neljapäev, 5. september 2013

PÄRIJAD TÕOTUSE JÄRGI

"Ära siiski karda neid…" (5Moosese 7:18). Iisraellaste jaoks tähendas see „neid“ suurt hulka hästi relvastatud paganrahvaid, kellega nad Tõotatud maal silmitsi seisid. Meie jaoks tähendab see „neid“ tänapäeval igat probleemi, häda ja ületamatut raskust, millega oma elus silmitsi seisame.

Aga miks me ei peaks siis kartma? Aga seepärast, et Jumal ütleb nii! Mingit muud põhjendust polegi tarvis. Jumal on kõikvõimas ja kõigeks võimeline ja Ta on igati teadlik kõigist saatanlikest kõrgistustest me eludes. Ta teab igat püünist, katsumust ja kiusatust, mis me teele eales heidetakse, mistõttu Ta ütleb meile: „Te ei pea neid kartma!“

Aabraham elas võõral maal, olles ümbritsetud võimsatest kuningatest ning teadmata, kuhu ta omadega välja jõuab. Ometigi oli Jumala esimene sõna talle: „Ära karda, Aabram! Mina olen sulle kilbiks. Sinu tasu on väga suur!” (1Moosese 15:1). See kilbiks olemine tähendab: „Ma olen kui müüriks su ümber, sind hoides ja kaitstes.“ Ehk teisisõnu ütles Jumal: „Raskused küll tulevad su ellu, kuid ma kaitsen ja kannan sind kõigi nende keskel.“ Ja Aabraham reageeris sellele, uskudes Jumala poolt antud sõna: „Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.“ (1Mo.15:6)

Sama sõna tuli ka Aabrahami pojale, Iisakule. Ka temagi elas keset õelat keskkonda, ümbritsetuna vilistitest, kes teda vihkasid, kiusasid ja oma maalt välja ajada tahtsid. Piiblis on öeldud, et igakord, kui Iisak kaevas kaevu vee saamiseks, ajasid vilistid selle jälle täis: „Ja vilistid matsid kinni ja täitsid mullaga kõik kaevud…“ (1Mo.26:15). Kuhu iganes ka Iisak ei läinud, seisis ta silmitsi sama probleemiga. Ta nimetas ühe kaevu isegi „Eesekiks“, mis tähendab „tülitsemist“. (1Mo.26:20). Ilmselgelt ei kogenud Iisak oma elus midagi muud kui vaid pidevat tüli ja maade jagamist. Kindlasti mõtles ta endamisi: „Kuidas küll toidan oma pere ja joodan oma karja? Ja kuidas kasvatan oma lapsi ilma hirmuta, kui vilistid võivad meile iga hetk jälle sisse sõita? Jumal, miks küll oled toonud mind siia? Kuidas küll ometi hakkama saan?“ Ajal, mil see suur kahtluste pilv Iisaku üle jõudu kogus, andis Jumal talle sama sõna, mis Aabrahamilegi: „Mina olen su isa Aabrahami Jumal. Ära karda, sest ma olen sinuga ja õnnistan sind! Ma teen su soo paljuks oma sulase Aabrahami pärast.” (1Mo.26:24).

Ka meie oleme Aabrahami lapsed, mistõttu Jumal annab meile sama tõotuse, mille Ta andis nii Aabrahamile kui tema järeltulijatele: „Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi.“ (Galaatia 3:29).