ARMASTUSE TEGU
Jumal ei oodanud, kuni ma muutusin „piisavalt heaks“, et olla Talle pojaks. Ja Ta ei oodanud ka seni, kuni olin saanud täie selguse kõigist doktriinidest. Ei. Ta ütles: „Kuigi sa olid eksinud oma pattudes, tulin ma su juurde, et pakkuda lepitust. Ma armastasin sind, kui sa alles oma kõntsas püherdasid. Ma kutsusin, valisin ja lapsendasin sind mitte millegi muu kui vaid oma armastuse pärast sinu suhtes.“
Vahel ma mõtlen, kuidas Jumal küll võis üldse vaadata me peale ja armastada meid. Me pole vähimalgi määral armastusväärsed ja sageli nii õelad ning üldse mitte Teda väärt. Kuid oma armu läbi ütleb Ta igale ühele meist: „Ma tahan sind ja ma valin su, sest ma tahan olla sulle Isaks!“
„Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks…“
(1 Johannese 3:1).
„Selles on armastus - ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest.“ (1 Johannese 4:10).
Ta valis mind mitte seepärast nagu mina oleks Teda enne armastanud, vaid seetõttu, et Tema armastas mind enne. Ta lapsendas mind enese omaks ainuüksi seetõttu, et Ta armastas mind. See kõik aga toob mind ühe võrratu järelduseni: ma ei peagi sellest kõigest aru saama. Ma ei pea süvitsi mõistma õpetusi õigeksmõistmisest, pühitsemisest, suretamisest ja austamisest. Kõik, mida ma teadma pean, on see, et Ta valis mind oma pojaks ja see omakorda tähendab, et Isa Jumal armastab mind.
Vahet pole, millega põrgu mind niita püüab. Miski ei saa kõigutada seda imelist teadmist, et ma olen armastatud ja võin hingata selles armastuses. See, kes on mind valinud ja armastab mind, ka hoiab ja kannab mind ega hülga mind iial. Ta ei lase iialgi mu käest lahti, sest Ta on Abba Isa ja minu oma!
Mu armsad, mina olen maine isa ja te ei suudaks iialgi tuua ühtki maist või taevast põhjust, miks ma peaksin hülgama või jätma ühegi oma lastest. Seetõttu tahan küsida teilt: kui palju enam on teie Taevane Isa teiega kõigis asjus, millest elus läbi lähete?
Vahel ma mõtlen, kuidas Jumal küll võis üldse vaadata me peale ja armastada meid. Me pole vähimalgi määral armastusväärsed ja sageli nii õelad ning üldse mitte Teda väärt. Kuid oma armu läbi ütleb Ta igale ühele meist: „Ma tahan sind ja ma valin su, sest ma tahan olla sulle Isaks!“
„Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks…“
(1 Johannese 3:1).
„Selles on armastus - ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest.“ (1 Johannese 4:10).
Ta valis mind mitte seepärast nagu mina oleks Teda enne armastanud, vaid seetõttu, et Tema armastas mind enne. Ta lapsendas mind enese omaks ainuüksi seetõttu, et Ta armastas mind. See kõik aga toob mind ühe võrratu järelduseni: ma ei peagi sellest kõigest aru saama. Ma ei pea süvitsi mõistma õpetusi õigeksmõistmisest, pühitsemisest, suretamisest ja austamisest. Kõik, mida ma teadma pean, on see, et Ta valis mind oma pojaks ja see omakorda tähendab, et Isa Jumal armastab mind.
Vahet pole, millega põrgu mind niita püüab. Miski ei saa kõigutada seda imelist teadmist, et ma olen armastatud ja võin hingata selles armastuses. See, kes on mind valinud ja armastab mind, ka hoiab ja kannab mind ega hülga mind iial. Ta ei lase iialgi mu käest lahti, sest Ta on Abba Isa ja minu oma!
Mu armsad, mina olen maine isa ja te ei suudaks iialgi tuua ühtki maist või taevast põhjust, miks ma peaksin hülgama või jätma ühegi oma lastest. Seetõttu tahan küsida teilt: kui palju enam on teie Taevane Isa teiega kõigis asjus, millest elus läbi lähete?