reede, 2. aprill 2010

JUMAL EI OLE SIND UNUSTANUD

Jumal ei ole sind unustanud! Ta teab täpselt, kus sa viibid ja millest just praegu läbi lähed ning Ta mõõdab igat su sammu sinu teel. Kuid meie oleme otsekui Iisraeli lapsed, kes vaatamata prohvetitele, kes saadeti neile kuulutama võrratuid tõotusi taevast, kahtlesid siiski Jumala igapäevases hooles nende eest. Keset oma raskusi unustame me sageli, et Jumal kannab meid oma peopesa sees. Ja nõnda nagu Iisraeli lapsed, kardame meiegi, et me keerame kõik untsu ja saame hävitatud vaenlase poolt.

Võib see ehk olla, et me kogeme jätkuvat valu ja kaotusi ning läbikukkumisi vaid tänu sellele, et me lihtsalt ei usu enam, et Jumal võiks vastata meie palvetele?

Oleme me ehk sama süüdi kui Iisraeli lapsed, mõeldes, et Jumal on meid maha jätnud ja jätnud meid kui ilma hooleks oma asjadega ise toime tulema? Kas me ikka usume, et Jumal mõtles, mida Ta ütles, kui Ta lubas tegutseda just õigel ajal, vastates meie usupalvetele? Jeesus vihjab, et enamus meist – kuigi kutsutud ja valitud – ei usu Temasse, kui Ta tagasi tuleb. Mõned Jumala lapsed on juba kaotanud oma usu Temasse. Sügaval hinge põhjas nad ei usu, et nende palved võiks muuta midagi. Nad käituvad otsekui kõik tuleks saavutada nende omast jõust.

Ole nüüd aus! On su usk olnud vähe nõder hiljaaegu? Oled sa ehk peaaegu alla andnud teatud asjade suhtes, mille pärast oled nii palju palunud? Oled sa ehk väsinud ootamast? Võib-olla sa oled tõstnud käed otsekui allaandmise märgiks, et öelda: „Tundub, et ma lihtsalt ei murra sellest läbi. Ma ei tea, mis küll on viltu ja miks mu palved ei saa vastatud, kuid ilmselgelt tähendab see Jumala „ei“-d.“

Kuid Jumal ei ole hüljanud ei mind ega ka sind! Mitte mingil juhul!!! Ta tahab just praegu, et me usuksime, et Tema töötab kõik asjad välja meie heaks (Roomlastele 8:28). Seetõttu lõpeta kõik püüdlused ajada ise kõik asjad korda; lõpeta muretsemine ja oma Jumalas kahtlemine! Vastus tuleb! Jumal ei ole sulgenud oma kõrva su ees ja sa lõikad omal ajal, kui sa vaid ei väsi! „Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke!“ (Galaatlastele 6:9)