ÄRA HALETSE
Noomi püüdis veel viimast korda õhutada Rutti pöörduma tagasi koju, kuid Rutt ei läinud, „jäädes tema seltsi“ (Rutt 1:14). Piibli algtõlkes on tema jäämise kohta kasutatud väljendit, mis viitab kui teenijannale, kes on langenud põlvili ja hoiab oma perenaise ümbert kinni, laskmata kunagi minna. Rutt valis Jumala! Niipea, kui Rutt ületas Juudamaa piiri, oli ta teel võitmaks Kristust. Ta jaoks polnud küll ühtki teeviita, mis oleks seda kinnitanud, kuid me teame, kuhu see tee viis: otse Jeesuse südamesse! Rutt ja Noomi tulid õnnistuste paika – vaestena ja teadmata, kust nende järgmine toidukord tuleb – kuid nad saabusid just lõikuse alguse ajaks.
Rutt oli täiesti pennitu, ilma vähimagi tulevikuta sirendamas silme ees. Samas oli ta vooruslik naine, kes oli usaldanud kõik Jumala hoolde. Ta ütles: „Lase ma lähen põllule ja nopin viljapäid!” (Rutt 2:2). Ainuüksi puruvaesed tegid sellist tööd. Seadus nägi ette, et maaomanikud ei võtnud lõikust põllu neljast nurgast ning jätsid maha viljapead, et vaestel oleks midagi võtta. „Kui te lõikate oma maa vilja, siis ära lõika oma põlluääri sootuks, ja ära nopi üles, mida su lõikuse järelt saaks noppida…jäta need kehvale ja võõrale!“ (3 Moosese 19:9-10)
Tundus, nagu Rutt oleks teinud viletsa valiku: ta pühendumine viis teda väga erilisse paika, kuid nüüd rabas ta hoopis miinimumpalga eest ränkrasket tööd teha! Ta elas isegi alla miinimum toimetuleku taset. Pane teda hoolega tähele, sest sama võib juhtuda ka sinuga, kui otsustad lasta kõigel minna ning järgida Jumalat kuni lõpuni!
Apostel Paulus kandis järgnevat risti kuni surmani: „Mulle tundub, et Jumal on meid, apostleid, pannud…kogu maailmale vaadata, nii inglitele kui inimestele. Meie oleme Kristuse pärast arutud…me kannatame nälga ja janu, ja oleme paljad, ja meid pekstakse rusikatega, ja meil ei ole kusagil asu…me näeme vaeva oma kätega tööd tehes…meid sõimatakse…meid taga kiusatakse…meid halvustatakse…Me oleme nagu maailma kõntsaks saanud, kõigi jätiseks tänini.“ (1 Korintlastele 4:9-13).
Kuid samas, ära haletse Rutti, sest ta oli üsna peagi võitmas enesele Kristust!
Rutt oli täiesti pennitu, ilma vähimagi tulevikuta sirendamas silme ees. Samas oli ta vooruslik naine, kes oli usaldanud kõik Jumala hoolde. Ta ütles: „Lase ma lähen põllule ja nopin viljapäid!” (Rutt 2:2). Ainuüksi puruvaesed tegid sellist tööd. Seadus nägi ette, et maaomanikud ei võtnud lõikust põllu neljast nurgast ning jätsid maha viljapead, et vaestel oleks midagi võtta. „Kui te lõikate oma maa vilja, siis ära lõika oma põlluääri sootuks, ja ära nopi üles, mida su lõikuse järelt saaks noppida…jäta need kehvale ja võõrale!“ (3 Moosese 19:9-10)
Tundus, nagu Rutt oleks teinud viletsa valiku: ta pühendumine viis teda väga erilisse paika, kuid nüüd rabas ta hoopis miinimumpalga eest ränkrasket tööd teha! Ta elas isegi alla miinimum toimetuleku taset. Pane teda hoolega tähele, sest sama võib juhtuda ka sinuga, kui otsustad lasta kõigel minna ning järgida Jumalat kuni lõpuni!
Apostel Paulus kandis järgnevat risti kuni surmani: „Mulle tundub, et Jumal on meid, apostleid, pannud…kogu maailmale vaadata, nii inglitele kui inimestele. Meie oleme Kristuse pärast arutud…me kannatame nälga ja janu, ja oleme paljad, ja meid pekstakse rusikatega, ja meil ei ole kusagil asu…me näeme vaeva oma kätega tööd tehes…meid sõimatakse…meid taga kiusatakse…meid halvustatakse…Me oleme nagu maailma kõntsaks saanud, kõigi jätiseks tänini.“ (1 Korintlastele 4:9-13).
Kuid samas, ära haletse Rutti, sest ta oli üsna peagi võitmas enesele Kristust!