kolmapäev, 6. oktoober 2010

TÄNU AEG!

Tänu-teema kerkis minu jaoks hiljaaegu taas esile, kui seisin silmitsi mitmete suurte raskustega. See oli aeg, mil meie koguduse hoone vajas suurt remonti; vallaelanike probleemid kuhjusid ja mulle jäi mulje, et ükskõik, kellega ma ka kokku ei puutunud, kõik läksid läbi teatud sorti raskustest. Ja ma tundsin, kuidas kõik need asjad hakkasid lihtsalt üle pea kasvama!

Läksin istusin oma kontoris maha ja mul oli lihtsalt kahju iseendast. Hakkasin Jumala eest virisema: „Issand, kui kaua sa mul lased keset seda kuumust praadida? Kui kaua ma pean paluma kõigi nende asjade pärast enne, kui sa üldse midagi teed nende suhtes? Millal sa küll ometi vastad mulle, Jumal?“

Korraga aga langes Püha Vaim mu üle ja ma tundsin häbi. Püha Vaim sosistas mulle kõrva: „David, hakka lihtsalt tänama mind. Too mulle tänuohver kõigi nende asjade eest, mis ma olen sinu heaks teinud minevikus ja nende eest, mida ma saan alles tegema. Too mulle oma tänu ja korraga sa näed, et kõik on teisiti!“

Need sõnad sööbisid mu vaimu, kuid samas hakkasin ma mõtlema: „Mida Jumal küll mõtleb selle „tänuohvri“ all?“ Otsisin selle väljendi Piiblist üles ja olin lausa hämmingus kõigist neist viidetest, mida selle kohta leidsin:

• „...ja ohverdagu tänuohvreid ning jutustagu tema tegusid hõiskamisega!“ (Psalm 107:22).
• „Sinule ma ohverdan tänuohvreid ja hüüan appi Issanda nime.“ (Psalm 116:17).
• „Tulgem tema palge ette tänamisega, hõisakem temale kiituslauludega!“ (Psalm 95:2).
• „Tulge sisse ta väravaist tänuga, tema õuedesse kiitusega; ülistage teda ja andke tänu ta nimele!“
(Psalm 100:4).

Me elame ajal, kus meie ülempreester Jeesus on juba toonud omaenese vere ohvri, et lepitada meie patud Isa ees. Kristus on kustutanud kõik meie üleastumised ja neid ei peeta meie vastu. Seega, lepitustöö on meie eest juba tehtud!

Samas, nõnda nagu iisraellased, nõnda peame ka meie tulema Issanda õuedesse tänu –ja kiituslauluga (Psalm 100). Ja me peame võtma enesega kaasa kaks ohvriandi ehk „kitse“, milleks on meie huuled ja neilt lähtuvad sõnad. „Võtke enestega kaasa sõnad ja pöörduge Issanda poole, öelge temale: "Anna andeks kõik süü, võta meid armulikult vastu, me toome oma huulte vilja!“ (Hoosea 14:3) Jumal ütleb: „Tulge minu ligiollu tänusõnadega. Rääkige ja laulge mulle kiitust!“

Me ei pea enam tooma Jumalale vereohvreid või kulla ja hõbeda ohvreid, et saada oma patud andeks. Selle asemel peame tooma hoopis oma tänu ja kiituse: „Viigem siis tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huulte vilja.“ (Heebrealastele 13:15) See „huulte vili“ on meie tänu ja kiitus!