrael teadis seda. Kui Saamuel rääkis, siis vaatamata kõigile teistelegi sõnavõtjatele, oli just tema kõne see, mis jõudis kohale ja sellest ei läinud sõnagi kaotsi.

Suurel hulgal inimesi püüab tänapäeval läbi murda kõikvõimalikest häältest, et kuulda selget sõna Jumalalt. Jumala armsad on koormatud kõikvõimalikest häältest, mille keskel nad saavad osa vaid üksikutest tõe ivadest. Ainuüksi Kristus on valgus! Kogu maailm on mattunud pimedusse ja ainuüksi valgus saab hajutada selle pimeduse. Võib-olla elad sinagi hetkel keset pimedust.

Peetrus ütles: „Ja nii on meil midagi kindlamat prohvetisõnast ja te teete hästi, kui panete tähele seda nagu lampi, mis paistab hämaras paigas, kuni päev hakkab hahetama ning koidutäht tõuseb teie südameis.“ (2 Peetruse 1:19). Paulus ütles: „Sest see, kes ütles: "Pimedusest paistku valgus!", on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest.“ (2 Korintlastele 4:6). Johannes ütles: „...ning tema [Saatana] kuningriik mattus pimedusse ning nad närisid oma keelt valu pärast...“ (Ilmutuse 16:10)

Sinu head teod ei hajuta seda pimedust ning meie jutlused sotsiaalsetel teemadel ei murra sellest samuti läbi. Ka pole kasu sinu isiklikest kogemustest. Ma läheksin siinkohal isegi sammu võrra edasi, öeldes, et isegi pimeduse jõudude sidumine ei aita, kui sinust ei kiirga välja Kristuse valgust! Pimedus taganeb ainuüksi Jumala au valguses, mis omakorda peegeldub Jeesuse Kristuse palgelt! Seetõttu õppigem tundma Kristust oma salajases palvekambris. Me teenime ühte ja sama Jumalat ning oleme juhtud selle sama Püha Vaimu poolt kui kõik needki, kes on tundnud Kristust Tema täiuses.

kolmapäev, 3. november 2010

KASVAV ILMUTUS JEESUSEST KRISTUSEST

Alates kõigest ristil toimunust, on kõigil vaimulikel suurkujudel olnud üks ühine joon – nad kõik olid lähedases osaduses Issandaga. Nad otsekui „uppusid“ Kristuse mõõtmatusse ausse ja surid kuulutades, et nad ikka veel ei tunne Teda. Nõnda oli Pauluse –ja jüngritega; paljude algkoguduse juhtide, -Luter’i, -Zwingli –ja puritaanlastega kuni paljude tänapäeva jumalakartlike sulasteni välja.

Igaüks neist jagas üht ja sama pulbitsevat kirge: pidevalt kasvavat ilmutust Jeesusest Kristusest. Neil polnud sooja ega külma selle maailma välistest asjadest - edust, kuulsusest, ambitsioonidest ja aust. Kui nad palusid, siis nad ei palunud mitte asju või praktilisi õnnistusi või seda, et Jumal neid kasutaks. Nad ei palunud mitte midagi iseendale, vaid nad palusid, et nad võiksid saada osa suuremast ilmutusest oma Issanda kõikväelisusest ja aust.

Saatan on ilmutamas oma jõudu üha suuremal moel ja põrgu raevutseb kogu tänase põlvkonna tõttu. Vaenlase köidikud ja kõrgistused on tunduvalt võimsamad, tugevamad ja sügavamalt juurdunud kui ühegi varasema põlvkonna seas. Pole kahtlustki, et Saatan ilmutab end maailmale viisidel kui ei eales varem ja teda õpitakse paremini tundma, vähem kartma ja üha enam aktsepteerima.

Algelised piiblikooli teadmised Kristusest ei ole enam piisavad selleks viimseks lahinguks! Jumala tundmine vaid teadmiste tasandil ei ole küllaldane! Me peame otsima suuremaid ilmutusi Püha Vaimu kohta, mis aga omakorda eeldab tunduvalt rohkem aega Tema laua ääres. Sest ainukene viis, kuidas Teda paremini tundma õppida, on veeta palju aega Tema ligiolus, istuda koos Temaga, kuulata Tema häält ja oodata Temalt jumalikku tarkust ja juhtimist. Pidevalt hõivatud ja ringi jooksvatel inimestel on harva aega, et Teda tundma õppida.
Paulus oli pühendunud pidevalt kasvavale ilmutusele Jeesusest Kristusest. Kõik, mida ta Kristusest teadis, tuli läbi ilmutuse. Ta ütles: „Jumal on mulle ilmutuse kaudu teatanud saladuse.“ (Efeslastele 3:3) Püha Vaim teadis Jumala varjatud sügavaid saladusi ja Paulus palus pidevalt armu, et mõista ja kuulutada „Kristuse äraarvamatust rikkusest“ (Ef.3:8). Paulus ütles, et meil on ligipääs Kristuse aulistele rikkustele. Rääkides aga Jumala igavestest eesmärkidest, ütles ta: „Kelle sees usu läbi temasse on meil julgus ja usaldav ligipääs Jumalale.“ (Ef.3:12)

Jumal otsib usklikke, kes otsiksid isiklikku ilmutust Tema kohta – ühte väga sügavat isiklikku lähedast kohtumist, mis avaks „Kristuse äraarvamatud rikkused“.

teisipäev, 2. november 2010

AINULT KRISTUST!

Mis on see, mida me Issand ootab kõige enam neilt, kes väidavad end olevat pühendunud Talle? Mis valmistaks Talle rõõmu ning oleks õnnistuseks? Peaksime me Talle rohkem kirikuid ehitama? Rohkem piiblikoole rajama? Looma rohkem varjupaiku ja muid ameteid hädasolijate tarvis? Kõik need asjad on rohkem kui vajalikud, kuid See, kes ei ela mitte inimkätega valmistatud ehitistes, igatseb palju enamat! Saalomon arvas, et on Jumala jaoks ehitanud igavesti kestva templi, kuid juba aastate pärast oli see varemeis ja vähem kui 400 aasta pärast täiesti hävitatud.

See üks asi, mida Issand kõigilt oma lastelt, teenijailt ja karjastelt ootab, on osadus Tema laua ümber. Üks olemine Tema taevase laua ääres! Aeg ja koht lähedase koosolemise tarvis! Pidev suundumine Tema ligiollu, et ammutada toidust, tarkust, jõudu ja osadust.

Sel põlvkonnal on piiratud ilmutus Issandast Jeesusest, sest nii paljud jäävad ilma pidusöömaajast – isiklikust osadusest oma Jumalaga! Nende kohad on tühjad! On vaid vähesed, kes teavad midagi Jeesuse kõrgemast kutsest ning selle suurusest ja hiilgusest.

Eksikombel ammutame me oma vaimuliku rõõmu pigem jumalateenistustest kui isiklikust osadusest Jumalaga. Tehes üha enam ja enam asju Issandale, tunneme me samas Teda üha vähem ja vähem! Me tõmbame end täiega nööriks, põleme läbi, põrutame või maailma otsa, et anda oma ihud elavaks ohvriks Tema teenistusele, kuid haruharva jagub meil aega „pidusööma“ jaoks. Me suhtume liiga kergelt Issanda laua teemasse, võtmata tõsiselt oma kohta seal laua taga ja õppimata tundma Teda.

Paulus räägib meile kolmest eraldi aastast Araabia kõrbes. Need olid 3 aulist aastat, mil ta sai istuda taevastes paikades Issanda laua ümber. Need olid paigad, kus Kristus õpetas Paulusele kõike, mida Ta teadis ja Jumala tarkus tuli esile tema läbi. Kuid Paulusele ei piisanud ainuüksi vestlusest! Ühekordne üleloomulik nägemus Kristusest ja Tema hääle kuulmine taevast polnud Pauluse jaoks piisavad! Ta oli saanud osa vaid põgusast ilmutusest Issanda kohta ja ta igatses enamat!

Pauluse hinges kisendas hääl, mis ütles: „Oh et ma ometigi võiks tunda Teda!“ Pole siis ime, et ta võis öelda kogu kristlikule süsteemile: „Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust.“ (1 Korintlastele 2:2) Ehk teisisõnu ütles ta: „Pidagu Jeruusalemma juudid pealegi kinni oma käsumeelsusest! Vaielgu teised nii palju kui kulub oma erinevate õpetuste üle! Kurnaku need, kes loodavad leida armu oma tegude läbi, end viimse piirini, aga mina – mina igatsen rohkem Kristust!“

esmaspäev, 1. november 2010

AITA ISEENNAST!

Aita iseennast! Selle lausega ei pea ma silmas jumalatut iseennast, aga muutunud ennast, kes kuulub Kristusele. Üks olulisemaid salme Jumala Sõnas on Johannese 4:14, mis ütleb:

• „...aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks."
• "Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed." (Johannese 7:37-38)

See elu-andev vesi peab olema temas ja voolama temast. Voolama kustkohast? Tema kõige sügavamast olemusest!

Luba mul tõestada sulle ilma vähimagi kahtluseta, et kõik, mida sa elus vajad, sai sulle juba antud siis, kui Kristus tuli su ellu! Ta elab meie sees kõige väe ja võimsusega, mida läheb tarvis kõigi meie vajaduste rahuldamiseks!

• „Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega.“ (2 Peetruse 1:3)
• „...et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, kirkuse Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema äratundmisel.“ (Efeslastele 1:17)
• „...ja milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse jõu mõjul.“ (Efeslastele 1:19)
• „...valmistagu teid kõiges heas tegema tema tahtmist ja saatku korda meie sees, mis on tema silmis meelepärane, Jeesuse Kristuse läbi.“ (Heebrealastele 13:21).
• „Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda.“ (Efeslastele 3:20).
• „...et ta teile oma kirkuse rikkust mööda annaks väge saada tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese poolest.“ (Efeslastele 3:16).
• „....ning on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses.“ (Efeslastele 2:6).
• „Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab.“ (Roomlastele 8:11).

Ma tean, et minu sees on üks võrratult suur vägi! Ma kogen seda. See on selline tunne, mida vaid miski suur saab sinus esile tuua.

Ma tean, et Püha Vaim näeb ja teab kõike ning ainuüksi Temal on kõik vastused, mida ma vajan. Ma tean, et ma ei pea pöörduma mitte kellegi teise poole peale iseenda, sest ma pean ise aitama end. Igaüks, kes nimetab Kristust oma Issandaks ja usub Temasse, omab Püha Vaimu enese sees, kes muudab elu rõõmsaks ja võrratult elamisväärseks.