teisipäev, 3. september 2013

SEE POLE MÄNG

Juuda kuningas Joosafat oli teel koju, olles varasemalt olnud koos Iisraeli õela kuninga Ahabiga. Issand saatis ta eele prohveti, kel’ oli päris karm sõnum: „Siis läks nägija Jehu, Hanani poeg, temale vastu ja ütles kuningas Joosafatile: „Kas sa tohid aidata õelat ja armastada neid, kes Issandat vihkavad? Seepärast on su peal Issanda viha! (2 Ajaraamatu 19:2). Ehk Jumal ütles Joosafatile: „Sul pole aimugi su teo tõsidusest ja tagajärgedest. Sa arvad, et sest’ pole midagi, kui omad tegemist kellegagi, kes on minu vastu. Ahab oli mu vaenlane – ebajumala kummardaja – ja sina pidasid sõprust temaga. Kuulasid tema õelat juttu ja lasid end sellest kaasa kanda, võtmata vähimatki ette selles osas! See tekitab minus vastakaid tundeid su suhtes!“

Sa võid nüüd endamisi mõelda: „Ma saan aru, et Ahab oli kuri. Aga mõeldes omaenda sõprade peale, siis ei suuda me neid küll kuidagi Jumala vaenlastena näha.“ Ometigi, mõtle järgnevate piiblisalmide peale:

• "Kes ei ole minuga, see on minu vastu." (Luuka 11:23).
Seisab su sõber Jumala poolel kõigis asjus?
• "Sest vastupanu on otsekui nõiduse patt…" (1 Saamueli 15:23).
On su sõbra nõu täis mässu ja vastupanu?
• "Õige hukkamõistja…on Issanda meelest jäle." (Õpetussõnad 17:15).
Räägib su sõber halvustavalt Jumala rahvast?

See pole mäng! Jumal võtab su sõpru väga tõsiselt, sest nende tegudel on tõsised tagajärjed: „Oma suu sa läkitad kurja rääkima ja su keel sepitseb pettust. Sa istud ja kõneled oma venna vastu ja laimad oma ema poega. Seda sa tegid…Pange siis seda tähele teie, kes unustate Jumala, et ma ei murraks…“ (Psalmid 50:19-22).

Tänu Jumalale, et Piiblis öeldakse: „Siis Joosafat hakkas kartma ja pööras oma palge Issandat otsima; ta kuulutas välja paastu kogu Juudas.“ (2 Ajaraamatu 20:3). Kuningas alandus ja parandas meelt: „Siis Joosafat kummardas silmili maha ja kõik Juuda ja Jeruusalemma elanikud heitsid Issanda ette ning kummardasid Issandat.“ (s.18). Jumal reageeris Joosafati murtusele andes Juudale täieliku võidu moabiitide üle. Ja lõppeks oli “Joosafati kuningriigil vaikne aeg; tema Jumal andis talle ümberkaudu rahu.“ (s.30).