neljapäev, 22. aprill 2010

KUTSUTUD ENNE MAAILMA LOOMIST

Apostel Paulus ütleb Jumala kohta: „...kes on meid päästnud ja kutsunud püha kutsega, mitte meie tegude järgi, vaid omaenese kavatsuse ja armu järgi, mis meile on antud Kristuses Jeesuses enne igavesi aegu.“ (2 Timoteose 1:9)

Iga inimene, kes „on Kristuses“, on kutsutud Jumala poolt ja meil kõigil on üks ja sama ülesanne: kuulda Jumala häält, kuulutada Tema Sõna, mitte iialgi karta inimesi ja usaldada Jumalat ükskõik, millises katsumuses.

See on see tõotus, mille Jumal andis prohvet Jeremijale, kui Ta teda kutsus (vt.Jeremija 1:1-10). Nõnda nagu Jeremijal, pole ka meil tarvis koheselt valmis sõnumit maailma jaoks. Jumal on tõotanud täita meie suu oma Sõnaga just sel hetkel, kui me seda vajame. Kuid see sünnib ainult siis, kui me Teda usaldame.

Paulus ütleb meile, et paljud on kutsutud olema jutlustajad, õpetajad ja apostlid ja nad saavad seepärast ka kannatama. Ta peab iseennast üheks neist, öeldes: „...mille kuulutajaks ja apostliks ning õpetajaks mind on seatud. Sel põhjusel ma ka kannatan.“ (2Timoteose 1:11-12). Teisisõnu ütleb ta siin, et: „Jumal on andnud mulle püha töö ja tänu sellele kutsele saan ma ka kannatama.“

Piibli põhjal on näha, et Paulust pandi proovile viisidel, mida vaid vähesed jumalariigi töölised on kogenud. Saatan püüdis teda ikka ja jälle tappa. N.ö.religioosne koorekiht hülgas ja mõnitas teda ning tuli ette ka aegu, kus isegi tema toetajad jätsid ta läbipekstu –ja hüljatuna maha.

Kuid mitte kunagi ei kaotanud Paulus inimeste ees oma tõelist mina. Maailm ei suutnud teda kordagi häbistada või segadusse ajada ja Paulus ei põlenud ka kunagi läbi. Jumala võitud Sõna oli ta huulil igas olukorras ja just siis, kui tarvis.

Fakt on see, et Paulust ei kõigutanud miski. Samuti ei kaotanud ta kordagi usku Jumalasse. Selle asemel tunnistas ta hoopis: „...sest ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut oma päevani.“ (2Timoteose 1:12). Paulus ütleb: „Ma olen täielikult usaldanud oma elu Issanda hoolde, mistõttu kas ma siis elan või suren – ma olen Tema oma!“ Selle sama suhtumisega julgustas ta ka noor Timoteost, öeldes: „Võta terve õpetuse eeskujuks see, mida sa minult oled kuulnud usus ja armastuses, mis on Kristuses Jeesuses!“ (2 Timoteose 1:13)