esmaspäev, 4. oktoober 2010

TÄNU OHVER

Üks kõige tähtsamaid salme kogu Piiblis on kirja pandud Peetruse esimeses kirjas. Apostel räägib meie usu proovilepaneku vajadusest: „...et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel.“ (1Peetruse 1:7)

Samas kirjalõigus ütleb Peetrus ka seda, mida me võime oodata keset neid usu läbikatsumisi: „ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes.“ (s.6)

Kreekakeelne tähendus sõnale kiusatus on „läbi katsumine, kontrollimine, raskustega proovilepanek ja vastuseis“. Peetrus ütleb: „Kui te olete Jeesuse Kristuse järgijad, siis lähete te ka läbi paljudest rasketest katsumustest ja kiusatustest. Teid pannake ikka täiega proovile!“

Selle kirjakoha põhjal võiks kujutada ette Jumalat ütlemas: „Teie usk on mulle väga kallis – kallim kui kõik maailma rikkused kokku, mis ühel päeval kaovad. Mistõttu neil viimseil päevil – mil vaenlane saadab kõikvõimalikke rünnakuid te vastu – tahan ma, et te seisaksite kindlate ja vankumatutena usus.“ Ta jätkab: „Ma hoian ja õnnistan teid keset raskeid aegu! Teie osa on lihtsalt uskuda minusse ja minu vägi kannab teid läbi usu!“ „...keda usu kaudu Jumala väes hoitakse päästeks, mis on viimsel ajal valmis ilmuma.“ (s.5) Peetrus ütleb meile: „Nii oskab Issand küll jumalakartlikke kiusatusest välja kiskuda...“ (2 Peetruse 2:9).

Paulus kirjutab: „Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (1 Korintlastele 10:13)

On selge, et Jumal ei taha lasta meil viibida keset kiusatusi. Miks peakski Ta olema huvitatud sellest, et lasta meil kogeda kiusatusi ja häda? Tema nimi ei saa mitte austatud läbi oma laste kannatuste vaid läbi nende kannatuste tulemuste!

On vaid üks viis, kuidas põgeneda oma katsumuste eest ja see on läbida proovilepanekud! Mõelge sellele: kui te koolis käisite, siis milline oli ainuke võimalus, mille kaudu pääseda kooli „orjusest“? Läbi lõpueksamite! Ja kui te neid ära ei teinud, jäite te istuma! Sama lugu oli ka iidsete iisraellastega, kui Jumal nad Surnumere juurde tõi. Jumal pani oma rahva proovile ja katsus nad läbi. Ta pani nad otsekui kaljuservale kõlkuma, kus mõlemal pool kõrgusid suured mäed, ees laius lõputu meri ja tagant lähenesid vaenlaste väed.

Kuid Jumal pani Iisraeli sellesse olukorda selleks, et näha nende reaktsiooni. Ta tahtis, et Ta rahvas tunnistaks oma abitust. Ta tahtis kuulda neid ütlemas: „Me mäletame, kuidas Jumal päästis meid surmava katku käest. Me mäletame, kui Ta tõi meid välja põletavast katsumuste ahjust, kus me nii ööd kui päevad pidime laduma tellistest müüri. Jumal päästis meid siis ja teeb seda ka nüüd! Rõõmustugem siis Tema ustavusest! Tema on Jumal ja Ta on andnud meile tõotused, mida Ta ka peab. Ta kaitseb meid iga vaenlase eest, kes tõuseb meie vastu.“