PIIRATES JUMALA VÄGE JA TÕOTUSI

Piibel ütleb Iisraeli kohta: ”Ja nad kiusasid ikka jälle Jumalat ja pahandasid Iisraeli Püha.” (Psalmid 78:41). Iisrael pöördus Jumalast ära tänu oma uskmatusele ja ma usun, et meiegi piirame Jumalat tänu oma kahtlustele ja uskmatusele.

Me küll usaldame Jumalat enamuses oma eluvaldkondades, kuid samas on meie usul omad piirid ja piirangud. Igaühe meie elus on vähemalt üks väikene valdkond, kus me bloki peale paneme ja kus me tegelikult ei usu, et Jumal võiks meid selles vallas läbi kanda.

Näiteks on väga paljud lugejad palvetanud minu abikaasa Gweni tervenemise pärast, kuid sageli, kui mõni olukord puudutab nende endi abikaasade või tütarde-poegade tervenemist, panevad nad Jumalale bloki peale. Mina ise piiran Jumalat tervenemise vallas. Ma olen palunud väga paljude inimeste füüsilise tervise pärast ja näinud imesid imede järel sündimas. Kui aga asi puudutab mu enda tervist, piiran ma koheselt Jumalat. Ma otsekui kardaks lasta Tal olla Jumal iseenda jaoks. Ma pigem söön tablette või jooksen arsti juurde, kui et palun iseenda eest. Siinkohal ma ei ütle, et arsti juures käimine oleks vale, kuid aegajalt vastan ma isikule, kes „oma haiguseski ei otsinud Issandat, vaid arste.“ (2 Ajaraamat 16:12)

Luba mul küsida: oled sa palunud selle eest, et Jumal kisuks maha kõik müürid Kuubas või Hiinas, aga samas – kui küsimus jõuab su oma lähedaste päästeni, pole sul enam karvavõrdki usku? Sa mõtled endamisi: „Jumal eeldatavasti ei tahagi seda, sest mu pereliige on üks paras jurakas ja tundub, et Jumal ei kuulegi mind selles vallas!“

Kui see vastaks tõele, siis sa ei näe oma Jumalat Jumalana ja sul pole aimugi Tema teedest. Jumala igatsus on „korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda.“ (Efeslastele 3:20)

Jumal ütles mulle: „David, sa oled sidunud mu käed ja aheldanud mind. Kuidas saaksingi ma sind tervendada, kui sa isegi ei usu, et ma seda tahan? Sinu kahtlused takistavad mind olemast Jumal su jaoks. Usu mind – sa ei tunne mind seni, kuni pole valmis uskuma, et mina olen valmis andma palju enamat kui sina oled valmis vastu võtma!“

Iisrael nurises pidevalt: „Kas Jumal ikka suudab...? Tõsi küll, Ta lõi meile tee läbi Surnumere, kuid kas Ta suudab meid ka toita?“ Jumal suutis. Veelgi enam – Ta kattis neile rikkaliku laua keset kõrbe. „Aga kas Ta meile ka vett suudab anda?“ Suutis! Otse kaljust endast. „Aga liha?“ Ta andis neile liha otse taevast. „Kuid kas Ta suudab meid päästa me vaenlaste käest?“ Jumal varustas neid ikka ja jälle, tehes seda nende erinevates eluvaldkondades. Ometigi veetis Ta rahvas 40 aastat kõrbes, soigudes: „Kas Jumal ikka suudab? Kas Ta suudab...?“ Ta suutis ja suudab endiselt veel! Jumal suudab ja tahab teha kõike, mida me Temalt palume ja usume, et Ta teeb!