reede, 9. aprill 2010

VIHKA ELU, ET SEDA LEIDA!

”Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.” (Johannese 12:25)

Võti täisväärtuslikuks eluks peitub selles samas, väliselt nii tähtsusetus ja isegi segadust tekitavas salmis. See on Jeesuse väljakutse meie väikesele maailmale! Selle mõistmine avab ukse ellu, tuues kaasa ilmutuse. Jeesus ütles: "Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese elu, see ei saa olla minu jünger.” (Luuka 14:26)

Kohe kindlasti pole võimalik, et Jeesus pidas siin vihkamise all silmas sõnaraamatus antavat otsest tähendust sellele sõnale, mille all peetakse silmas ka kui jälestamist või vastikuse tundmist; ebameeldivust või hülgamist. Jumala Sõna ütleb: ”Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar.” (1Johannese 3:15). ”Mehed, armastage naisi ja ärge olge karmid nende vastu!” (Koloslastele 3:19)

Seega pole mitte elu see, mida me peame vihkama – on see ju kingitus Jumalalt – ega ka inimesed, mis oleks täiesti Piibliga vastuolus, vaid hoopis seda viisi, kuidas me elame. Me peame õppima vihkama eluviisi, mida järgime. Vihkama seda hõivatust, mis on meid sidunud meie perede –ja lähedastega. Koosneb su elu vaid oma lastest, abikaasast või vanematest? Piirduvad kõik su rõõmud ja mured vaid selle väikese ringiga?

Jumal on lihtsalt kutsumas meid avardama oma eluringi. Elu peaks sisaldama endas palju enamat kui vaid mähkmete vahetamist, arvete maksmist, laste koolitamist, pensionieas vanemate hooldamist, peresuhteid jms. Marta oli sõltuvusest igapäeva elust, kuid Maarja igatses kasvada! Ta igatses laiendada oma horisonti ja Jeesus kiitis taolise lähenemisviisi elule heaks.

Sa ei saa kasvada seni, kuni sa ei hakka vihkama oma hetke ebaküpsust. Sa ei pea jätma sinnapaika oma kohustusi pere ja sõprade ees, aga kui sa jääd liiga kinni nendesse tegemistesse, hakkab see takistama su kasvu. Seetõttu pead sa üks päev avama oma silmad. Üks püha viha peaks tõusma su sees, mis paneb sind hüüdma Jumala poole: „Oo Jumal, ma vihkan seda, milliseks ma olen muutunud. Ma vihkan oma tujusid ja seda, kui kergesti ärrituv ma vahel olen. Ma vihkan oma pidevaid tujude muutusi ja seda, kui tähtsusetuks ma tegelikult muutunud olen. Vihkan, vihkan, vihkan!“ Sa peaks vihkama oma praegust elu nii palju, et see paneb sind kisendama Jumala poole ja anuma, et Ta kisuks sind välja pimeduse meelevallast ja asetaks oma armsa Poja kuningriiki. (vt.Koloslastele 1:13)