reede, 22. oktoober 2010

HILINENUD PALVEVASTUSED

Enamus meist palub nagu Taavet: „Päeval, mil ma hüüan, tõtta mulle vastama!“ (Psalmid 102:3). „...sest ma olen kitsikuses; kuule mind pea!“ (Psalmid 69:17). Heebreakeelne tähendus sõnadele „tõtta“ või „(õige) pea“ viitab mõtetele „kohe praegu, kiirusta; vasta mulle kohe, kui ma appi hüüan!“ Ehk teisisõnu ütles Taavet: „Jumal, ma küll usaldan sind, kuid palun tee ruttu!“

Kuid Jumalal pole kiiret kusagile, mistõttu Ta ei anna ka meie nõudmiste peale jalgadele tuld. Tegelikult võib tulla ette aegu, kus sul on tunne, et kas Ta üldse kavatsebki vastata? Sa hüüad, nutad, paastud ja loodad, kuid päevad, nädalad, kuud ja isegi aastad lähevad mööda ilma vähimagi märgita sellest, et Jumal sind kuuleb. Esmalt hakkad sa arutlema iseenda sees, mõeldes, et eeldatavasti peab olema midagi, mis blokeerib su palveid. Sa sattud segadusse ja ajapikku muutub su suhtumine Jumalasse järgnevaks: „Jumal, mida ma küll ometigi tegema peaks, et see palve vastatud saaks? Sa lubasid oma Sõnas anda mulle vastuseid ja ma palusin usus, mistõttu kui palju pisaraid ma küll veel valama pean?“

Miks siis küll Jumal „hilineb“ siirastele palvetele vastamisega? Kindlapeale mitte seetõttu, et Tal poleks väge neid esile tuua! Samuti Ta on rohkem kui valmis jagama meile oma parimat. Vastus sellele küsimusele leidub hoopis järgnevas: „Jeesus rääkis neile tähendamissõna selle kohta, et nad peavad ikka palvetama ega tohi tüdida...“ (Luuka 18:1)

King James’i piiblitõlkes viitab sõnade araks muutuma või tüdima tähendus „lõdvestumisele, usus nõrgaks või väsinuks muutumisele, võitlustes allaandmisele, lõpliku lahenduse mitte-ära-ootamisele.“ Galaatlastele 6:9 ütleb: „Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke!“ Issand otsib palvetavaid inimesi, kes ei laseks end lõdvaks ega väsiks Tema ette tulles. Need on inimesed, kes ootavad Issanda järele ega anna alla enne, kui Tema töö on lõpuni viidud. Ja nad leitakse ees ootavat, kui Tema toob neile vastuse.