neljapäev, 21. oktoober 2010

MANITSEV ARMASTUS

Kuna Jumal armastab sind, siis Ta tegutseb ka selle nimel, et puhastada sind. Kuid see on selline armastav korralekutsumine neile, kes parandavad meelt ja pöörduvad tagasi Tema juurde. Sa võid tunda Jumala nooli oma hinges tänu mineviku või oleviku pattudele, kuid kui sul on meeleparanduse järele igatsev süda ja sa tahad pöörduda oma eksimustest, siis sa võid hüüda appi Tema manitsevat armastust. Sind korrigeeritakse, kuid läbi Tema suure armu ja kaastunde. Sa ei koge Tema viha nõnda nagu paganad seda teevad, vaid pigem Tema korrigeerivad kätt, mis samas täidetud armastusega.

Võib-olla on su kannatused tingitud valedest otsustest. Kui palju on naisi, kes kannatavad seetõttu, et nad abiellusid meestega, kelle suhtes Jumal hoiatas neid, et seda mitte teha. Kui palju on lapsi, kes murravad oma vanemate südameid, viies neid kannatuse viimse piirini. Samas on see aga sageli tingitud vanemate endi mineviku pattudest, ignorantsist ja kompromissidest.

Kui sa tead, et oled jõudnud oma elu kõige madalamasse seisu, on aeg otsida Jumalat keset oma murtust, meeleparandust ja usku. On aeg saada osa uuest Püha Vaimu jõu annusest. On aeg saada uuendatud ja värskendatud, et vaimne jõud võiks täita sind ülevoolavalt.

Kui sa hüüad Jumala poole, siis Ta täidab sind oma jõuga: „Sel päeval, mil ma appi hüüdsin, vastasid sa mulle; sa tegid mind julgeks, mu hinges on tugevus...Kuigi ma käin keset kitsikust, elustad sina mind; mu vaenlaste viha vastu sa sirutad oma käe ja su parem käsi aitab mind. Issand viib mu asja lõpule. Issand, sinu heldus kestab igavesti! Ära jäta maha oma kätetööd!“ (Psalmid 138:3,7-8)

Üks asi, millega enamus kristlastel on raske leppida, on õiglaste kannatamine. Kristuse aegadel seostasid juudid rikkust ja head tervist jumalakartlikkusega. Nad uskusid, et kui sa olid rikas, hea tervise juures või mõnel muul moel õnnistatud, siis see oli märk Jumala meeleheast sinu üle. Seetõttu oli Jeesuse jüngritel raske mõista ütlust: „...hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki." (Matteuse 19:24). Nad küsisid: „Kes võib siis üldse pääseda?“

Teisalt on tänapäeval levinud valeõpetus selle kohta, et: „Kui su asjad Jumalaga on korras, ei koge sa iial mingeid kannatusi. Lihtsalt hüüa Jumala poole ja Ta tuleb joostes, et lahendada koheselt kõik sinu probleemid.“ Kuid taoline väide on kaugel evangeeliumist! Usukangelased, kellest kõneleb Heebrea 11 peatükk, elasid usus ja väga lähedases osaduses Jumalaga. Ometigi pidid nad kannatama kividega loopimist, mõnitamist, piinamist ja vaevarikast surma (vt.Heebrea 11:36-38). Paulus ise, kes elas väga lähedal Jumalale, elas üle nii laevahuku, kividega loopimise, peksu, elu ja surma vahel vaakumise, röövimise, vangis istumise ja tagakiusu. Ta kannatas täiega! Miks? Nende kõigi näol oli tegu proovilepanekute ja puhastustega, et lihvida tema usku ja tuua au Jumalale.

Jumal tahab istutada midagi me südameisse läbi katsumuste ja raskuste. Ta tahab, et me oleks võimelised ütlema: „Issand Jeesus, sina oled minu Kaitsja ja ma usun, et sinul on kontroll kõigi minu elus toimuvate sündmuste üle. Kui minuga juhtubki midagi, siis ainult seetõttu, et sina andsid selleks loa, mistõttu ma usaldan ka sinu eesmärki selles osas. Aita mul mõista seda õppetundi, mis sa tahad, et ma õpiks sellest. Kui ma elan õigsuses ja oman sinu rahu oma südames, siis nii mu elu kui ka surm toovad au su nimele. Ma usun, et sul on valmis pandud au ja teatud igavikulised eesmärgid, mida minu väike inimmõistus hetkel ei mõista. Kuid vaatamata kõigele ütlen ma: „Jeesus, kas ma elan või suren – ma kuulun sulle!“