esmaspäev, 12. aprill 2010

TEE ÜLES

Ma tean kristlasi, kes kogesid nii suuri ja raskeid katsumusi, et nende elu ei tundunud enam elamisväärsena. Keset oma elu kõige pimedamat tundi, avastas Jeremija aulise tõe, mis tõi talle uut lootust ja kindlust. See oli midagi, mida ta oli Jumala kohta ka varem teadnud, kuid mis ei jõudnud talle kohale enne kui alles omadega täitsa läbi olemises. Ta avastas, et kõige sügavamasse põhja jõudes oli Jumal seal! Mida sügavamale ta vajus, seda enam ta leidis Jumalat. Jumal ei olnud mitte leitav seal üleval, kesk õndsat olemist ja murepilveist vaba taevast, vaid kesk’ meeleheite ja kurbuse varje. Kui Jeremija jõudis põhja, kukkus ta otse Jumala sülle! Ta kukkus kohe täiega vastu kaastundliku Jumala ustavust. Pane tähele tema avastust:

„See on Issanda suur heldus…sest tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur!” (Nutulaulud 3:22-23)

Tasapisi hakkas Jeremija mõistma suuri tõdesid, mida suudavad tabada vaid need, kes on omadega täiesti nullis.

1. Kui ma olen omadega kõige madalamas seisus ja mured löövad otsekui lained mu pea peal kokku ja ma ütlen: "Ma olen kadunud mees!", siis Jumal tuleb mu ligi ja sosistab: "Ära karda!" (Nutulaulud 3:54-57)

2. Kui tundub, et Jumal on end kui peitnud pilve taha ja mu palved ei lähe läbi, näeb Ta ometigi mu rõhutust ja kannab hoolt mu eest. (Nutulaulud 3:44, 59)

3. Kui Jumal laseb mul kogeda valu ja kurbust, siis samas tõstab Ta mind ka üles oma imelise kaastunde ja armastuse läbi. (Nutulaulud 3:32)

4. Jumal ei ole minu vastu, püüdes mind tallata oma jalge alla, kui ma olen kui hädasolev vang (Nutulaulud 3:31-36)

5. Jumal ei püüa saboteerida ühtegi mu plaani ega tekitada minus segadust või tegutseda minu vastu (Nutulaulud 3:35-36).

6. Keset oma suurt meeleheidet ja kibedust, mil ma vihkasin igat algavat uut päeva, ei vedanud Tema kaastunne siiski mind alt. Tema arm oli uus minu jaoks igal hommikul (Nutulaulud 3:22-23)

7. Kuna Jumal on alati ustav, siis Ta ei heida mind kõrvale. Ta on õiglane minu suhtes ja teeb mulle head (Nutulaulud 3:25-26)

8. Olles oma elu madalamas seisus, pole mul pöörduda kuhugi mujale kui vaid Jumala poole, mistõttu ma tõstan oma südame ja käed ning tänan Teda Tema helduse eest (Nutulaulud 3:40-41)

9. Olles omadega nullis, olen kulutanud kogu oma jõu ja lootuse. Olen tühi ja madalam kui muru, mistõttu nüüd sõltun vaid ainuüksi Tema armust (Nutulaulud 3:18, 20-22)