reede, 15. oktoober 2010

ME OLEME PIIRANUD JUMALAT LEPPIDES LIIGA VÄHESEGA

Jumalal on nii palju, mida Ta tahab teile anda. Tema igatsus on „avada teile taevaluugid ja kallata teile õnnistust küllastuseni.“ (Malaki 3.10) Ta seisab pilgeni täis varaaidas ja ütleb: „Ma olen andev, armastav Jumal, kuid nii vähesed saavad osa sellest, sest nad ei lase mul olla enestele Jumalaks!“

On selge, et me peame tänama Jumalat kõige eest, mis Ta juba on teinud ja andnud meile. Samas aga ei tohiks me piirduda ainuüksi sellega, mida me ise peame paljuks! Nii paljud kristlased on rahul vaid kirikus istumise ja Jumala ligiolust õnnistatud saamisega. Kuid sellised inimesed pole midagi enamat kui vaid „rahulolevad svammid“! Nad imavad kõik endasse, kuid piiravad Jumalat oma eludes, kui Ta tahab võida neid teenistuse tarvis.

Kui jüngrid olid hämmingus Kristuse imetegude üle, vastas Jeesus neile: „Jumalal on teie jaoks veelgi suuremad teod varuks!“ Enamus meist on otsekui Ta jüngrid – me näeme üht imet ja siis ketrame sellest kogu oma ülejäänud elud. Samas, kui me tõesti tunneksime oma Jumalat ja lubaksime Tal olla Jumalaks, paluksime me Talt nii palju enamat:

• Me ulatuksime usu läbi taevasteni, paludes Jumalal võtta rajalt maha kõik jumalakartmatud juhid nii kohalikes kui riigi tasandil üksustes. Me kisuksime maha kõik valitsuse jõud ja väed nagu Jumal ütles.
• Me usuksime, et Jumal aitaks meil immutada oma linn läbi Kristuse evangeeliumist. Me tõuseksime usus iga relva vastu, mis meie vastu suunatud ja kisuksime maha kõik Saatana kõrgistused oma peredes ja kogudustes.

Meie visioonid oleksid piiramatud! Me usuksime Jumalalt palju suuremaid asju, et need võiks sündida Tema kuningriigi auks.